Mina (Ingrid) ja Elen saime täna päris tõsised pisaragaasiristsed.
Tšiili noored käivad igal nädalal vähemalt korra linna vahel protestimas, sest hea haridus maksab roppu raha. Ja nagu ma aru saan, siis isegi mitte eriti hea hariduse eest peab palju maksma. Noored nõuavad tasuta head haridust.
Tavaliselt tullakse tänavale marssima neljapäeviti - ma üritasin leida netist mingit seletust sellele päevavalikule, aga ei leidnud midagi. (Võibolla pikema siinolemise kogemusega Lauri tahab seda osa kommenteerida?:)).
Vaatasin hommikul aknast, et tavaline rahulik marss jälle mööda sõiduteed: natuke vilistamist, väikesed laulujupid, plakatid.
Järgmine kord kui vaatasin, siis ei olnud rahulikust marsist enam midagi järgi - märulipolitsei-auto ajas mööda pargiala noori taga, poisid vedasid keset sõiduteed metallist tänavapiirdeid, millest siis märulipolitsei-autod täiel kiirusel läbi sõitsid, veekahuriga suuremad autod suunasid veejoa valimatult kõigile tänaval kõndijatele.
Iga natukese aja tagant võis näha inimesi jooksmas - iga kord kui lähenes natuke väiksem märulipolitsei-auto, põgeneti pisaragaasi eest.
Üks hetk sõitsid politseiautod minema ja asi rahunes maha, nii palju kui aknast näha oli. Otsustasime lähedamalt uurida, mis toimub ja muuhulgas Elenile jooksutossud ära osta.
Jõudsime oma kodupoe juurde, mille ümbrusesse oli kogunenud meeletult noori, üks mees jooksis meist mööda ja hüüdis: "Look! It's a war!"
Siis me ei saanud veel midagi aru, aga kui poe tagant tänav paistma hakkas, saime aru - tänav oli paksult noori täis, kes loopisid märulipolitsei-autosi kivide ja värvipommidega. Need omakorda vastasid veekahurite ja pisaragaasiga. Paljudel noortel olid respiraatorid ja sidruniviilud kaasas - väidetavalt aitab sidrun kurgust vastiku pisaragaasist tekkinud tunde ära peletada.
Oma naiivsuses lootsime sealsamas teed ületada, kui äkki hakkasid kõik noored meie suunas jooksma - lähenes pisaragaasiauto. Panime jooksu koos teistega. Adrenaliinilaks! Tänu nobedatele jalgadele pääsesime esimesest pisaragaasirünnakust.
Liikusime mööda peatänavat edasi, palju oli politseinikke, koolinoori ja kummalisel kombel natuke ka ärimehi - need, kel nupp kiirelt nokkis, müüsid tänaval näomaske, taskurätipakke, sidrunit - nn pisaragaasivastane komplekt, mis läks ka päris hästi kaubaks, sest terve kesklinn oli pisaragaasine; mõned ärikad rõhusid rohkem kõhule - keset mäsu võis endale lubada jäätist ja soya-hamburgereid. Muidu olid kõik tänavaäärsed poed oma metallkardinad alla lasknud, poed kinni pannud. Ilmselt siis soovist ellu jääda.
Jälgisime ühte suuremat kogunemist ka, kus keset massi oli ports surnupealuu-lippudega noori, lihtsalt lauldi ja hõisati loosungeid. Seal tuldi mitu korda meie käest ka küsima, et kust te olete, jäi mulje nagu neile meeldis, et pealtvaatajate hulgas oli ka välismaalasi, kes võiks nende sõnumit aidata edasi kanda.
Üks keskealine naisterahvas tuli ka meiega inglise keeles juttu ajama, et vot, mis juhtub, kui riigis on asjad korrast ära. Ma küsisin, kas tal on endal ka lapsi koolis ja tuli välja, et ta ise on õpetaja, kes tuli oma klassi lastega tänavale, üritust toetama. Arvestades et sellele tänasele rahutusmarsile ei olnud luba antud, et see üldse toimuda võiks, siis peab vist päris viimase piirini viidud olema, et lastega sellistele ärevatele tänavatele tulla.
Või lihtsalt peast soe.
Ta küsis meilt, kas Eestis on tasuta haridus ja kui vastasime, et on jah ja et seejuures Eestil pole selliseid rikkusi nagu Tšiilil riigina on, siis ta turtsatas ja ütles, et rikkused on ainult mingi kindla osa inimeste käes kõik.
Eemalt oli näha, et lähenes politseinike rida, kõik kenasti kilpidega varustatud. Noored loopisid neid kividega. See naine rahustas meid, et teil pole midagi karta, te olete välismaalased, teile ei tee politsei midagi.
Ja siis me saimegi esimese sissejuhatava pisaragaasilaksu. Panime jälle jooksu.
Meile tundus, et oleme asjaga kurssi ennast viinud, näinud, et Eleni botastepood oli ka suletud ja otsustasime koju tagasi minna. Peatusime korraks ristmikul, kust oli näha see möll, kuhu me päris alguses sattusime. Olukord ei olnud eriti paranenud, pigem hullemaks läinud - keset tänavat põles midagi, ühes tänavaotsas oli noortemass, teises märulipolitsei-autod ja siis nad vahetasid seal "viisakusi", üks saatis teise poole teele kive ja teine vastas pisaragaasi ja veejoaga.
Me seisime lihtsalt tänava ääres ohutus kauguses paljude teiste pealtvaatajatega.
Inimesed laulsid jälle, hüüdsid loosungeid, märulipolitseinikud jalutasid ringi ja reguleerisid liiklust - mõni takso, üksikud autod ja liinibussid olid nii härga täis, et tahtsid üritada möllu seest läbi sõita, aga üldiselt politseinikud suunasid neid tagasi sõitma.
Üks linnaliinibuss tuli sealtpoolt, kus käis tige kivi-gaasisõda ja väljus nukralt lahinguhaavadega - pooled aknad sisse loobitud.
Meie pool tänavat oli kõik rahulik, kuniks äkki panid kõik jooksu. Me ei osanud esimese hooga kuskile joosta ja siis nägime, kuidas rahulikult sõitis mööda tänavat märulipolitsei-auto ja pihustas mõnuga törtshaaval pisaragaasi. Lolli peaga panime jooksu sinnapoole, kust see auto tuli ja sekundi pärast tundsime, kui vale see otsus täpselt oli. Silmad lõid tuld ja valutasid meeletult, neid ei saanud hoida ei lahti ega kinni, ühtäkki olime täiesti pimedad, samal ajal oli võimatu ka hingata, kurgus oleks nagu midagi põlema pandud.
Silmad kinni, hing kinni, komberdasime Katoliku Ülikooli ette kaitseks tehtud barjäärini, milles olid väiksed õhuvahed ja tõmbasime värsket õhku ninna. Läks päris tükk aega enne kui nägemine tuli tagasi ja jõudis kohale, et seekord jäime ellu. :)
 |
| Nende piltide autor: Kyn Chaturvedi |
Tahtsime koju, keset rahutusi olemisest sai isu täis - asi oli muutumas klassikalisest vaatemängust liiga interaktiivseks vaatemänguks meie jaoks.
Siinkohal peab lootma, et õpilased ja riigivalitsejad leiavad lõpuks ühise keele, et lapsed saaks käia koolis, selle asemel, et joosta mööda pisaragaasiseid tänavaid, käes räbaldunud plakat:
