6. oktoober 2011

Pisaragaasiristsed

Tervist!
Mina (Ingrid) ja Elen saime täna päris tõsised pisaragaasiristsed.
Tšiili noored käivad igal nädalal vähemalt korra linna vahel protestimas, sest hea haridus maksab roppu raha. Ja nagu ma aru saan, siis isegi mitte eriti hea hariduse eest peab palju maksma. Noored nõuavad tasuta head haridust.

Tavaliselt tullakse tänavale marssima neljapäeviti - ma üritasin leida netist mingit seletust sellele päevavalikule, aga ei leidnud midagi. (Võibolla pikema siinolemise kogemusega Lauri tahab seda osa kommenteerida?:)).

Vaatasin hommikul aknast, et tavaline rahulik marss jälle mööda sõiduteed: natuke vilistamist, väikesed laulujupid, plakatid.
Järgmine kord kui vaatasin, siis ei olnud rahulikust marsist enam midagi järgi - märulipolitsei-auto ajas mööda pargiala noori taga, poisid vedasid keset sõiduteed metallist tänavapiirdeid, millest siis märulipolitsei-autod täiel kiirusel läbi sõitsid, veekahuriga suuremad autod suunasid veejoa valimatult kõigile tänaval kõndijatele.
Iga natukese aja tagant võis näha inimesi jooksmas - iga kord kui lähenes natuke väiksem märulipolitsei-auto, põgeneti pisaragaasi eest.

Üks hetk sõitsid politseiautod minema ja asi rahunes maha, nii palju kui aknast näha oli. Otsustasime lähedamalt uurida, mis toimub ja muuhulgas Elenile jooksutossud ära osta.

Jõudsime oma kodupoe juurde, mille ümbrusesse oli kogunenud meeletult noori, üks mees jooksis meist mööda ja hüüdis: "Look! It's a war!"
Siis me ei saanud veel midagi aru, aga kui poe tagant tänav paistma hakkas, saime aru - tänav oli paksult noori täis, kes loopisid märulipolitsei-autosi kivide ja värvipommidega. Need omakorda vastasid veekahurite ja pisaragaasiga. Paljudel noortel olid respiraatorid ja sidruniviilud kaasas - väidetavalt aitab sidrun kurgust vastiku pisaragaasist tekkinud tunde ära peletada.
Oma naiivsuses lootsime sealsamas teed ületada, kui äkki hakkasid kõik noored meie suunas jooksma - lähenes pisaragaasiauto. Panime jooksu koos teistega. Adrenaliinilaks! Tänu nobedatele jalgadele pääsesime esimesest pisaragaasirünnakust.

Liikusime mööda peatänavat edasi, palju oli politseinikke, koolinoori ja kummalisel kombel natuke ka ärimehi - need, kel nupp kiirelt nokkis, müüsid tänaval näomaske, taskurätipakke, sidrunit - nn pisaragaasivastane komplekt, mis läks ka päris hästi kaubaks, sest terve kesklinn oli pisaragaasine; mõned ärikad rõhusid rohkem kõhule - keset mäsu võis endale lubada jäätist ja soya-hamburgereid. Muidu olid kõik tänavaäärsed poed oma metallkardinad alla lasknud, poed kinni pannud. Ilmselt siis soovist ellu jääda.

Jälgisime ühte suuremat kogunemist ka, kus keset massi oli ports surnupealuu-lippudega noori, lihtsalt lauldi ja hõisati loosungeid. Seal tuldi mitu korda meie käest ka küsima, et kust te olete, jäi mulje nagu neile meeldis, et pealtvaatajate hulgas oli ka välismaalasi, kes võiks nende sõnumit aidata edasi kanda.

