Me tundsime ennast natukene imelikut, kuna elasime 1500-pealises möirgavas Tšiili fännide seltskonnas kaasa Mehhiko pundile - vaikselt, aga kindlalt. Kõige ülevam hetk oli see, kui Diego rullis lahti oma lipu ja me saime seda meeletut lippu hingevärinal seal rahva hulgas lehvitada.
Võrreldes telekast jalgpalli jälgimisega oli ehk erinevuseks see, et kommentaator ei karjunud värava korral GOOOOOOOOO..OOOL kuniks õhk otsa sai ja värava kordust ka ei paistnud kuskil. Kui nägid, siis nägid. Vaade oli ka oluliselt laiem kui telekas.
Fännide laulu jätkus terveks mänguks ja kassalintide rulle pilluti väljakule pidevalt. Pisut harjumatu oli ka veel see, et kui vastasmeeskonna mängija jäi väljakule vigastusega lamama, siis lisaks kanderaami meestel jooksid kohale ka klaasist kilpidega varustatud politseinikud, kes asusid mängijat loobitava prahi eest kaitsma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar