Saadetis on kohal, Eestist

Hommikul vara transporteerusime Marekiga lennujaama, olles eelnevalt harjutanud hoolega, kuidas  lennujaamabussis edasi-tagasi piletit küsida. Kui olime oma lause ette kandnud, siis küsis bussijuht ikkagi hoopis midagi muud. Igatahes väikese hilinemisega me lennujaama jõudsime. Kuna aga tüdrukud olid jälginud erinevaid kohvrikaruselle pikka aega, siis olime kohal päris parajal ajal ja saime jupp aega veel oodata. Tulid nunnad, tulid teised lennud, aga tuttavaid nägusid mitte kuskil. Lõpuks hakkasid kinni-lahti liikuva saabujate ukse tagant tuttavad palged paistma.

Niisiis, pärast pikka planeerimist, orgnaniseerimist, piletite otsimist, kindlusatamist -  on nad kohal! Täna oleks nagu Jõulud saabunud!

Nüüd on meid, eestlasi, Santiagos vähemalt 10 hetkel - tegelikult peaks siin veel vähemalt üks kaasmaalane olema, aga teda pole veel õnnestunud kohata.

Teel lennujaamast linna üritasime kohe võimalikult palju 1.5 kuu jooksul omandatud teadmisi edasi anda - esialgu turvaliselt ümbrust bussiaknast jälgides. Lunastasime kassast kaks Bip! kaarti lisaks ja esimene tutvus metrooga sai ka kohe tehtud.

Eile kolisime me uude korterisse Plaza Italia lähedal. Seega vaatasime uue korteri üle... 22. korrus on päris kena alla vaadata, eriti otse alla.

Meie uus vaade päikeseloojangusse

Tegime esimese tutvuse poega. Saime aru, et päris piimast või keefirist võib ainult unistada. Võidu poolele võime märkida selle, et leidsime ühe naturaalse jogurti, mis meenutas meie hapukoort.
Tähistasime saabumist pidulikul lõunal grillitud kana ja kuskussiga.

Kus must leib on? Meie uus Rootsi kodu

Esimesed sissekanded internetti saabumisest

Poes käies ja pärast korra kontorist läbi astudes sai järjest selgemaks, et õues on täna väga-väga palav ilm. Me teame vähemalt, et keda hea ilma maaletoomise eest tänada. Igatahes tänaval kõndides tundus täna, et päikesekreemi oleks vaja.

Vesiroosid puu otsas?

Pärastlõunal läksime eelmist korterit tagasi andma. Läksime jala, et ümbruskonda uurida.

Majaesine tänav, arvestades, et Plaza Italia on paarisaja meetri kaugusel... on siin rahulik

Käisime korra ühes postkontoris, mis oli küll rohkem nagu posti-paki-kontor - aga Marek sai ühe ümbriku ja margid välja kaubeldud, et vajalik kiri ära saata.

Postkontori uks

Olles siin juba mõnda aega olnud, siis ei pane väga tähelegi ümbrust enam tähele

Kenad kuplid või mis?

Efa, kas sa tahtsid selliseid prille?

Streigi märk - väidetavalt pole ma sellist pilti siia pannud kunagi

Korteri tagastamine läks päris lihtsalt, kuna me vist kokkuvõttes ei lõhkunud ühtegi klaasi isegi ära. Saime oma tagatisraha tagasi ja jätsime korteriga hüvasti.

Ma küll arvasin, et meie nägemine oli tänase päeva kõrghetk. Selgus, et hoopis kohalikud magus-hapukad mandariinid, mis maitsesid "nagu meil jõulude ajal"

Ostuhull poes

Tagasiteel käisime korra veel ökopoest läbi, kust saime musta leiba, mis nägi välja nagu päris leib, aga maitses kahjuks taaskord nagu päris saepuru. Vähemalt oli leiva sisse segatud küüslauku - ja seega oli leival mingi maitse olemas.