Üks keskealine naisterahvas tuli ka meiega inglise keeles juttu ajama, et vot, mis juhtub, kui riigis on asjad korrast ära. Ma küsisin, kas tal on endal ka lapsi koolis ja tuli välja, et ta ise on õpetaja, kes tuli oma klassi lastega tänavale, üritust toetama. Arvestades et sellele tänasele rahutusmarsile ei olnud luba antud, et see üldse toimuda võiks, siis peab vist päris viimase piirini viidud olema, et lastega sellistele ärevatele tänavatele tulla.
Või lihtsalt peast soe.
Ta küsis meilt, kas Eestis on tasuta haridus ja kui vastasime, et on jah ja et seejuures Eestil pole selliseid rikkusi nagu Tšiilil riigina on, siis ta turtsatas ja ütles, et rikkused on ainult mingi kindla osa inimeste käes kõik.
Eemalt oli näha, et lähenes politseinike rida, kõik kenasti kilpidega varustatud. Noored loopisid neid kividega. See naine rahustas meid, et teil pole midagi karta, te olete välismaalased, teile ei tee politsei midagi.
Ja siis me saimegi esimese sissejuhatava pisaragaasilaksu. Panime jälle jooksu.

Meile tundus, et oleme asjaga kurssi ennast viinud, näinud, et Eleni botastepood oli ka suletud ja otsustasime koju tagasi minna. Peatusime korraks ristmikul, kust oli näha see möll, kuhu me päris alguses sattusime. Olukord ei olnud eriti paranenud, pigem hullemaks läinud - keset tänavat põles midagi, ühes tänavaotsas oli noortemass, teises märulipolitsei-autod ja siis nad vahetasid seal "viisakusi", üks saatis teise poole teele kive ja teine vastas pisaragaasi ja veejoaga.
Me seisime lihtsalt tänava ääres ohutus kauguses paljude teiste pealtvaatajatega.
Inimesed laulsid jälle, hüüdsid loosungeid, märulipolitseinikud jalutasid ringi ja reguleerisid liiklust - mõni takso, üksikud autod ja liinibussid olid nii härga täis, et tahtsid üritada möllu seest läbi sõita, aga üldiselt politseinikud suunasid neid tagasi sõitma.
Üks linnaliinibuss tuli sealtpoolt, kus käis tige kivi-gaasisõda ja väljus nukralt lahinguhaavadega - pooled aknad sisse loobitud.

Meie pool tänavat oli kõik rahulik, kuniks äkki panid kõik jooksu. Me ei osanud esimese hooga kuskile joosta ja siis nägime, kuidas rahulikult sõitis mööda tänavat märulipolitsei-auto ja pihustas mõnuga törtshaaval pisaragaasi. Lolli peaga panime jooksu sinnapoole, kust see auto tuli ja sekundi pärast tundsime, kui vale see otsus täpselt oli. Silmad lõid tuld ja valutasid meeletult, neid ei saanud hoida ei lahti ega kinni, ühtäkki olime täiesti pimedad, samal ajal oli võimatu ka hingata, kurgus oleks nagu midagi põlema pandud.
Silmad kinni, hing kinni, komberdasime Katoliku Ülikooli ette kaitseks tehtud barjäärini, milles olid väiksed õhuvahed ja tõmbasime värsket õhku ninna. Läks päris tükk aega enne kui nägemine tuli tagasi ja jõudis kohale, et seekord jäime ellu. :)



Nende piltide autor: Kyn Chaturvedi

Tahtsime koju, keset rahutusi olemisest sai isu täis - asi oli muutumas klassikalisest vaatemängust liiga interaktiivseks vaatemänguks meie jaoks.

Siinkohal peab lootma, et õpilased ja riigivalitsejad leiavad lõpuks ühise keele, et lapsed saaks käia koolis, selle asemel, et joosta mööda pisaragaasiseid tänavaid, käes räbaldunud plakat:

"Educación gratuita ahora!"


3. oktoober 2011

Elu(s)

Aga tore on siit kaugelt näha, et koduvabariigis on kõik korras. Ei saa ju midagi halvasti olla, kui kõige suurem küsimus, mille üle ajakirjandus arutleb on see, et milline paar tantsib tantsusaates kõige esimesena?

Igatahes on meil ka kõik OK, sest õnneks me selle müstilise vilja seemneid ei söönud. Need olla toksilised.

