Järelvaade Uruguaysse

Bussiga reis Montevideosse oli meeldiv. Pärast pikka suurlinnades elamist ja olemist oli lausa väga meeldiv vaheldus näha palju rohelist loodust bussiaknast.

Montevideo

Montevideo tundus ka päris viks ja viisakas kant olevat. Jutud käisid, et pidada ohtlik ja kahtlane koht olema, aga meile päris meeldis. Ilmselt tegi olemise meeldivaks sõbraliku teenindusega öömaja ja korralik söömaaeg endises turuhoones.

Närib ootuses huuli

Kui meile tundus, et Buenos Aireses joovad kõik yerba mate teed, siis siin riigis oli see komme kohe päris pöörane. Kõigil, kes ringi jalutasid kesklinnas või mereäärsel pikal-pikal promenaadil... igal seltskonnal oli oma termos ja kõrvitsast tehtud tass, kust metallis kõrrega teed imetakse.

Nii tunneb ära tõelise mate-sõltlase

Montevideo promenaad

Ja see tee tundus olevat kange, sest kui meie oleme harjunud panema teepuru mõne lusikatäie, siis seal pandi kolmveerand topsi puru täis ja siis hakati alles vett lisama. Keegi kohalik võrdles seda teed olukorraga, kui panna tuhatoosi pisut vett - ilmselt on ka maitse võrreldav.

Märkimisväärne on see, et Uruguay lastele on riigi poolt ainutl kõigile OLPC sülearvuti

Punta del Diablo

Järgmisel hommikul otsustasime uurida Uruguay rannikut ja asutasime ennast Puenta del Diablo suunas minema. Selleks aastaks oli küll rannahooaeg läbi, aga otsusasime minna ikka - et näha loodust ja randa, ilma suure turistide massiga kokku põrkaks.

Ja seal oligi kõik olemas, rahulikus tempos - ookean, lained, liivarannad, suur rahvuspark, väike loomaaed, lutikad.

Hostelis oli ülalpidamisel 3 koera, vahest võtsid nad vaevaks turistid jalutama viia. See vaene peni ei arvestanud sellega, et me võtame ette üle 20km jalutuskäigu. Pärast seda, kui olime näinud muidu toreda ja puhta looma tõelist palet... mädanenud kalaga mängimist ja rannas roiskuva merilõvi korjuse peal püherdamist, siis koera silitamise isu oli kadunud.

Rohelised linnud

Eukalüptipuul on õitsemise aeg

Lähme loomaaeda, aega oli jalutada küll

 Loomaaed oli rohkem selline miniloomaaed, kuigi veega seotud asukatele oli antud päris suur haruline tiik, kus nad vaikselt omaette toimetada said. Ahvidel ja "hola!" karjuval sulelisel linnul nii hästi ruumiga ei läinud ja sellest oli pisut kahju.

Mis loom on pildil?

Karusnahke kana

 Selline nägi see Punta del Diablo kaluriküle eemalt välja

Punta del Diablo

Toimus väike vahejuhtum hostelisse elama asunud koduloomadega

Sellist lutikate pealetungi ei mäletagi pärast Leningradis käimist, võtsin kogu rünnaku enda peale. Ingrid ei saanud ühtegi pistet.

Aga kohast jääb ikkagi meeldiv mälestus, sest hostel oli ise kena ja pererahvas sõbralik, elades minu kannatustele kaasa ja pakkudes kompensatsiooni selle eest, et mul nii maitsev veri on.

Siit hostelist hakkas ka pihta meie müstiline kohtumine ühe Inglise noorpaariga. Kõigepealt nägime me neid bussis Montevideost Punta del Diablosse, seejärel meie teed läksid lahku - me jalutasime, neile tulid järgi, aga ühte hostelisse me sattusime. Ja sellest ajast peale kohtasime me neid täiesti ettearvamatutes kohtades  ja juhuslikult. Eriti arvestades, et nemad reisisid mingi reisi-raamatu järgi ja meie täiesti juhusele tuginedes.

Punta del Este

Olgu öeldud, et kui Uruguaysse satute, siis sinna pole teil küll mõtet minna. Vähemasti juhul kui teile ei  meeldi kitsuksele poolsaarele ehitaud moodsate majadega Lasnamäe. Selline tüüpiline kuurortlinnake, kus on ainult tihedalt kokku ehitatud kortermajad ja hotellid ning põiktänavates paiknevad restoranid ja turismipoekesed, kus on asukohale vastavad hinnad.

Sellest kohast pole meil vist isegi ühtegi pilti, kui välja arvata sadamas kai peal passivad merelõvid ja kajakad, kes olid nõus turistidele kalade eest poseerima.

Ainsaks suuremaks elamuseks minu jaoks oli dokumentaalfilm lennust 571, mis aastal 1972 Andides alla kukkus koos spordivõistkonnaga, kellest kolmandikul õnnestus pääseda üle 2 kuu kestnud katsumuses.


Salto

Kuna Uruguay ranniku olemus sai selgeks, siis otsustasime edasi liikuda. Võtsime sihiks Argentina Ida osa. Selleks sõitsime kõigepealt tagasi Montevideosse ja kolasime seal veel pool päeva ringi. Nägime ära kesktänava ja üritasime kinno minna. Sel korral juhusime ka peatänavale, kus kohtasime tuttavaid inglasi. Öösel olime bussis ja varahommikul olime juba Uruguay päris üleval otsas Salto linnas, kuna see tundus kaardi järgi olevat hea koht, kust saab ilma Brasiiliat läbimata Argentinasse nii, et see oleks samas piidavalt lähedale Paraguayle. Oli varajane hommik ja oli külm. Mäletan, et meil oli väga hea meel, kui päike lõpuks ärkas ja kolisime päikesepaistesse sooja. Salto kohta me suurt midagi ei teagi, sest nii vara oli kõik veel suletud ja meie teada oli see linnake oluline just piiriületuseks valmistumisel. Seal pidi olema ka suurim veepark, mida me sel korral uurima ei läinud.