Uus korter on päris hea minumeelest. Eriti, et see kontorile ja kõigele muule  siin keskel olevale, nii lähedal on. Kindlasti saab kuuma suve saabudes ka seda suureks boonuseks lugeda, et korter on jahe. Tegime aknad lahti ja soe õhk sai tuppa tulla. Merekohinat meie und segamas ei ole, kull aga tulenevalt viimaselt korrusel elamisest kuuleme me taustaks pidevalt kuidas liftide mootorid töötavad - vähemalt tunneme, et me pole siin majas kunagi üksi.

Sven ka kolis ka, Bellavistasse - sinna, kus on elu.

Kell sai vaevalt 20:00 kohaliku aja järgi, kui uued olijad ära kustusid. Huvitav on mõelda, et mis neil siin kell 3 ajal öösel ärgates teha on. Telekast ilmselt saateid ikka tuleb.

Kõrgemale, et näha kaugemale

Pühapäeval otsustasime me mõne lähedalasuva mäe otsa ronida. Nagu jalutada mägedes või midagi. Kaasasime ka teistest meeskondadest inimesed ettevõtmisesse ja olime kohal punase liini viimases metroojaamas erakordselt vara - juba kell 9 vist. Tegelikult oli kohalejõudmisega selline lugu, et meil tekkisid erinevad versioonid, kuidas kõige kiiremini sinna punase metroo lõppjaama jõuda. Kas minna tavapärasel viisil: Buss > Roheline liin > Punane liin või siis pikema sõiduga Buss võtta ja sõita otse punase liinini välja. Jagunesime mitmeks, et teooriat katsetada.
Ma sain sel korral pähe võistluses, sest ma ei teadnud päris täpselt millised bussid punase liinini otse välja liiguvad ja ootasin igaks juhuks "õiget" bussi 10 min.

Ega me ise ka päris täpselt ei teadnud, et kuhu või kuidas me lähme... aga sel korral oli kindel plaan läheneda mäele õigelt poolt, et ei peaks jälle üle aedade ronima seltskonnaga hakkama. Sel korral olime me kõvasti kodutööd google kaardi peald teinud, et leida üles see koht, kus esimesel nädalavahetusel oma projekti ristiisaga olime käinud.

Koht tundus olevat õige, aga kuna me läksime suure grupina ühest väravast sisse, siis turvamees pidas meid kinni ja ütles, et grupid peavad ennast registreerima. Järgmisest väravast läksime juba ühekaupa.

Igatahes mingil momendil olime tuttava võsa vahel... aga ilmselt ei valinud õiget teed. Aga mingi tee me võtsime ja ülespoole see läks. Ja ratturid tulid vastu.

Mingil hetkel võtsime eine ja trampisime ikka kõrgemale ja kaugemale.

 

Mingid hullud inimesed sõidavad nendel mitte-eriti-laiadel radadel hobustega - arvan, et mul tekiks ratsude seljas küll tagasihoidlik kõrgusekartus.

Me valisime esimese variandi

1.4km taevasse käes

Ja energiat mitte liiga vähe kulunud, pulss on ka olemas

Loodus muutus sellisest põõsaste teemast

Vaikselt kiduramaks... kui nii võib öelda

Ja vaade läks järjest paremaks.

Ronisime koos Sveniga veel igaks juhuks natukene edasi, et saada kätte selline vaade pilvepiirilt:

 

Arvasime, et olime suhteliselt ainsad loomad siin kõrgusel

Jõudsime just mõelda, et küll me oleme osavad ja tugevad, kuniks mingi mees meist lihtsalt mööda jooksis.
Igatahes 1700m sai alistatud, tegime mõned klõpsud

Soengute võrdlus

ja kuna lund hakkas sadama, siis ronisime alla tagasi.

Sadas lund

Millegipärast lõppes see mulle ja Svenile jälle kuidagi nii, et me olime sunnitud üle aia ronima... sel korral siis mägedest välja - kuidagi õnnestub, aga ju me valisime vale tee seal võsas.
Aga oli hea päev ja õhtul oli uni erakordselt hea.