Isegi laupäevane retk kirbuturule koos kohaliku populaarse suvejoogi maitsmine ei murdnud meid maha
See maitseb nagu virsiku (mõningate allikate väitel nagu ploomi) mahl, kus sees on mingi paisutatud nisu terad ja kuivatatud aprikoos.
Igatahes oli see mingi meeletu turg, kust kirpe osta ei saanud. Küll aga sai osta igasugust Hiinast pärit kraami, autoosasid, arvutijuppe, mööblit ja vanemat vara.
 
Seejärel proovisime õnne kalaturul, kalarestoranis - kuna hirbuturul ühes kohvikus jäime merekarpide roast ilma - oli otsa saanud. Aga isegi kalarestos söödud mereandide supp ei murdnud meid maha, kui siis ainult rahaliselt ehk pisut.




Avamise ja avastamise rõõmu jätkus
Üritasime veel õhtul ka ühte poodi külastada, aga mõistlikud müüjad olid juba ära koju läinud Drug Store keskuses.

Selle eest murdis meie meeled täiesti pühapäevane retk Tšiili kõige suuremasse kaubadusmekasse. Õnneks sinna rohkem enam kunagi minema ei pea. Isegi kino ei saanud seal, rääkimata normaasest arvutipoest.

1. oktoober 2011

Aga mis see on ?

Palun aidake. Mis viljaga on tegu?




Selline korralikust rusikast suurem.
Seest valge ja pruunide seemnetega.
Me üritame, loodetavasti ei ole mürgine.

Avasime - selgub, et sellisel kujul see vili süüa ei sünni.



28. september 2011

16 000 sammu ehk kuidas me Vaikse ookeani ääres käisime

Vahepeal on siin igasuguseid asju juhtunud, aga kuna eelmisel korral sai minu sissekanne ühel Saarel kümme korda kuulsaks, siis selle juhtumi tõttu jäi pikem vahe sisse. Tegelikult mul polnud lihtsalt kirjutamis soolikat, aga see selleks.

Oleme siiani Tšiilis veedetud nädalavahetused Santiago erinevaid kohti avastades, siis viimasel nädalavahetusel otsustasime minna hoopis linnast välja. Nimelt sõitsime ookeani vaatama (seekord mitte katsuma). Seadsime end laupäeva hommikul Santiagost teele Valparaiso suunas. Metrooga bussijaama jõudes olid väiksed tõrked pileti ostmisel - aga needki said ületatud ja teel me juba olimegi. Pisut vähem kui kahe tunni tee kaugusel, jõudsime Unesco kaitse all olevasse linna, mille nimeks Valparaiso.

Seadsime esmalt sammud hostelisse, mille ma olin meile üheks ööks broneerinud. Hostelissse jõudmine võttis pisut aega, kuna suur osa linnast asub mäe otsas, siis tuli meil rühkida ülesmäge ja kiruda inimest(mind), et kes selle hosteli nii kõrgele broneeris. Kohale jõudes selgus, et meil polegi broneeringut. Olime segaduses, sest minu teada oli hosteli töötajaga meili vahetades kõik korraldatud ja olemas. Ühed abivalmis hostelikülastajad kuuldes, meie murest, püüdsid meile isegi uue ööbimiskoha ajada. Kuid pidasime viimast siiski liiga kalliks.

Vaata elu, mitte telekat!

Tänavapilt ja majad mäe otsas

Selle asemel läksime hoopis linna uudistama ja samal ajal põikasime ümberkaudsetesse hostelitesse öömaja küsima. Kuna tegemist on turisistilinnaga, siis soodsamad hostelid olid juba hõivatud. Lonkisime muudkui üles ja alla trepidest. Enamus linna vaatamisväärsusest olid värvilised majad, mis olid kaetud kõikvõimalike graffiti ja joonistustega. Peab ütlema, et need polnud mingi niisama sodipudi, vaid kohati nagu päris kunst.





Kui lõpuks üles ja alla kulgemisest isu täis sai ja samal ajal kõhud juba korisema hakkasid, siis astusime sisse turismipunkti. Kuna meil öömaja ei olnud, siis uurisime nende pakkumisi. Saime nende käest ühe kontakti ja läksime seda kohta üle vaatama. Teepeal märkasime paari hea pakkumisega söögikohtagi.



