Tšiili Hendriku Santiago kroonikad: Mis siin siis vahepeal toimunud on

Loomulikult võtsime omal viisil osa 20. augusti tähtpäeva tähistamisest. Vaatasime ETVd üle interneti. Seda siis kuniks hakkas Viimne Reliikvia ja meie autoriõiguse seadused arvasid, et see on nii väärt asi, et kinldasti ei tohiks seda filmi välismaale näidata.

Aga lisaks teleka vaatamisel käisid meil külalised. Oli ka juba aeg, sest me oleme Eliisal ja Diegol juba päris mitu korda külas käinud ja alati on meil korralikult kõht täis söödetud.

Saan aru, et siin on riiklikel tähtpäevadel kombeks ohjeldamatult grillida, siis meie alustasime 20. augusit tähistamise traditsiooni pannkookidega. Meil on nüüd oma sini-must-valge lipp ka. Aitäh!

Ma jõudsin ka oma päris mäe peal suusatamise unistuse täide viia ühel nädalalõpul.

Hommikul pidi kole hirmus vara tõusma, et jõuda endale suusavarustus rentida ja sõiduks mägedesse valmis olla. Oli päris kitsas tee ja kui siin lund sajab, siis on täielik kaos lahti, sest autod on suvekummidega ja libedasõidu koolitust siin ilmselgelt ei ole. Abivalmis onud pakkusid raha eest võimalust ratastele ketid peale panna vahetult enne seda, kui hakkad mägedes lume piirini jõudma. Aga sellel päeval ei olnud lund ja kettidest oli eriti vähe kasu.

Niisiis lookles kitsas tee mäest üles. Teele mahub vaevalt 2 autot ära ja üle teeserva vaadates tundus sinna alla olevat tükk tühja maad ja kive.

Selline väike tee siis lookles üles ja selline vaade üle teeserva

See märk oli täiesti omal kohal, sest erilist usaldust need kaljuseinad ei sisendanud

Kui me lumeni jõudsime, siis tekkis küll väike wau-efekt. Näha suusajälgi värskelt sadanud lumes looklemas. See paistis nagu päris suusamägi. Mitu tundis järjekorras tiksumist tasus ära, sest Valle Nevado keskus tundus juba kaugelt väga paljulubav olevat.

Lund on

Ruumi suusatamiseks on ka

Suusaküla hotellid seal üleval

Ütleme nii, et Munamäel pole ammu selliseid tingimusi olnud. Tegelikult arvan, et sellel väiksemal Munamäel toimunud oskuste lihvimisest on kasu küll, sest ma pidin nägema kuidas seal mägedes luid reaalselt murti. Selleks pole ilmselt palju vaja - tuleb valida lihtsalt ilmselgelt mitte-jõukohase värviga märgitud laskumine, võtta sisse potil istumise asend ja kaotada kontroll. Ka ma jätsin mõned nõlvad vahele, sest mulle tundus, et minu oskustega oleks see üks lõputu pidurdamine.

See oli kõige parem lift - viis kaugele, kõrgele ja kiiresti

Igav seal ei hakanud, ma proovisin paljud nõlvad läbi ja tundub, et hetkel on seal just maksimaalselt head tingimused, sest paar päeva tagasi oli värsket lund juurde sadanud. Seega rada oli ideaalne ja raja kõrval olev lahtine lumi ka super. Mõned järsemad ja vähem järsemad nõlvad jäid järgmiseks korraks ka. Lemmikuks sai mingi eriti pikk laskumine, mis algas Andes Expressi otsast ja lõppes autoparklast allpool. See oli nii pikk, et vahepeal tuli hinge tõmmata. Üles tuli minna kolme liftiga. See kõlab lihtsalt küll, et sõidad suuskadega mäest alla... Mul oli pulsikell kaasas ja kui pisut äkilisemalt sõita, siis oli pulss sipsti 175 peal. Ilmselt mängis selles oma osa ka fakt, et see kõrgemad tipud on 3500..3700m kõrgusel.

Igatahes tundus mulle, et Andidega taaskord tutvust tehes nakatusin ma mägihaiguse sellisesse vormi, mille sümtomiks on: "Tahan uuesti tagasi mägedesse". Ilmselt oli selles ka oma osa suusatamisest saadud adrenaliinil.

Pärast üle 5 tundi suusatamist oli mul jalgades selline tunne, nagu ma oleks äsja balletilaval ilma eelneva ettevalmistuseta Luikede Järve läbi tantsinud - järgnevatel päevadel see tunne ainult süvenes.

Tagasi sõites ootas meid jälle ummik.