Uus kontor

Rääkides veel kontoritest, siis on väga positiivne see, et kohalik suur mobiilioperaator Movistar on asunud StartupChile programmi toetama ja kohe-kohe saab valmis uus innovatsioonikeskus, kus ka kontoripind meie jaoks. Teisipäeval oli sisseelamise pidu. Kohal oli press, meie ja veel hulk tähtsaid tegelasi. Uus kontor on vägev, üritus oli vägev.

Juba paari nädala pärast võime ilmselt sinna sisse kolida ühte osasse ja teistes osades käib ehitamine edasi. Aga nad on suhteliselt lühikese ajaga väga võimsa asja suutnud ära teha! Konverentsisaal, töökohtade saal ja koosolekuruumid ja katusel vabaõhukontor. Kõik värskelt remonditud ja sisustatud.

Üritusel olid laval muusikud, erilise mulje jättis iPad-idega instrumente mängiv bänd. Küll nokkisid seda ekraani, aga muusika oli aus.

Päeva kasutu fakt

Ma panin korraks huvipärast käima ühe programmi telefonis, mis ütleb, et kui kaugel ma kodust olen.

Vastus on lihtne, ma olen kodust: 13 272 204 meetri kaugusel, kui ma kontoris istun.

Käisin pangas

Arvasin, et saan selle fakti lihtsalt eelmisesse kirjatükki ühe lausega ära mainida ja sellega asi piirdub. Aga Tšiili pangal olid teistsugused plaanid.

Kui me siia saabusime, siis sai meil järjest rohkem selgeks, et sularaha on vaja - et üürida kortereid ja maksta tagatisrahasid, osta sööki. Ühesõnaga on raha vaja enne kui meile programmist esimesed tagasimaksed tehakse kulutuste eest.  Kohalikus sularahaautomaadist raha väljavõtmine maksab keskmiselt 2EUR + 2.5% summast - mis on paras röövimine, aga noh Rootsi riik tahab ka milleski ju elada.
Olles siin kätte saanud oma tšekiraamatu ja sellega koos ka kohaliku pangakonto, panime me raha SEB pangast siiapoole kulgema. Enne muidugi pidime pisut selgitama, et tegelikult ülejäänud maailma ei toimi päris täpselt nii nagu Ameerika pangandus toimib oma kontode ja asjadega. Aga raha me teele panime ja tegelikult 3 tööpäeva hiljem tuli mulle ka ootamatu e-mail, mis teatas raha saabumisest. Lihtsalt küsiti veel selgituseks minu konto numbrit ja selgitust ülekande kohta. Lasime oma selgituse krõbinal Google translaatorist läbi panime e-mailiga tagasi.

Pärast nädalast vaikust ja aktiivset pangakonto kontrollimist hakkas asi ikka kahtlane tunduma. Kirjutasin murest meie super-abivalmile pangakontaktile, kes meid panga kliendiks aitas saada. Ja läksingi järgmisel päeva panka kohale, et asjaga aktiivselt tegeleda.
Sain aru, et kui ma poleks kohle läinud, siis see raha olekski ilmselt sinna õhku kuskile Bank of Chile ja minu konto vahele jäänud. Tundus, et nad juurdlesid teemal, et summa tuli sisse EUR-ides, et mis sellega siis edasi tegema peaks. Loomikult sellisest juurdlusest meid ei teavitatud ja see oleks võinud aegade lõpuni käia. Igatahes ise kohale minnes pakuti mulle välja kaks võimalust - kas nad konverteerivad raha peesodeks enda kursiga ja panevad mulle arvele või nad annavad välja EUR rahatähed sularahas. Esialgu tundus esimene võimalus parem, aga pärast arvutust selgus, et nende panga kurss oli tänval valuutavahetuse kursist niipalju halvem, et ma oleks selle vahe eest saanud 10 päeva lõunal käia. Seega valisime sularaha operatsiooni.

Sularaha pidi kätte saama ainult ühest teisest pangakontorist, mitte väga palju eemal. Kutsusin igaks juhuks Sveni ka ennast turvama ja läksin siis ühe paberilehega mingit konkreetset inimest otsima sealt teisest pangakontorist. Arvasin, et jõuan veel sama tunni sees ühe bussipiletiga ka kesklinna raha vahetama ja kohe samal päeval ka tagasi raha kontole panema. Tegelikult ei jõdnud. Siin on pealegi selline süsteem, et kõik pangad on lahti ainult kella 14:00-ni.

