Ühe maavärina anatoomia

Seda ei koge just tihti: olla 22. korrusel siis, kui sinust 219 kilomeetri kaugusel väriseb maa nii, et seda hinnatakse 7.2 magnituudini Richteri skaalal.

On laisk õhtupoolik, pärast õhtusööki, mis oli järgnenud mägedes matkamisele. Lesid voodis, vaatad arvutiga tõtt... tunned, et voodi hakkab edasi-tagasi vappuma. Astud voodist maha, et  sealt mitte välja kukkuda. Tunned kuidas tuba tormab sinu jalgade all edasi-tagasi omas rütmis. Natukene meenutab see ühte Vene multifilmi, kus kanajalgadel maja tahab lendu tõusta.

Suured pildiraamid, mis on sattunud võnkumise suunaga risti olevate seinte peale... need liiguvad seinast eemale ja tagasi - nagu tahaks lendu minna. Teised pildiraamid vajuvad lihtsalt jonnakalt viltu. Vannitoa ja tubade vahel olevad uksed kiiguvad omas tempos lahti ja kinni, justkui üritaks kellelegi lehvitada.

Vaatad nõutult teistele otsa - ei tea kas see jääb nüüd kohe järgi või läheb veel tugevamaks. Esialgu läheb tugevamaks. Tavaliselt toimub kogu raputus paarikümne sekundi jooksul, seega mööda treppe lipates eriti kaugele selle ajaga ei jõuaks ikka. Elen raporteerib, et köögis teevad rippuvad köögiriistad eriti imelikku tantsu ja muffinite valmistamine tuleb korraks pooleli jätta. Süda lööb kiiremini küll ja mitte ainult köögiriistade pärast. Siis aga rahuneb olukord sama järsku maha nagu see kõik oli alanud. Maja veel kõigub pisut inertsist.

Kohe kiiresti internetti, tuttavale leheküljele vaatama, et kus värina keskus oli ja palju värises. Telekas ka lahti igaks juhuks, et täpsemalt infot saada. Rannikul antakse veel mõne asulas tsunamihoiatus, kuna epitsenter asus sel korral meres.

Üldiselt on majad siin ehitatud nii, et nad sellele raputusele vastu peaks. Nad käituvad nagu pikad rauast latid, kui neid ühest otsast kõigutada - kokkuvõttes ehk tekib natukene suurema amplituudiga liikumine, kui vaja on, aga vähemalt ei teki konstruktsioonis kuskil üleliigseid pingeid. Samas mida kõrgem maja, seda rohkem kõikumist. Eriti kummaline on see fakt, et Santiagosse ehitatakse Lõuna-Ameerika kõige kõrgemat hoonet. Seal peab küll vist seintele käsipuu kinnitatud olema, et aknast välja ei kukuks sellise raputuse juures.

Aga muidu läheb meil hästi, täname küsimast.

2800km teaduse nimel - nr. 1

Võib öelda, et kõik sai alguse sellest hetkest kui ma endale teisel katsel juhiload sain ARKist. Ja jätkus sellega, et Lauri (Santiago juhtivteadlane taimede alal, eelnevalt ka ära märgitud kui "müstiline eestlane") kaotas ühel ekspeditsioonil oma juhiload kõrbesse ära ning seesama Tartu ARK ei olnud nõud uusi lubasid ei välismaale, ega ka teisele volitatud isikule väljastama. Aeg oli sobiv autojuhi ametit pidada - teaduse nimel!

Tegelikult olime juba paaripäevase proovisõidu teinud mõni kuu tagasi Santiago ümbruses. Käinud Pitchilemus, ööbinud taaskord paadimajas, proovinud liikluspolitsei nina all vastassuunavööndisse sõita (sõitja oli lubadeta Lauri, kuna ma olin juba 13 tundi roolis olnud). Siis veel kolanud ümber Santiago mägede otsas, näinud üle 5 kuu olles vihma ja rahet, tundnud õhus reaalset äikesele eelnevat elektrit, mis juuksed peas püsti tõstis, kasutanud juhust ja proovinud pulberkustuti tööpõhimõtteid, reidnud reggetoni plaadi tee äärest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seda proovisõitu kajastab väike album (kuna olin roolis ja pilti ei saanud eriti teha): https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/EsimeneValitoo#


Sel korral oli välitööde finaal - ehk siis viimane välitöö nädalaks Chiloé saarel ja Temuco kandis, et otsida seda Keerispea lille, millega Lauri siin viimased aastad teadust on teinud. Kuna me pole nii kaugele lõunasse sattunud ja Anne oli ka meile parajasti külla saabunud, siis võtsime väljakutse vastu.  Mina olin piloot, Lauri tegi teadust ja Ingrid ning Anne olid toetusgrupp, kes aitas tuju üleval hoida ning teadust assisteerida.


