Tagasi Argentinas, Corrientes

Vaheapeal tuli veel välja ports pildimaterjali teisest Montevideo külastusest

Tänavakunst oli taaskord võluv

Ökoloogiline prügisorteerimine Montevideo moodi

Ülemises taldrikus kurikuulus Chevito, mis on Uruguay tänavatoit nr. 1

Põrnikad söövad lõunaks inimesi

Tagasi reisimise juurde naastest... otsustasime enda jaoks selgeks teha, et mis vahet on kahel riigil Uruguay ja Praguay, sest maakaardilt tunduvad nad kaugelt vaadates üsna ühegused.

Ületasime Salto linnakesest piiri ja saabusime Concordia linnakesse Argentinas, et võtta pikem bussireis Corrientesesse.

Üks tüüpiline bussijaama ootesaal

Add caption

Maakaardil uurids tundus see hea koht olevat, et Paraguay piirile piisavalt lähedale jõuda.

Ühel õhtul leidsimegi ennast Corrientese linnakesest ja see linnake suutis meid meeldivalt üllatada.

Enne kui me linna tundma saime, toimus meil ka väike linna asukoha õppetund ühistranspordiga. Kuna saabusime juba parajas pimeduses, siis uurisime bussijaama turismiinfost, et kuidas me oma välja valitud hosteli üles leiame. Ma küsisin oma puu-hispaania-keeles midagi stiilis: Soovime, hostel, bienvenidas midagi...
Tütarlaps selgitas, et sinna tuleb minna 103 bussiga ja varustas meid kaardi ja sirgeldas kaardile juhised. Lisaks aitas ta veel abivalmilt meil ühe paberist rahatähe müntideks vahetada, sest nagu teistes Argentina linnades, nii oli ka ilmselt siin vajalik bussireisiks 2 peesot müntides. Rohkem ei süvenenudki, tormasime nimetatud 103 bussi otsima. Ilma pikema arutluseta olin ma kindel, et me peame võtma bussi teiseltpoolt tänavat. Teisel katsel tuvastasime ka bussi peatumise koha ja sõit võis alata. Mõne aja möödudes tekkis Ingridi näole väikestviisi süüdistav muie, sest kesklinna saabumise asemel läks tänav aina pimedamaks ja mõne kilomeetri pärast pööras buss hoopis ära kuskile agulisse - oli selge, et olime valinud vale suuna. Bussiaknast paistis pilt tänavast, kus sellisel kellaajal jala küll ei oleks tahtnud käia. Meie ainus lootus oli, et ehk see buss ei lõpeta kuskil siin asuvas lõpp-peatuses ja pöörab peagi otsa ringi. Mingil hetkel pöörduski valges särgis olev mees meie poole ja küsis, et kuhu me siis täpselt sõita soovime. Kui olime selgitanud, et kesklinn on meie sooviks, siis tegi ta ettepaneku uued bussipiletid osta. Hea oli, et meil oli veel üks 5-peesone väiksem paberraha olemas. Ta aitas selle peeneks vahetada ja uued piletid osta. Ning edasi oli juba lihtne.

Igatahes oma osa meeldivas linnas oli selles kindlasti hostelil, mis oli sätitud mõnusasse vanaaegsesse majja, kus olid kõrged laed. Kuna välisuks oli üle 100 aasta vana, siis oli seal ka manitsev silt, et ust tuleks väikese respektiga kohelda.  Pärast esimest tutvust linnakesega, otsustasime sinna mõneks ööks kauemaks jääda.

Olime mõni päev varem naljatledes mõelnud äriideele, et koertele võiks hakata rahvariideid tootma

Puuma, kahjuks või õnneks jäi ta looduses kohtamata

Mis taim on pildil ? (Lauri, see on suunatud küsimus)

Kalur väikese siestal

Kasutasime kohaliku pesumaja teenuseid, kuna kaua sa ikka suudad ringi rännata ühe mitte liiga suure seljakoti täie riietega. See linn oli millegipärast sümpaatne oma tõeliselt laia ja porivärvi jõe ning struktureeritud tänavatega.

Õhtul enne arvutis passimise järel magama sättides tegin juttu ühe meesterahvaga, kes oli pärit ei teagi kust, aga nüüd üritas ennast sisse seada siin Corrienteses ja päris täpselt ei saanudki aru millega ta tegeles - tundus, et kõigega. Minumeelest tuli tal päris hästi välja turismijuhtimise eriala, sest mingil hetkel hakkas ta mulle intensiivselt soovitama kohti, et kuhu tuleks kindlasti minna siin Argentina piirkonnas. Ta pani paberile mõned kohaliku regiooni kohtade nimed ja kuuldes, et me soovime Paraguaysse minna, siis soovitas ta seda teha Puerto Iguazu nurgast. Ehk sealt, kus Argnetina, Brasiilia ja Paraguay kokku saavad. Seal pidad olema imelised kosed, mis on vaatamisväärsus, mida kindlasti ei tohi Argentinas maha magada. Nii selguski meie reisi järgmine sihtpunkt.