Sven pidi mind metroos ootama, et siis koos kesklinna sõita sularaha pakiga. Ma võtsin sisse positsiooni järjekorras. 15 minutit hiljem sain kõne, et Sven ei tahaks rohkem metroos oodata, kutsusin ta ka pangas toimuvast osa saama. Nii umbes 30 minuti pärast jõudiski kätte minu etteaste. Olin juba eeldanud, et see tüüp seal teiselpool letti inglise keelt ei räägi, rääkimata eesti keelest ja esitasin oma soovid omandatud sõnavara piires. Tegelikult oli mul paber ka, kus ilmselt soov kirjas ja all veel tempel, et me peaks saama 20% soodust teenustasudelt, kui väga head panga kliendid. Siis hakkas aeg jooksma, üsna pea sai mul selgeks, et enne kella 14:00 me panka tagasi küll ei jõua. 1h pärast teenindamise algust tekkis mul kahtlus, et see tüüp lahendab arvutiekraanil tänase päevalehe ristsõna, küsides vahepeal nõu kolleegidelt. No oli ikka toksimist ja paberite täitmist. Nii 20 mintut hiljem selgus, et selle raha vastuvõtmise ja väljastamise teenustasud ületavad meil kaasas oleva sularaha hulga. Viitasin viisakalt sellele templile, mis meie originaalpaberi all oli ja kasutasin sõna deducto - see tegi imesid. Teenustasude summa mahtus täpselt meie viimase sularaha eelarvesse ära, kui olime taskust kõik paberrahad väja otsinud.

Olime paberrahad ja sendid kokku klappinud ja seisime juba võidurõõmsate nägudega seal teisel pool letti - et kohe-kohe saavad meie paberid valmis ja me pääseme pangast ja meil on lõpuks jälle sularaha. Meie rõõm jäi lühikeseks, kui hakkasime talle raha pakkuma, siis viitas ta viisakalt kassa suunas, kus oli nii 30 inimesega järjekord. Õnneks kül viibati meid pärast mõningast seismist ühte eraldi kassase. Kell oli juba ammu 14 pealt üle liikunud - see tähendas, et rohkem kliente vähemalt panka sisse ei lasta. Pärast meie paberipaki läbiuurimist ja veel vähemalt 5 paberi täitmist hakati raha lugema. Ja 30 minutit hiljem oligi meil eurode pakk käest. Meil oli aega ka arvutada, et oleksime võinud selle raha rahulikutl krediitkaardiga automaadist välja võtta ja korralikul tööpäeva teha.

Arvan, et me oleme lihtsalt Eestis väga ära hellitatud, et asjad toimivad normaalselt ja efektiivselt. Igatahes oli see hea õppetund kannatlikkuse arendamiseks ja ühtlasi sain ma kõvasti motivatsiooni ühe ideega edasi tegelemiseks.

Mis siin siis vahepeal toimunud on

Loomulikult võtsime omal viisil osa 20. augusti tähtpäeva tähistamisest. Vaatasime ETVd üle interneti. Seda siis kuniks hakkas Viimne Reliikvia ja meie autoriõiguse seadused arvasid, et see on nii väärt asi, et kinldasti ei tohiks seda filmi välismaale näidata.

Aga lisaks teleka vaatamisel käisid meil külalised. Oli ka juba aeg, sest me oleme Eliisal ja Diegol juba päris mitu korda külas käinud ja alati on meil korralikult kõht täis söödetud.

Saan aru, et siin on riiklikel tähtpäevadel kombeks ohjeldamatult grillida, siis meie alustasime 20. augusit tähistamise traditsiooni pannkookidega. Meil on nüüd oma sini-must-valge lipp ka. Aitäh!

Ma jõudsin  ka oma päris mäe peal suusatamise unistuse täide viia ühel nädalalõpul.