Nii me leidsime ennast reede õhtul kell 11:57 Santiago bussijaamast, eesmärgiga järgmise 8 tundi lõunasse sõita alustuseks, et sealt rendiauto võtta ja siis veel rohkem lõunasse liikuda.

Öine sõit möödus ilma vahejutumiteta ja hommikul vara tervitas 850km lõunas asuv Temuco meid korraliku vihmasajuga. Takso  võeti meilt nina alt ära, aga taksojuht viipas ühe valge  maastikuauto poole, kes meid lahkelt üles korjas ja lubas meie seltskonna autorendi juurde viia. Kuna autosse oli korjatud juba üks politseinik, siis pressisime ennast neljakesi tagaistmele. Muud ei mäleta, kui seda, et saime noomida kui uuel autol ukse liiga kõvasti kinni lõime. Maksime 5000 raha ja asusime autorendi avamist ootama. Jalutasime ajaviiteks mõne kvartali jagu, aga avatud kohvikut ei paistnud kuskil olevat.  

Kui automaatkastiga linnamaastur käes, siis võtsime suuna kohe Chiloé saarele, kuna seal ootas meid öömaja kolmeks ööks Darwini-nimelises uurimisjaamas.

Oma teel põikasime ka Puerto Montt-ist läbi, aga seal ei toimunud peale suurema mõõna ja vihmasaju suurt midagi.

Läksime ka läbi "Minu Tšiili" raamatu kirjutaja ajutisest kodulinnast, võtsime väikese eine, tutvusime vaatamisväärsustega ja ostsime vastutulnud käru lükkava mehe käest suure pundi porgandeid 1000 kohaliku raha eest. Hiljem selgus, et need ei olnud lihtsalt porgandid, vaid maagilised porgandid, mis tõstsid tuju.

Chiloé on Tšiili mõistes Saaremaa - vähemalt nii tundus meile kõigile kohe algusest peale. Sinna saab 30-minutilise praamisõiduga, kui sa oled Sntiagost üle tuhande kilomeetri lõunasse tulnud. Võrreldes Virtsu-Kuivastu reisiga on ehk erinevus see, et üle reelingu vaadates pistab mõni merilõvi aeg-ajalt pea veest välja ja tähelepanelikul vaatajal õnnestub mini-pingviine näha karjakaupa ujumas ja hüppamas. Võrreldes seninähtud Tšiiliga hakkab silma Loodus  - see on siin nagu Eestis. Üle hulga aja on tore näha metsa - vahelduseks kastetud pargile.

Kohalik Saaremaa

Kui taevas on hülgehall

Saarele jõudes suundusime Ancud-i linna, eesmärgiga süüa ära Curanton'i nime kandev mereandide roog, mis pidi olema Anne kinnitusel lihtsalt keedetud kartul koos paari praetud räimega. Tegelikult oli see meeletu vaagen keedetud merekarpidega, mitu suur keedukartulit, mõned kneelid (mingit tüüpi klimbid), suitsuliha käntsakas, suur kanakoib ning grillvors. Kõigepealt arvasin, et see roog toodi laudkonna peale, aga kui teistele ka selline vaagen ette tõsteti, siis läks tõsiseks söömiseks. 

Roog oli maitsev, targemad andsid poole portsu pealt alla ja kes lõpuni pingutas, sellel enne järgmist lõunat ilmselt isu ei olnud. 

Sõitsime poole sadama tee peale tagasi ja leidsime Darwini uurimisjaama üles. See oli suurest teest pisut eemal, üle jõe ja mäe otsas. Sinna jõudes teatud osal seltskonnal Saaremaa tunne süvenes. Pärast väikest otsimist ja sehkendust jagati meile toad üsna moodsas majakeses.

Majas oli veel üks Tšehhi perekond teadlasti, kellega sai asju ajada inglise keeles. Mul õnnestus õhtul veel teaduse nimel ühte õnnetut windowsi arvutit parandada, mis näitas jonnakalt sinist pilti.

Esimesel päeval me seda Keerispead ei kohanud.

Uni oli hea, eemal suurlinna mürast. Hommikune eriti varajane ärkamine väga hästi ei õnnestunud, aga minema me saime napilt pärast kaheksat...