Ingrid on mööda Santiago linna ringi käinud ja kohalikku tänavakunsti kokku korjanud.
Olete lahkelt oodatud näitusele: http://uulitsakunst.blogspot.com/ - näitus täieneb igapäevaselt, kuniks uusi taieseid leidub.
6. veebruar 2012
5. veebruar 2012
Saunas... ei siiki liftis
Järgmise StartupChile ringi eestlased on kohal. See fakt oli juba mitu nädalat tagasi selge. Nüüd on siis nad ka endale elamise leidnud ja meid oli oodatud väikesele basseiniüritusele nende maja katusel.
Jäime kohalikule tavale vastavalt moodsalt (paar tundi) hiljaks. Läksime poest läbi, ostsime külakosti kaasa. Otsisime üles õige maja ja küsisime maja turvamehe käest, et kuidas katusele või lakke saab. Onu tuli lahkelt meiega kaasa - aitas kinnistest ustest läbi ja tellis lifti ka ning sõitis meiega kaasa. Lift sõitis korra keldrikorrusele ja siis avas paar korda veel uksed esimesel korrusel - kuna üks väike poiss mängis tellimise nupuga.
Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka viimane kord kui see lift vabatahtlikult uksed lahti tegi. Nii oligi - lift sõitis nagu lift ikka, kuni kostis kaks korda "klõps" ja siis hakkas lifti numbritabloo näitama "E" tähte ja sõidurõõm sai otsa. E nagu Error. Vaatasime teineteisele nõutute nägudega otsa ja naersime - kena pidu küll!
Ilmselgelt oli kõige rohkem ärritunud meie liftisaatja. Ta vajutas nuppu, millega sai rääkida valvelauaga. Hea oli, et see oli piisavalt suur maja ja seal oli korraga ametis kaks turvameest. Natukene põnevam fakt oli see, et teisele turvamehele oli see esimene päev tööl. Lift ei olnud üleliia suur, eriti viie inimese jaoks. Kümme minutit hiljem oli seda ka kõigi nägudest näha - olime kõik nagu saunas. Saime aru, et hingatav õhk on ikkagi oluline. Meie liftisaatja instrueeris varumeest midagi tegema ja asus ise närviliselt kõiki nuppe läbi klõpsima, ust kangutama ja midagi sajatama.
Mingi hetk kergitasime pisut lifti laepaneeli. Selle tulemusena hakkas üks katki olnud lamp põlema vähemalt ja tundus, et õhku tuli ka. Proovisime helistada veel liftifirma numbrile, aga ega liftis üleliia palju levi ei olnud. Lifti tabloo näitas vaheldumisi numbreid 2, 11 ja E - nagu me oleks sõitnud 2 ja 11 korruse vahel. Ilmselgelt oli tabloo pisut segaduses ja vähemalt mulle tundus, et me ei liikunud kuskile.
Aeg lendas, peeglid ja uksed hakkaisid juba vaikselt kondetsveega kattuma. Aga laepaneeli vahelt tuli justkui värsket õhku pisut juurde, seega olukord polnud väga hull. Varumees oli saanud ülesandeks aru saada, et mis korrusele me toppama olime jäänud. Millegipärast võttis see väga kaua aega ja niipalju kui me aru saime, siis meie liftisaatja nimetas teda imbestilliks korduvalt. Me rääkisime liftilugusid ja ei olnud üleliia mornid - esimene ehmatus oli üle läinud. Turvamees üritas oma kaaslasele midagi hõigata ja tema hääles tundus olevat pisut meeleheidet - ma ei tea, kas see oli tingitud meie olukorrast või tema paarilise saamatusest.
Kolistamist kostust juba üsna meie lähedalt. Varu-turvamees oli lõpuks meie asukoha selgeks saanud ja tegi võtme abil lifti välimise ukse lahti. Meie saatja kangutas ukse lahti ja hoidis seda kinni minemast. Meile säras vastu korruse "20" silt koridorist ja lift oli õnneks jäänud toppama selliselt, et me olime ukseaugust pool meetrit kõrgemal - saime mugavalt välja hüpata ja ei pidanud ronima. Võtsin laepaneeli vahelt Eleni märkmiku ja turvamees hüppas viimasena välja nii, et lifti uks kolksatas kinni.