Hostel, kuhu läksime polnudki mäeotsas, see meile sobis, sest olime selleks ajaks vast 10 000 sammu maha kõndinud. Kohapeal selgus, et neil täitsa üks 7ne ühistuba saadaval ja hind ka meile sobis, siis sinna me jäime, lootes, et me endale naabreid ei saa. Diil tehtud läksime sööma. Seekord sai valitud õige maitsvad kalaroad, eriti eelroog Ceviche de Reineta.




Kõhud head paremat täis, siis proovisime ka ookeanile läheneda,mis kahjuks jäi Valparaisos aia ja metroo vahele, nii et pidime lepima sellega, mis oli. Kõndisime ja kõndisime mööda rannikut kulgeva teega, mõni meist suutis lausa pargipingil magamagai jääda. :)




Peab ikka uni olema, et trepist alla magada

Väsimatud hariduse eest võitlejad ka siin linnas

Selleks ajaks kui olime juba päris ära väsida jõudnud, tekis mõte et võiks proovida sõita kohaliku trolliga, mille trollibussid olid aastast 1960 või nii. Trolli jõudes lunastasime 200 peeso eest pileti ja istusime kohtadele. Sõit oli aus ja hea, sest jalalabaad olid kõigil väsinud. Vahepeal selgus, et mõned ei tee trollil ja trammil vahet. Isegi piletikontroll toimus meie sõidu ajal.



Mõni kohe naudib sõitu


Tahtes mitte rekordeid purustada, siis läksime tagasi hostelisse pisut jalgupuhkama väikese veiniga.
Samal ajal kui meie oma veini nautisime, kadus äkitselt elekter ja hiljem selgus, et pea kogu Tšiili oli olnud üle tunni elektrita.
Odava Nokia taskulamp tõestas ennast taas

Meid see ei heidutanud, vaid läksime hoopis pimedat linna vaatama. Pisut käsipidi teed otsides saime alla linna, kus inimsed olid välja tulnud tänavatele. Üks suurem kohalik pood töötas pea ainukesena selles pimeduses. Pisut naljakas oli see kõik, nagu maailma lõpp hakkakas tulema. Inimsed sagisid ringi. Meie vaatasime hoopis tähti ja võtsime vabalt. Siis kahjuks või õnneks tuli elekter tagasi ja me suundusime ööbimiskohta.


Järgmisel hommikul peale konarlikku ööd, otsustasime üle vaadata ka Valparaiso naaberlinna Vina del Mar-i.
Nende kahe linna vahel käib tihe metroo liikus, nii kasutasime ka meie seda. Üldse on Tšiilis üllatavalt mugav ja hästi organiseeritud ühistransport.



Huvitav mis auhinna Volga disanier sai omal ajal?
Vina del Mar on võrreldes Santiagoga väike ja puhas linn. Seal olles tundsid, et isegi õhk on puhtam. Peale viimast maavärinat sai ka Vina del Mar kannatada, kuna maavärin kutsus esile tsunami, mis tekitas majadele kahjusid. Ookeani kaldal ringi kõnides võis nähagi palju kortereid ja maju, mis olid lausa tühjad.
Et kui tsunaami tulema peaks, siis siin tänaval on veel ohtlik olla. Mine kaugemale

Ooken ise oli täitsa võimas, oma suurte lainetega, osa inimesi isegi juba suples. Üldiselt ega väga sinna peesitama ei kutsunud, rannaliiv tundus räpane olevat.


Samas vahelduseks oli seal tore jalutada ja soolast õhku nuusutada. Linn tundus kohati täitsa väljasurnud, nii vaikne oli seal. Ainult pargis sattusime elu peale
See oli üks äge bänd, kes tegi bossanovat

Nii, et mõni mees ei saanud tantsu tagasi hoida




Et mitte eelmise päeva kõndimisrekordit purustada, siis otsustasime et hakkame koju minema.
Suvepoole ilmselt satume siiakanti veel.
Vina del Mar, Casino hoone



Õhtuseks peoks sättimas

Tagasi koju jõudnud, olime pisut päikest põlenud.
Järgmise korrani!