Boliivias

Tegelikult enne Boliivia piirile jõudmist astusime ka Tšiili piiripunktist läbi, kus täitsime jällegi need tuttavad paberid. See piiripunkt oli juskui hamburgeriputka kuski linna servas - vähemalt tunne oli selline, et piiripunkti oleks saanud ka vabalt vältida, kui oleks kõrvaltänavast läinud - aga ilmselt oleks see kaasa toonud mingid sekeldused kunagi hiljem.

Pärast passi tembeldamist ronis sinine buss kõrgele mäe otsa.. kohe suure vulkaani kõrvale. Seal tehti passi teised tempid ning bussijuht kattis õue laua. Oli varajane hommik ja 4400m kõrgusel oli üle keskmise jahe olla. Rüüpasime koka-pakiteed ja sõime saia. Boliivia tädike, kes oli ka sinist bussi piirile jõudmiseks kasutanud, tõstis kauba bussist maha. Millegipärast arvas ta, et on väga mõistlik viia Tšiilist Boliiviasse suures koguses kartulikrõpse ja pakijogurtit. Võimalik, et lihtsalt sealt poolt oli seda lähem tuua või midagi.

Mingil hetkel hakkasid piirile saabuma maastikuautod. Saabujad läbisid piiri ja nad pakiti bussi, meid juhatati maasikuatosse, mille juhiks oli Ronaldo... või midagi väga sarnast. Norrakas ja austraallane läksid viisakalt kõige tagumisele istmele ja meie siis hõivasime ülejäänud vabad istmed. Sõit võis alata.

Esimeses peatuses küsiti meie käest kohe 150 bolivianot näo kohta. See oli kolmveerand rahast, mis me vahetanud olime igaüks. Kohe meenus Steve-i jutt, et Boliivia on muidu odav maa küll, aga kui nad näevad mittekohaliku väilimusega turisti, siis nad oskavad küsida. Selgus, et see oli kogu mäepealse loodusparki või selle ala pilet, millest meile pidi rõõmu olema mitmeks päevaks.

Selgus, et esimene päev meie sealviibimist oli pühendatud erinevatele laguunidele. Kuigi seal kõrgel mäe otsas merega mingit pistmist ei olnud, nagu laguuni definitsioon nõuab. Need olid lihtsalt veelombid, mis aegade jooksul mägedest hulga soolasid või teab mis mineraalaineid kokku tassinud ja siis vesi ära aruanud ning järgmisel kevadel on jälle sama lugu juhtunud - seda siis teab kui kaua juba. Auto jäi seisma nii sinise kui rohelise laguuni juurdes - no olid küll kenad. Kolme sorti flamingosid jalutas ka seal sees ringi hulgakaupa. Ei saagi päris täpselt aru, et mis sunnib neid punaste jalgadega lindusid sellistes imelikes oludes elama. Ei tahaks uskuda, et nendes laguunides meeletult toitu oleks või 4500m kõrgusel kuidagi eriti hea kliima valitseks - aga midagi nad seal vees taga ajasid ja oma suure ja kõvera nokaga otsisid.

Iseenesest tore asi oli soojavee bassein ühe laguuni ääres - sellises natukene jahedas hommikus istuda korraks kuuma vanni ja nautida vaadet - pärast tuulist hommikusööki oli see päris hea.

Sellise vaatega vann siis sel korral

Üldiselt tähendas ekskursioon Boliivia giidiga seda, et tema rääkis hispaania keelt, aga kuna meile sattus mitte liiga jutukas autojuht, siis peatuskohtades loeti meile ette koha nimi, mida vaadata ja siis öeldi, et käes on pilditegemise aeg. Kuna fotoka akust oli ainult kaks pulka vaevu järel, siis ma pildistamisega ennast liialt ei vaevanud. Aga maastik oli selline teistmoodi. Nagu oleks mäe otsas - sest kiiremad liigutused võtsid korralikult hingeldama - samas oleks justkui ikka kõrbes. Sest ümberringi oli liiv ja tolm. Vähemalt pakkusid erinevate värvidega mäed pidevalt vaatamist autoaknast.

Kollane nagu väävel

Reisi tipphetkeks - vähemalt kõrguse mõttes (4900m) oli kohalike geisrite külastamine. Protsessi sai lähemalt uurida ja mulle tundus, et me teeme õigetpidi ringi või siis vähemalt õigel ajal - sest teisti turiste ei paistnud kuskil olevat. Ma pole kunagi nii kõrgele sattunud jalutama - seega jalutada tuli rahulikult ja vahepeal vähe sügavamalt väike hingetõmme lisaks teha. Ma nüüd natukene kujutan ette, et mis tunne on alpinistidel veel kõrgemal koos varustusega astuda.

Maapind pisut katki

Kuna see oli tõsine laguunide päev, siis vaatasime ka punase laguuni üle. Seas toimus booraksi tootmine.

Laguunid vaadatud, siis juhatati meid esimesse ööbimiskohta. See oli pisike külake seal kuskil mäe otsas. Meid pandi maha suuremasse majja, kus poole moodustas ühisruum koos söögilaudadega. Ja teise poole moodustasid kuuesed toad, milles voodid olid kivist tehtud - küll jah, kaetud ikkagi pehmete madratsitega. Õhtuks kogunesid sinna ööbimiskohta veel päris mitu seltskonda. Nii õnnestus mul leida Šveitsist spetsiaalselt kohale rännanud inimene, kellel on ka minu fotokale sarnane fotokas ja kellel juhtus akulaadija kaasas olema. Ainus probleem oli see, et seal külas käis elekter generaatori pealt ja elekter lülitati sisse päikeseloojangul ning seda oli paariks tunniks. Igatahes sain ma õhtu lõpuks mõned elektronid aku sees reastatud, et mõned pildid edaspidi kinni püüda.


Tegelikult oli meil päris lõbus seltskond autosse juhtunud. Õppisime uue kaardimängu selgeks.  Norraka kinnisideeks sai see, et saaks vaid kõrbes ise autot juhtida. Iga kord, kui ta seda autojuhi käest küsida tahtis, pidi ta Ingridi käest "juhtima" hispaaniakeelset tõlget küsima. Autojuht ei sulanud.

See sai meile kohe selgeks, et ilma autojuhita seal kõrbe teedel eriti midagi teha ei oleks. Sest mingeid viitasid ega silte seal ei olnud - pidid lihtsalt teed teadma.

Õhtu söödeti meil korralikult kõht täis mitmekäigulise einega. Ja suure autosõidu ja loodusvaatluse peale tuli korralik uni, kui generaator kinni pandi. Hommikul lubati meid vara üles ajada, sest homme pidi kivide päev tulema.