Kohaliku tähtsusega asulatesse me ei jõudnud, sest vaaluutavahetus pidas ka rõõmsalt siestat ja kui see oleks kell 5 õhtul jälle lahti tehtud, siis oleks juba liiga hilja olnud ringi kolamiseks.
Järgmisel päeval raha vahetamisel selgus, et linnas ongi üks valuutavahetus ja nad üritasid seda fakti ära kasutada. Raha vahetama asudes selgus, et minu 100-dollarine rahatäht on keskel kulunud ja nad tahaks mulle selle  eest anda 450 peeso asemel kõige rohkem 360 peesot. Ma arvasin selle peale, et mul ei ole selle monpoolse rahavahtusega nii kriitiline kah, kuna bussijaamas saab ilmselt kaardiga tasuda.
Pakkisime asjad ja asusime oma 16-tunnisele reisile.

Järelvaade Uruguaysse

Bussiga reis Montevideosse oli meeldiv. Pärast pikka suurlinnades elamist ja olemist oli lausa väga meeldiv vaheldus näha palju rohelist loodust bussiaknast.

Montevideo

Montevideo tundus ka päris viks ja viisakas kant olevat. Jutud käisid, et pidada ohtlik ja kahtlane koht olema, aga meile päris meeldis. Ilmselt tegi olemise meeldivaks sõbraliku teenindusega öömaja ja korralik söömaaeg endises turuhoones.

Närib ootuses huuli

Kui meile tundus, et Buenos Aireses joovad kõik yerba mate teed, siis siin riigis oli see komme kohe päris pöörane. Kõigil, kes ringi jalutasid kesklinnas või mereäärsel pikal-pikal promenaadil... igal seltskonnal oli oma termos ja kõrvitsast tehtud tass, kust metallis kõrrega teed imetakse.

Nii tunneb ära tõelise mate-sõltlase

Montevideo promenaad

Ja see tee tundus olevat kange, sest kui meie oleme harjunud panema teepuru mõne lusikatäie, siis seal pandi kolmveerand topsi puru täis ja siis hakati alles vett lisama. Keegi kohalik võrdles seda teed olukorraga, kui panna tuhatoosi pisut vett - ilmselt on ka maitse võrreldav.

Märkimisväärne on see, et Uruguay lastele on riigi poolt ainutl kõigile OLPC sülearvuti

Punta del Diablo

Järgmisel hommikul otsustasime uurida Uruguay rannikut ja asutasime ennast Puenta del Diablo suunas minema. Selleks aastaks oli küll rannahooaeg läbi, aga otsusasime minna ikka - et näha loodust ja randa, ilma suure turistide massiga kokku põrkaks.

Ja seal oligi kõik olemas, rahulikus tempos - ookean, lained, liivarannad, suur rahvuspark, väike loomaaed, lutikad.

Hostelis oli ülalpidamisel 3 koera, vahest võtsid nad vaevaks turistid jalutama viia. See vaene peni ei arvestanud sellega, et me võtame ette üle 20km jalutuskäigu. Pärast seda, kui olime näinud muidu toreda ja puhta looma tõelist palet... mädanenud kalaga mängimist ja rannas roiskuva merilõvi korjuse peal püherdamist, siis koera silitamise isu oli kadunud.

Rohelised linnud

Eukalüptipuul on õitsemise aeg

Lähme loomaaeda, aega oli jalutada küll

 Loomaaed oli rohkem selline miniloomaaed, kuigi veega seotud asukatele oli antud päris suur haruline tiik, kus nad vaikselt omaette toimetada said. Ahvidel ja "hola!" karjuval sulelisel linnul nii hästi ruumiga ei läinud ja sellest oli pisut kahju.

Mis loom on pildil?

Karusnahke kana

 Selline nägi see Punta del Diablo kaluriküle eemalt välja

Punta del Diablo

Toimus väike vahejuhtum hostelisse elama asunud koduloomadega

Sellist lutikate pealetungi ei mäletagi pärast Leningradis käimist, võtsin kogu rünnaku enda peale. Ingrid ei saanud ühtegi pistet.

Aga kohast jääb ikkagi meeldiv mälestus, sest hostel oli ise kena ja pererahvas sõbralik, elades minu kannatustele kaasa ja pakkudes kompensatsiooni selle eest, et mul nii maitsev veri on.

Siit hostelist hakkas ka pihta meie müstiline kohtumine ühe Inglise noorpaariga. Kõigepealt nägime me neid bussis Montevideost Punta del Diablosse, seejärel meie teed läksid lahku - me jalutasime, neile tulid järgi, aga ühte hostelisse me sattusime. Ja sellest ajast peale kohtasime me neid täiesti ettearvamatutes kohtades  ja juhuslikult. Eriti arvestades, et nemad reisisid mingi reisi-raamatu järgi ja meie täiesti juhusele tuginedes.

Punta del Este

Olgu öeldud, et kui Uruguaysse satute, siis sinna pole teil küll mõtet minna. Vähemasti juhul kui teile ei  meeldi kitsuksele poolsaarele ehitaud moodsate majadega Lasnamäe. Selline tüüpiline kuurortlinnake, kus on ainult tihedalt kokku ehitatud kortermajad ja hotellid ning põiktänavates paiknevad restoranid ja turismipoekesed, kus on asukohale vastavad hinnad.

