28. jaanuar 2012

1:0

Sellise tulemusega siis lõppes meie esimene staadionilt jälgitud jalgpallimatš. Diego kutsus meid staadionile jalgpalli vaatama sellepärast, et ühel pool mängis klubi tema kodumaalt Mehhikost ja teisel poolel mingi Tšiili klubi.

Me tundsime ennast natukene imelikut, kuna elasime 1500-pealises möirgavas Tšiili fännide seltskonnas kaasa Mehhiko pundile - vaikselt, aga kindlalt. Kõige ülevam hetk oli see, kui Diego rullis lahti oma lipu ja me saime seda meeletut lippu hingevärinal seal rahva hulgas lehvitada.



Võrreldes telekast jalgpalli jälgimisega oli ehk erinevuseks see, et kommentaator ei karjunud värava korral GOOOOOOOOO..OOOL kuniks õhk otsa sai ja värava kordust ka ei paistnud kuskil. Kui nägid, siis nägid. Vaade oli ka oluliselt laiem kui telekas.

Fännide laulu jätkus terveks mänguks ja kassalintide rulle pilluti väljakule pidevalt. Pisut harjumatu oli ka veel see, et kui vastasmeeskonna mängija jäi väljakule vigastusega lamama, siis lisaks kanderaami meestel jooksid kohale ka klaasist kilpidega varustatud politseinikud, kes asusid mängijat loobitava prahi eest kaitsma.

9. jaanuar 2012

Juhtub ikka

Eks meil ikka vahest juhtub midagi. Täna päeva ajal juhtus näiteks korralik maavärin olema. Kohe selline, et meie tajusime Marekiga seda 2. korrusel istudes.
Ja tütarlastele  22. korrusel oli see väljendunud sellega, et toa uksed liikusid ja kardinad isegi kõikusid.

Samas käisid pärast uksed korralikult kinni ja lahti ning kõik paistavad elu ja tervise juures olevat. Kohalikud ei lasknud oma elu sellest väikesest surinast (5.1 palli Valparaiso lähedal) üldse segada - elu jätkub tavalises rütmis.

On rõõm tõdeda, et teil on suusahooaeg lõpuks avatud. Meil on maasikate kõrghooaeg hetkel pooleli.