Kell oli 3:45 varahommikul, kui äratus tüütult piiksuma hakkas. Isegi äratuse natukene aega edasi panemine ei aidanud, sest varsti kõlas uksekell ja meid juhatati sinisesse bussi. Midagi seal räägiti ka, aga ma ei lasknud enda und sellest väga segada.
Järgmine moment, kui meid bussis korraks välja paluti vaatas meile vastu termomeeter kurjakuulutava näiduga -18.1 C
 |
| Näete isegi, et kellal on külm |
Olime umbes 4500m kõrgusel Tatio geisrite juures.
Ehk siin toodetaksegi neid ilusaid valgeid pilvi ilmselgelt. Kätte anti paber, kus oli öeldud, et joosta ja trampida ei tasuks, sest muidu võid lõpetada 85-kraadises vees.
Vaatepilt oli võimas, platsitäis auravaid ja turtsuvaid auke ja päikesetõus.
 |
| natukene loodust ka proovib siin hakkama saada |
|
Ma olin küll ennast viimase vindini riidesse toppinud, kõik t-särgid ja kampsunid ja ühe kevad-sügisese jope sinna otsa ajanud, aga see -18 oli ikka päris jahe, eriti auru sees. Ma olin ära unustanud, et need matkajalanõud, mis pealinnast sai kaasa võetud on mõeldud suviseks tarbimiseks. Nii ma seal oma varbaid ja näppusid vaheldumisi kuumas aurus soojendasin. Hea oli, et kunagi Kuressaares rattasõidul olin mingist bensiinijaamast endale mustad töökindad ostnud ja need jope taskusse unustanud.
Igatahes mingi hetk tabasin ma ära, et me vist trambime ühe mahajäätud vulkaani sees... vähemalt ümberringi vaadates tundus see kraater olevat - astusin sellevõrra pehmemalt edaspidi. Seal platsil oli erinevat värvi ja suurust auke, kust auru tuli. Mõni auk puhkas - ilmselt oli tänaseks vesi otsas.
 |
| Selline on üks puhkav auk, ma igaks juhuks väga kaua ei oodanud |
Eestlasena oli hea meel tunda kahjurõõmu, et teistel tundus veel külmem olevat. Igatahes pakuti meile nüüd sooja teed ja võileiba ja äsja geisris keedetud mune
 |
| Munade keetmine on imelihtne. 8 minutit 85-kraadises aurus umbes 4500m kõrgusel |
Söök söödud ja päikesetõus vaadatud, siis hüüti meid tagasi bussi. Vahepeal oli giid juba bussitäie inimeste nimed suutnud enamvähem ära õppida - müstika.
Meid sõidutati mitte eriti kaugel asuva teise platsi peale. Seal pidi saama kuumas loigus ujuda. Esimese hooga arvasin, et no jalad ja sõrmed saab küll üles soojendada.
Aga siis mõtlesin, et kui keegi on mulle juba nii kõrgel vannivee valmis pannud, siis oleks ebaviisakas ära öelda - mine tea kuna jälle saab.
Päikesetõus oli olukorda soojemaks teinud aga päris karm miinus oli ikka õhus. Teised turistid vaatasid pisut imelikult, kui ma paljajalu bussi ujumispükse tooma kõndisin.
Lumisel taustal oli päris mõnus 36-kraadises vannis käia.
Vahepeal oli Sven juba mingi Šveitsi tüdruku külje alla ujunud.
 |
| Lombist väga kaugele riietuma ei tahtnud minna |
Igatahes oli see väga soojendav kogemus nii hingele kui kehale.
Edasi kulges sõit juba tagasi San Pedr de Atacama suunas. Teel näidati meile kohalikke loomi ja ühte näidisküla.
 |
| Umbes nii väiksena tundsime ennast suurte mägede kõrval |
 |
| Natuene loodust ka |
 |
| Basseinis üles soojendatud sõprus |
 |
| Üks rääkis aiast, teine aiaaugust |
 |
| Metsik villaloom, keda saab iga 2 aasta tagant pügada |
 |
| Veerevale kivile ei kasva sammal. Ootab tõuget, et tee suunas söösta. |
 |
| Kus suitsu, seal ka tõenäoliselt tuld. Hoiaks parem ohutusse kaugusesse. |
Vaatasime teel veel kaktused üle
 |
| Eesmärk kodustele kaktustele seatud |
 |
| Pole eriti teravad okkad, kui harjutada |
 |
| Pai | |
 |
| Klassikaline kaktusesoeng |
 |
| See suur plats seal all on Atacama kõrb. Selline korralik jalkaplats 105,000 km ruudus |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar