Šveits Lõuna-Ameerikas?

Hommikul andsime oma koduseks saanud hostelitoa ära, Ingrid leidis voodi alt minu vahepeal kaduma läinud võtme ka üles. Mina sehkendasin piletid ja järgmise ööbimise. Sõit võis alata, sel korral sadamasse. Üle vee, Colonia de Sacramento linna, mis asub Uruguays. Kasutasime esimest korda ühistransporti. 1.25 peeso eest oli sõit lennukas.

Passitoimingud olid sel korral lihtsad, neil ei ole paanilist hirmu puuviljade ja muude kaupade osas. Koer nuusutas seljakotid üle, moepärast lasti pagas ka röntgenaparaadist läbi. Ekraani jälgiv onu oli nii elavas vestluses ühe naisterahvaga, et ekraani tal küll aega vaadata ei olnud. Pärast väikest istumist juhatati meid laevukesse. Meie ootused olid kõrged 40-eurose pileti eest, aga midagi suurt seal tunnisel reisil peale telekast näidatud Planet Earth saate ei toimunud. Tegemist on mingi Seacat tüüpi laevaga, mis meid vähemalt kiirelt kohale viis.

Nad ütlevad, et Uruguay on Lõuna-Ameerikas justkui Šveits Euroopas - stabiilne, kena, arenenud. Sadam oli küll kena, üks euroopalikumaid kohti, mis siinkandis õnnestunud kohata. Sadamast välja astudes oli ka kõik kena roheline ja linnulaulu täis. Tegelikult on päris hea riigi olemuse indikaator see, kui sujuvalt kulgeb rahavahetus. Siin lihtsalt ootasid oma järjekorra ära ja vahetasid - ei küsitud passi, ei täidetud mingeid pabereid, ei olnud vaja minna kõigepealt ühe inimese juurde ja broneerida endale nn. vahetaja.

Colonia on väike linnakene, mis on üle lahe vastamisi Buenos Airesega - ajalooliselt oligi see vist sadam, kust oli hea kaupa Buenos Airesesse smuugeldada. Tegemist on UNESCO kaitse all oleva linnakesega, kus on kenasti korda sätitud vanalinna osa. Meenutab Kuressaare linna või Ingridi arvates natukene Palamuset. Igatahes oli seal äraütlemata kena olla, jäime kohe päevaks kauemaks.

Hosteli poolt olid tasuta jalgrattad ja järgmisel päeval kolistasime linna läbi.

Hooaeg oli küll läbi, aga ju see üks rannalinn on, kuhu Buenos Airese inimesed puhkama tulevad üle vee suvel. Kui mõned head söögikorra tehtud, kohalik põhitoit chivito sai ka ära proovitud. See versioon, mis meie saime oli midagi sarnast  Tšiili  lomo al pobrele.

Ehk siis hunnik friikartulit, jupp lapikut liha, sinna peale praetud muna. Uruguay versioonil oli seal muna ja liha vahel veel juust ka. Uruguay pidada olema ainus Atlandi ääres olev Lõuna-Ameerika riik olema, kus saab merre loojuvat päikest vaadata - juhtusime ühel sellisel vaatemängul kohal olema.

Teise päeva rattasõidul võtsime ka piletid pealinna Montevideosse järgmiseks hommikuks.

Tegin väikese kaardi ka http://g.co/maps/qwyfh

Buenos Aires

Ma ei ütleks, et see õhk siin linnas kuidagi ilusam oleks, nagu Buenos Airese nime otsetõlge "Ilusad Õhud" oletada lubaks. Suvalise autode ja bussidega tänavate ääres on see umbes sama sinine kui Santiagos - kuigi mere lähedus ei lase sellisel meeletul sudul tekkida ja pargis on ikka päris hea hingata. Samas tänavad ei ole siin linnas ka päris tavalised, kui ühes suunas on 7+3 sõidurada.

7+3 sõidurada

Selline virr-varr võtab väikelinna elanikul pea ringi käima

Linnaliinid

Oleme saanud siin mõned head päevad ringi kolada. Linn on suur ja olenevalt valitud suunast ka väga erinev: Ilusatest puhastest parkidest kuni koerte poolt tihedalt mineeritud räpaste tänavateni.

Suvaline kõrvaltänav kesklinna lähedal

Suured pargid, veel suuremate pinkidega

Suurtel meestel pidid suured teod olema, siin on suured lilled... 18-tonnine lill

Mõni plats on lausa Facebookis

Turistilõks koos võõbatud majadega

Palermo soho

Hostel on ka päris erinev nendest ööbimiskohtadest, kuhu me siiani sattunud oleme - see on 9. korruseline maja, mis on hosteliks muudetud - päris erinev tavapärasest paari toaga ööbimispaigast.