Oli tore pidu.
Jäime kohalikule tavale vastavalt moodsalt (paar tundi) hiljaks. Läksime poest läbi, ostsime külakosti kaasa. Otsisime üles õige maja ja küsisime maja turvamehe käest, et kuidas katusele või lakke saab. Onu tuli lahkelt meiega kaasa - aitas kinnistest ustest läbi ja tellis lifti ka ning sõitis meiega kaasa. Lift sõitis korra keldrikorrusele ja siis avas paar korda veel uksed esimesel korrusel - kuna üks väike poiss mängis tellimise nupuga.
Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka viimane kord kui see lift vabatahtlikult uksed lahti tegi. Nii oligi - lift sõitis nagu lift ikka, kuni kostis kaks korda "klõps" ja siis hakkas lifti numbritabloo näitama "E" tähte ja sõidurõõm sai otsa. E nagu Error. Vaatasime teineteisele nõutute nägudega otsa ja naersime - kena pidu küll!
Ilmselgelt oli kõige rohkem ärritunud meie liftisaatja. Ta vajutas nuppu, millega sai rääkida valvelauaga. Hea oli, et see oli piisavalt suur maja ja seal oli korraga ametis kaks turvameest. Natukene põnevam fakt oli see, et teisele turvamehele oli see esimene päev tööl. Lift ei olnud üleliia suur, eriti viie inimese jaoks. Kümme minutit hiljem oli seda ka kõigi nägudest näha - olime kõik nagu saunas. Saime aru, et hingatav õhk on ikkagi oluline. Meie liftisaatja instrueeris varumeest midagi tegema ja asus ise närviliselt kõiki nuppe läbi klõpsima, ust kangutama ja midagi sajatama.
Mingi hetk kergitasime pisut lifti laepaneeli. Selle tulemusena hakkas üks katki olnud lamp põlema vähemalt ja tundus, et õhku tuli ka. Proovisime helistada veel liftifirma numbrile, aga ega liftis üleliia palju levi ei olnud. Lifti tabloo näitas vaheldumisi numbreid 2, 11 ja E - nagu me oleks sõitnud 2 ja 11 korruse vahel. Ilmselgelt oli tabloo pisut segaduses ja vähemalt mulle tundus, et me ei liikunud kuskile.
Aeg lendas, peeglid ja uksed hakkaisid juba vaikselt kondetsveega kattuma. Aga laepaneeli vahelt tuli justkui värsket õhku pisut juurde, seega olukord polnud väga hull. Varumees oli saanud ülesandeks aru saada, et mis korrusele me toppama olime jäänud. Millegipärast võttis see väga kaua aega ja niipalju kui me aru saime, siis meie liftisaatja nimetas teda imbestilliks korduvalt. Me rääkisime liftilugusid ja ei olnud üleliia mornid - esimene ehmatus oli üle läinud. Turvamees üritas oma kaaslasele midagi hõigata ja tema hääles tundus olevat pisut meeleheidet - ma ei tea, kas see oli tingitud meie olukorrast või tema paarilise saamatusest.
Kolistamist kostust juba üsna meie lähedalt. Varu-turvamees oli lõpuks meie asukoha selgeks saanud ja tegi võtme abil lifti välimise ukse lahti. Meie saatja kangutas ukse lahti ja hoidis seda kinni minemast. Meile säras vastu korruse "20" silt koridorist ja lift oli õnneks jäänud toppama selliselt, et me olime ukseaugust pool meetrit kõrgemal - saime mugavalt välja hüpata ja ei pidanud ronima. Võtsin laepaneeli vahelt Eleni märkmiku ja turvamees hüppas viimasena välja nii, et lifti uks kolksatas kinni.
Oli tore pidu.
Tellimine:
Postitused (Atom)