Sellest kohast pole meil vist isegi ühtegi pilti, kui välja arvata sadamas kai peal passivad merelõvid ja kajakad, kes olid nõus turistidele kalade eest poseerima.

Ainsaks suuremaks elamuseks minu jaoks oli dokumentaalfilm lennust 571, mis aastal 1972 Andides alla kukkus koos spordivõistkonnaga, kellest kolmandikul õnnestus pääseda üle 2 kuu kestnud katsumuses.


Salto

Kuna Uruguay ranniku olemus sai selgeks, siis otsustasime edasi liikuda. Võtsime sihiks Argentina Ida osa. Selleks sõitsime kõigepealt tagasi Montevideosse ja kolasime seal veel pool päeva ringi. Nägime ära kesktänava ja üritasime kinno minna. Sel korral juhusime ka peatänavale, kus kohtasime tuttavaid inglasi. Öösel olime bussis ja varahommikul olime juba Uruguay päris üleval otsas Salto linnas, kuna see tundus kaardi järgi olevat hea koht, kust saab ilma Brasiiliat läbimata Argentinasse nii, et see oleks samas piidavalt lähedale Paraguayle. Oli varajane hommik ja oli külm. Mäletan, et meil oli väga hea meel, kui päike lõpuks ärkas ja kolisime päikesepaistesse sooja. Salto kohta me suurt midagi ei teagi, sest nii vara oli kõik veel suletud ja meie teada oli see linnake oluline just piiriületuseks valmistumisel. Seal pidi olema ka suurim veepark, mida me sel korral uurima ei läinud.

Šveits Lõuna-Ameerikas?

Hommikul andsime oma koduseks saanud hostelitoa ära, Ingrid leidis voodi alt minu vahepeal kaduma läinud võtme ka üles. Mina sehkendasin piletid ja järgmise ööbimise. Sõit võis alata, sel korral sadamasse. Üle vee, Colonia de Sacramento linna, mis asub Uruguays. Kasutasime esimest korda ühistransporti. 1.25 peeso eest oli sõit lennukas.

Passitoimingud olid sel korral lihtsad, neil ei ole paanilist hirmu puuviljade ja muude kaupade osas. Koer nuusutas seljakotid üle, moepärast lasti pagas ka röntgenaparaadist läbi. Ekraani jälgiv onu oli nii elavas vestluses ühe naisterahvaga, et ekraani tal küll aega vaadata ei olnud. Pärast väikest istumist juhatati meid laevukesse. Meie ootused olid kõrged 40-eurose pileti eest, aga midagi suurt seal tunnisel reisil peale telekast näidatud Planet Earth saate ei toimunud. Tegemist on mingi Seacat tüüpi laevaga, mis meid vähemalt kiirelt kohale viis.

Nad ütlevad, et Uruguay on Lõuna-Ameerikas justkui Šveits Euroopas - stabiilne, kena, arenenud. Sadam oli küll kena, üks euroopalikumaid kohti, mis siinkandis õnnestunud kohata. Sadamast välja astudes oli ka kõik kena roheline ja linnulaulu täis. Tegelikult on päris hea riigi olemuse indikaator see, kui sujuvalt kulgeb rahavahetus. Siin lihtsalt ootasid oma järjekorra ära ja vahetasid - ei küsitud passi, ei täidetud mingeid pabereid, ei olnud vaja minna kõigepealt ühe inimese juurde ja broneerida endale nn. vahetaja.

Colonia on väike linnakene, mis on üle lahe vastamisi Buenos Airesega - ajalooliselt oligi see vist sadam, kust oli hea kaupa Buenos Airesesse smuugeldada. Tegemist on UNESCO kaitse all oleva linnakesega, kus on kenasti korda sätitud vanalinna osa. Meenutab Kuressaare linna või Ingridi arvates natukene Palamuset. Igatahes oli seal äraütlemata kena olla, jäime kohe päevaks kauemaks.

Hosteli poolt olid tasuta jalgrattad ja järgmisel päeval kolistasime linna läbi.

Hooaeg oli küll läbi, aga ju see üks rannalinn on, kuhu Buenos Airese inimesed puhkama tulevad üle vee suvel. Kui mõned head söögikorra tehtud, kohalik põhitoit chivito sai ka ära proovitud. See versioon, mis meie saime oli midagi sarnast  Tšiili  lomo al pobrele.

Ehk siis hunnik friikartulit, jupp lapikut liha, sinna peale praetud muna. Uruguay versioonil oli seal muna ja liha vahel veel juust ka. Uruguay pidada olema ainus Atlandi ääres olev Lõuna-Ameerika riik olema, kus saab merre loojuvat päikest vaadata - juhtusime ühel sellisel vaatemängul kohal olema.

Teise päeva rattasõidul võtsime ka piletid pealinna Montevideosse järgmiseks hommikuks.

Tegin väikese kaardi ka http://g.co/maps/qwyfh