Meie palat viieks päevaks

Olgugi, et ma ei ole majandusteadlane, siiski tundub mulle, et Argentina (eriti Buenos Aires) elab ja hingab kuskil paralleeluniversiumis. Seda just oma hinnataseme poolest. Midagi peab viltu olema, kui kioskis maksab pudel vett 4EUR-i, supermarketis maksab väike "tuunikala õlis" konserv 2EUR-i, kilo banaani 2 EURi jne. Väljas söömisest ma ei tahaks rääkidagi... kui sa võtad suvalises kohas kesklinnas või isegi natukene kaugemal mingi prae ja joogi, siis alla 15 EUR-i inimese kohta ei vea kuidagi välja. 

Ilmselgelt arvavad nad, et nende töö on väga väärtuslik ja et seda arvamus saaks pidada, siis tuleb ka teenuste ja kaupade eest rohkem maksta ning sellise nõiaringi tulemusena saame me ilmselt varsti ajalehest lugeda, et Argentina majandus läks pisut tuksi, sest neil puudub ilmselgelt kontakt reaalsuse ja ülejäänud maailma majandusega. Paberraha on küll siin trükitud sellisele paberile, et ega nad vist ise ka ei uskunud, et see raha nii kaua käibel on. Makstes peab ettevaaltikult kahe käega rahatähte tõstma, et tükkideks ei pudeneks.

Aga las nad olla. Ise tunduvad nad olevad õnnelikud ja rahul olukorraga. Söövad õhtust meie mõistes öösel ja tantsivad tänavanurkadel tangot (raha eest). Selle viimasega on väike erinevus Cordobaga - kus tantsiti suurel platsil ja sellepärast, et neile meeldib tantsida.

Lisaks sellele, et linn on sõltuvalt linnaosast väga erinev, on ka linn väga erinev sõltuvalt kellaajast. Mõnel tänavalt võib pärastlõunal tunduda, et elu on täielikult välja surnud ja pärast pimedas sealt läbi lonkides võib tõelist elu näha - tänavamuusikud, söögikohtadesse (kokariietega) sisseviskajad ja jalutavad inimesed. Yerba (mate) joomine tundub juba nii harjumuspärane, et seda ei pane isegi tähele - aga loomulikult kõik joovad seda ja käivad oma puruga täidetud topsi, kõrre ning kuuma veega täidetud termosega.
Pargis maas jalutavate tuvide vahele eksib ära nii mõnigi roheline papagoi - kõigega harjub.

Evita on endiselt kõigil südames

Kui tööpäev läbi saab, siis ilmuvad tänavatele prügisorteerijad. St kõigepealt tõstetakse tänavate äärtesse suured mustad prügikotid, ootuses et prügimasin need minema viib. Siis ilmuvad kärudega tegelased, kes need kotid läbi puistavad. Need inimesed, kes otsivad pappi-paberit ja plastikut ning pudeleid - tundub, et just need materjalid on kuskil kokkuostus hinnas.
Aga nad ei ole mingid eluheidikud, vaid tavalised noored inimesed, kes istuvad seal prügihunnikus, räägivad vahepeal telefoniga juttu ja siis tuuseldavad edasi. Tundub olevat töö nagu iga teinegi - ka nii võib prügi sorteerimist organiseerida.

Kunsti meeldib neile teha, tänavatele. Meie kohaliku tänavakunsti eksperdi arvates on Santiago parem üldises tänavakunstis, aga stencil (šablooni) tehnikaga tehtud teosed pidada siin mimekesisemad olema.

Mõnus pühapäevane hobi

Kuna tänavatel olev kunst on sama hea või isegi parem kui galeriides, siis otsustasime seda teemat lähemalt uurida ja jäime päevaks kauemaks siia linna, et osaleda tänavakunsti ekskursioonil. Ja ei kahetse üldse - see oli üks kena retk läbi tänavate, piltide ja ajaloo.

Pärast esimesi hinnaehmatusi ja makaronide söömist otsustasime minna rootsi lauda sööma, kohalikud kutsuvad seda puhvetit tõlkes "vaba kahvel". Sõime korralikult kõhu täis, nii täis, et Ingrid lubas edaspidi söö-palju-jaksad puhveteid vältida.

Kokkuvõttes on Buenos Aires väga suur suur - sa jalutad päevaga pea 20km maha ja pole ikka kesklinnast eriti kaugemale saanud. Tundub, et viie päevaga ei suuda seda linna eriti hoomata.

Hästi õnnestunud logo linnale

Täielik album nagu ikka: https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/BuenosAires#slideshow/5732167123040044242

Tangot tantsitakse kahekesi.

Córdoba võrdub elunauding.

Kell kaks öösel kõlab linna keskel asuval platsil eelmise sajandi keskpaigast pärinev muusika ja väljakutäis igas vanuses ilusaid inimesi tantsib kirgede tantsu tangot. Muuhulgas tantsivad ka kaks koera omavahel.

Öö on soe.

Palju ilusaid jalgu.

Õhtu kõige ebatraditsionaalsem tango tuleb minult - paanikaga segatud vingerdamine vabanemaks krae vahele kukkunud putukast.

Peruu ja turvalised bussid

Nagu Alar mainis, siis meie Santiagolasteks olemise aeg sai 1. aprilli hommikul ametlikult läbi. Võtsime kella 6 ajal oma kompsud selga ja suundusime lennujaama - nagu selgus, siis siselendudeks pole vaja 2 tundi varem vaja kohale minna - piisab 45 minutist - aga turvakontroll on sellegipoolest tasemel - jäime oma veiniavajast, mille olime unustanud käsipagasisse, ilma. Tegelikult terve päeva võib kirjutada igasuguste turvakontrollidele aga sellest allpool. Lend Aricasse ehk Tsiili kõige põhjapoolsemasse linna sujus viperusteta - erinevalt LANist pakuti isegi sooja sööki. Lennuk tegi ka ühe vahepeatuse, mis oli ka omamoodi kogemus - nimelt lennuk maandus, osad inimesed kargasid püsit ja tormasid välja. Teine osa jäi rahulikult istuma (ka meie, kuigi väike ärevus oli sees, et kuidas käituda - Elen uuris veel meie kõrval istuvalt härralt, et kas peaksime välja minema või jääme lennukissse). 20 minuti hiljem oli lennuk täidetud uute inimestega ja lend Arica poole võis jätkuda. Aricas jätkus Tsiili lennujaamade needus - nimelt ühistransporti lennujaamadesse ei käi (ainuke erand Santiago) ja valitseb täielikult takso või transfeeride maffia. Aricas oli asi veel hullem, transfeer puudus täielilkult ning linna saamiseks pidi taksot kasutama, mis oli kallim, kui "takso" sõit Peruu piiriäärsesse (ca 50km) linna Tacna. Nimelt paljud Peruu "taksojuhid" käivad Tacna ja Arica vahel - autodeks on vanad Ameerika Ford Taunused, kuhu pannakse koos juhiga 6 inimest sisse ja sõit võib alata. Meie taksos oli lausa 7 persooni, sest ühe peruu tädi süles istus ka väike laps. Piiriületus oli käkitegu, kuigi autojuhti (kes igati abistab piirületuse kiireks sujuvuseks) meie Tsiili sissetulemise paberi puudumine ja Tsiili id kaardi olemasolu. Lõpuks said paberid täidetud ja ka Peruu poole polnud mingeid probleeme ning 45 minutise sõidu järel olime Tacnas. Tacna nägi välja sarnaselt Tsiili põhjapoolsetele linnadele - rahulik ühekordste savitellistest tolmune linnake. Otsisime üles siseliinide bussijaama ning lunastasime pileti Arequipasse. Võtsime kohad 2 kordse bussi esimesse ritta, et nautida vaadet (peale tunnikest sõitu sai selgeks, miks keegi neid kohti pold võtnud - päike paistis otse sisse ja tegi olemise talumatult palavaks).

Kuid enne mainisin turvakontrolle - Peruus saime neid tunda mitmeid, kuigi kasutasime ainult bussi. Nimelt bussi  sisenemisel filmitakse kõiki ja otsitakse kotid läbi ning kasutatakse metallidetektori abi. Üks bussifirma isegi filmis enne väljumist kõikidel istekohtadel viibvaid isikuid. Ja sellest polnud veel vähe, peale tunnikest sõitu Tacnast Arequipasse tehti väike peatus, kus oli jälle "sümboolne" kotikobamine, kohalikke puistati rohkem ja välismaalase tunnustega isikuid vähem.

Aga homme liigume kaheks päevaks Machu Picchule ning peale seda tuleb võibolla väikene pildiülevaade Arequipast, Cuscost ja Machu Picchust. Kahjuks peame Laurit ette kurvastama oma pildiülevaatega, sest Peruus ei liigu miniseelikus tütarlapsi.

Córdoba

Teid tervitab Ingrid:
soovisin lihtsalt kirjeldada ühte omapärast vaatepilti, mis rõõmustab iga kord kui meelde tuleb.

Istusime linna keskväljakul, vaatasime inimesi ja kummaliselt energilisi penisi, kes tuvisi taga ajades lippasid siia ja sinna ja ei tundunud sealjuures natukestki väsivat või oma tegevuse mõttetust tajuvat.

Ühtäkki näksas üks koer teist tagumikust, mispeale näksatav pani suure kiunumisega jooksu. Tükk aega perutas ja kiunus, kuniks jooksis va pimeloom ühele naisele tagant jalgadesse sedamoodi, et mainitud naisterahvas kaotas tasakaalu.

Oh oli ikka naljakas!

Rongiga on lood sellised, et järgmised vabad piletid on saadaval aprilli lõpuks, sest rong võtab selle pika tee Bs As-sse ette kaks korda nädalas. Olgugi et siin on toredad tudengineiud, kes seeliku asemel ainult vööd kanda armastavad, nii kauaks siia ikka vist ei jää.

Viigipüksid Argentiinas

Otsisime, aga see on nüüd selge, et Mendozas rongid enam ei käi.

Vaksalisse saabudes olid ootused kõrged

Siis aga selgus, et rauast tee lõppeb siinsamas vaksalis

Viimane rong on kuidagi kauaks jaama ootama jäänud

Ainult Potsataja on veel pildilt puudu

Kuna rongi ei olnud, siis otsustasime Córdoba nime kandvasse linna edasi liikuda. See peaks olema ülikoolilinn nagu Tartu... selle väikese vahega, et siin on 7 ülikooli.

Bussireis oli 12 tundi (!), sissejuhatavas videos näidati kuidas reisijatele serveeritakse sooja sööki. Kui juba teist korda oli küpsist serveeritud, siis sai meile selgeks, et sellel maratonil pearooga ei tule.
Bussiaknast tundub Argentina olevat üks suur lage karja- ja põllumaa - aga kena.

Córdoba võttis meid vastu eemal sähviva äikesetormiga ja tuulega. Arvan, et ma pole kunagi näinud sellis äikest, kus ühe sekundi jooksu lööb keskmisel 3 korda välku taevalaotuses. Tuul oli tõsine, isegi nii tõsine, et hostelit otsides leidsime ühed viigipüksid tänaval lebamast - pingutasin oma püksirihma ja astusime edasi. Hiljem selgus, et seesama torm oli Buenos Airest kohelnud päris julmalt.
Kohale jõudsime pärast südaööd. Homme vaatame ringi, kuhe me sattusime. Raudtee tundus siin paremas seisus olevat - ehk saab seda mööda kunagi edasi liikuda.

Rändama

Nädalavahetus möödus meil pakkides ja kolides. Pakkisime oma elamise kokku harjumuspärases korteris, sõime ühe pidusöögi Korea restoranis paari sõbraga. Toimus umbes sarnane stseen "Viimne reliikvia" filmile, kus mungad väljusid kloostrist välja ja soovisid teineteisele head teed ja asutasid erinevas suunas minema. Marek ja Elen läksid Peruu suunas, meie Ingridiga natukene hiljem Argentina suunas.

Nii palju ma tean, et pärast 17-tunnist reisi lennuki ja bussiga olid nad sinna kuskile kohale jõudnud õnnelikult ja väsinult.

Me paigutasime oma kohvrid ja muud pambud teaduse-Lauri juurde ja 7 tundi hiljem leidsime ennast taaskord öisest Mendoza linnast. Oli väike äratundmisrõõm - need vanad autod ja jalakäija jaoks keerulised valgusfoorid. Valisime ühe hosteli, kus me olime eelmise korral olnud. Tegelikult oli äratundmisrõõm juba tee peal üle Andide, sest paljud kohad tundusid tuttavad ja eriti tuttav oli see teega kohati paralleelelt kulgev kitsarööpmeline üle Andide viiv raudtee.

Erilist vahejuhtumeid siiani pole olnud, õhtul läks kell 11 ajal hostelis elekter ära. Erinevad tegelased klõpsisid automaatkorke terve öö edasi-tagasi. Teame seda hästi, kuna elektrikilp asus meie toa läheduses ja iga kord läks vannitoas lamp lootusrikkalt pooleks sekundiks põlema. Hommikul oli mul väike hirm, et hommikukohvi ei saa - ajasin ennast kell 8 juba üles ja läksin ka seda elektrikappi uurima. Siinkohal tänud onu Reinule, kelle käe all olen ma elus paar elektrikilpi kokku kruvinud, sellised praktilised teadmised kuluvad vahest ära - hostel sai elektri tagasi.

Me suundume raudteed otsima, et rongiga Buenos Airesesse saada.