Panin selga temaatilise T-särgi, kirjaga "Vote for Pedro" (Napoleon Dynamite meenub?) ja asutasime hommikul kell 10 minekule, sest buss läks väidetavalt kell 12 ja meil polnud umbes aimugi siin 15km pikas linnakeses, et kus see bussijaam asuda võiks. Pileteid meil ka ei olnud, oli ainult soov minna.
Läksime peatänavale ning keerasime paremale, kuna meile tundus, et bussijaam võiks just sealpool olla. Astusime linnaliini bussipeatuses kahe vanema tädiga dialoogi. Panime mängu kõik sõnad, mis me vahepeal õppinud olime ja rääkisime, et Tur Bus ja estatsioon. Tädid panidki meid järgmise linnaliini peale ja andsid bussijuhile ka väikesed õpetussõnad, et see meid õige koha peal maha kamandaks. Kasutasime oma tänamise sõnavara ja seiklus hakkas. Proovisime bussis edasi uurida, aga keegi ei tahtnud meiega eriti rääkida.
Bussijuht tegi rahvusvahelises bussijuhtide keels žesti ja me astusime maha. Selgus, et tädid olid meid juhatanud Tur Bus piletimüügipunkti juurde kuskil kesklinnas ja see oli kinni. Aga seal samas oli ühe teise bussifirma piletimüügipunkt ja proovisime sealt asja uurida. Üritasime sel korral ingliskeelset dialoogi üles võtta, aga esimese hooga ei läinud noortega õnneks. Aga kuskil ilmus välja naisterahvas, kes küsis puhtas inglise keeles, et mis meil mureks. No on ikka kenad inimesed küll! Rääkisime mure ära. Naisterahvas uuris kohe selle bussifirma kassast järgi, kas neil läheb bussi meie sihtkohta - selgus, et ei lähe. Uurisime, siis kuidas me sinna busside väljumise kohta saame - selgus, et nüüd on see juba lihtne... tuleb 103 või 111 bussiga lihtsalt siitsamast tänavanurgalt sõita.
Linnaliini saab kinni pidada ka suvalises kohas käega viibates. Nii me viipasime, 103 buss peatus ja see lahke naisterahvas selgitas bussijuhile, et kuhu need umbkeelsed gringod minna tahavad. Päras pikemat sõitu tundus meile, et eesolev asutus on bussijaam. Bussijuht kinnitas seda kahtlust.
Võtsime TurBus kassast piletid kell 12:00 väljuvale bussile
Reisi algus küll venis mõned minutid, aga peagi olime bussis ja oma kohtadel.
Saime veel suure bussiga väikese ekskursiooni Antofagasta erinevates linnaosades. Ühes peatuses tulid bussi ka mingid kohalikud totlustusmehed jooke ja snäkke pakkuma. Seal tuli ka veel inimesi juurde, et buss sai üsna tihedalt täis.
Algas sõit läbi kõrbe. Sellin pruun muld või kivipuru paistis aknast. Bussijuht eksperimenteeris meie tervisega, keerates vahetevahel konditsioneeri ikka peale ja maha. Igatahes tundus õues päris palav olevat.
Maastik eriti ei vaheldunud. Sõitsime vahest läbi mõnest rohelisemast kohast, kus oli väike asula või kaks. Ja Calama-s oli peatus ka, kus buss muutus tühjemaks. Selline see kõrb siis ongi. Tühi väli ja päike ning tuul, kaugemal paistmas mäed.
 | |
| Surnuaed keset kõrbe |
Enne kohalejõudmist läks maastik juba pisut huvitavamaks, sest sõitsime läbi/üle mingi mäe. Nagu kuu peale oleks sattunud.
San Pedro de Atacama võttis meid vastu liiva/tolmu tormiga - suu, silmad ja taskud olid ühe hetkega peenikest liiva täis. Ajasime paar sõna juttu ühe saksakeele õpetajaga, vanema meesterahvaga, kes oli just mõnda aega tagasi Eestis käinud ja isegi Tartusse sattunud. Müstika, et keset kõrbe võib selliseid inimesi kohata.
 |
| Hiiliv liivatorm |
Siin on tuuline ja tolmune. Proovisime GPSi järgi salvestatud google mapsig abiga liikuda. Uurisime hostelitest hind ja uurisime, kus võiks olla see hostel, mille välja valisime internetist. Kuskil hotellis anti meile suht konkreetsed juhtnöörid inglise keeles, kuidas oma hostel üles leida.
Jalutasime läbi linna... või pigem on see küla, kus on üks suur peatänav, mida ääristavad lugematud turismibürood, kes korraldavad retki kohalike vaatamisväärsuste juurde.
Piltide pealt tundub, et siin on vaatamis küll, kui aga raha on.
Otsustasime kõigepealt hosteli üles otsida ja siis kohalikku turismiellu süveneda.
Jalutasime päris pikalt ja päris asula äärde välja, leidsime ühe hosteli (mis ilmselt polnud see, mida otsisime) aga tundus seegi sobivat. Üldtoas on öö ühele inimesele 10 000 ühikut - võtsime esialgu üheks ööks, eks homme saab edasi uurida.
Pärast seda tutvusime turismibüroodes pakutavaga ja hetkel on esimese retke valik tehtud. Alustuseks tahaks minna Surmaorgu ja Kuu orgu - sinna pidavat saama jalgrattaga. Samas tehaks sinna ka liivalaua (sandboard) retkesid - tahaks teada saada küll, mis tunne on lumelauaga liival sõita - ahvatlev!
Tegime jälle väikese makaronitoid hosteli köögis. Makaron, tuunikala ja muna. Kõhu sai täis.
Tuuline on siin küll, tundub, et 10-15ms, kui isegi mitte rohkem. Vähemalt toas istudes käib meeletu kolin õues. Sellepärast pole mõtet nagu kohalike geisrite aurupilve vaatama minna, kui tuul selle kohe laiali puhub. Vähemasti on siin üldruumis selline pursuika-tüüpi ahi, mis annab sooja, kui puid alla loopida.
Köögis on silt, mis tuletab meelde, et veega ei tohiks mängida - oleme siiski kõrbes.