Hommikul pidi kole hirmus vara tõusma, et jõuda endale suusavarustus rentida ja sõiduks mägedesse valmis olla. Oli päris kitsas tee ja kui siin lund sajab, siis on täielik kaos lahti, sest autod on suvekummidega ja libedasõidu koolitust siin ilmselgelt ei ole. Abivalmis onud pakkusid raha eest võimalust ratastele ketid peale panna vahetult enne seda,  kui hakkad mägedes lume piirini jõudma. Aga sellel päeval ei olnud lund ja kettidest oli eriti vähe kasu.

Niisiis lookles kitsas tee mäest üles. Teele mahub vaevalt 2 autot ära ja üle teeserva vaadates tundus sinna alla olevat tükk tühja maad ja kive.

Selline väike tee siis lookles üles ja selline vaade üle teeserva

See märk oli täiesti omal kohal, sest erilist usaldust need kaljuseinad ei sisendanud

Kui me lumeni jõudsime, siis tekkis küll väike wau-efekt. Näha suusajälgi värskelt sadanud lumes looklemas. See paistis nagu päris suusamägi. Mitu tundis järjekorras tiksumist tasus ära, sest Valle Nevado keskus tundus juba kaugelt väga paljulubav olevat.

Lund on

Ruumi suusatamiseks on ka

Suusaküla hotellid seal üleval

Ütleme nii, et Munamäel pole ammu  selliseid tingimusi olnud.  Tegelikult arvan, et sellel väiksemal Munamäel toimunud oskuste lihvimisest on kasu küll, sest ma pidin nägema kuidas seal mägedes luid reaalselt murti. Selleks pole ilmselt palju vaja - tuleb valida lihtsalt ilmselgelt mitte-jõukohase värviga märgitud laskumine, võtta sisse potil istumise asend ja kaotada kontroll. Ka ma jätsin mõned nõlvad vahele, sest mulle tundus, et minu oskustega oleks see üks lõputu pidurdamine.

See oli kõige parem lift - viis kaugele, kõrgele ja kiiresti

Igav seal ei hakanud, ma proovisin paljud nõlvad läbi ja tundub, et hetkel on seal just maksimaalselt head tingimused, sest paar päeva tagasi oli värsket lund juurde sadanud. Seega rada oli ideaalne ja raja kõrval olev lahtine lumi ka super. Mõned järsemad ja vähem järsemad nõlvad jäid järgmiseks korraks ka. Lemmikuks sai mingi eriti pikk laskumine, mis algas Andes Expressi otsast ja lõppes autoparklast allpool. See oli nii pikk, et vahepeal tuli hinge tõmmata. Üles tuli minna kolme liftiga. See kõlab lihtsalt küll, et sõidad suuskadega mäest alla... Mul oli pulsikell kaasas ja kui pisut äkilisemalt sõita, siis oli pulss sipsti 175 peal. Ilmselt mängis selles oma osa ka fakt, et see kõrgemad tipud on 3500..3700m kõrgusel.

Igatahes tundus mulle, et Andidega taaskord tutvust tehes nakatusin ma mägihaiguse sellisesse vormi, mille sümtomiks on: "Tahan uuesti tagasi mägedesse". Ilmselt oli selles ka oma osa suusatamisest saadud adrenaliinil.

Pärast üle 5 tundi suusatamist oli mul jalgades selline tunne, nagu ma oleks äsja balletilaval ilma eelneva ettevalmistuseta Luikede Järve läbi tantsinud - järgnevatel päevadel see tunne ainult süvenes.

Tagasi sõites ootas meid jälle ummik.

Selline metalliriba hoidis meid kuristikust eemale

Imelikud asjad kasvavad siin mäe seest välja

All vasakul on näha autode rivi, kes linna tagasi kulgesid mööda mäekülge

Mitte liiga palju piirdeid teeservas

Tagasi jõudes olin ma väsinud... aga õnnelik. Aitäh, et mind ka kaasa võtsite!
Sven käis samal päeval mägimatkal ühe teise seltskonnaga.