Tagasi Argentinas, Corrientes

Vaheapeal tuli veel välja ports pildimaterjali teisest Montevideo külastusest

Tänavakunst oli taaskord võluv

Ökoloogiline prügisorteerimine Montevideo moodi

Ülemises taldrikus kurikuulus Chevito, mis on Uruguay tänavatoit nr. 1

Põrnikad söövad lõunaks inimesi

Tagasi reisimise juurde naastest... otsustasime enda jaoks selgeks teha, et mis vahet on kahel riigil Uruguay ja Praguay, sest maakaardilt tunduvad nad kaugelt vaadates üsna ühegused.

Ületasime Salto linnakesest piiri ja saabusime Concordia linnakesse Argentinas, et võtta pikem bussireis Corrientesesse.

Üks tüüpiline bussijaama ootesaal

Add caption

Maakaardil uurids tundus see hea koht olevat, et Paraguay piirile piisavalt lähedale jõuda.

Ühel õhtul leidsimegi ennast Corrientese linnakesest ja see linnake suutis meid meeldivalt üllatada.

Enne kui me linna tundma saime, toimus meil ka väike linna asukoha õppetund ühistranspordiga. Kuna saabusime juba parajas pimeduses, siis uurisime bussijaama turismiinfost, et kuidas me oma välja valitud hosteli üles leiame. Ma küsisin oma puu-hispaania-keeles midagi stiilis: Soovime, hostel, bienvenidas midagi...
Tütarlaps selgitas, et sinna tuleb minna 103 bussiga ja varustas meid kaardi ja sirgeldas kaardile juhised. Lisaks aitas ta veel abivalmilt meil ühe paberist rahatähe müntideks vahetada, sest nagu teistes Argentina linnades, nii oli ka ilmselt siin vajalik bussireisiks 2 peesot müntides. Rohkem ei süvenenudki, tormasime nimetatud 103 bussi otsima. Ilma pikema arutluseta olin ma kindel, et me peame võtma bussi teiseltpoolt tänavat. Teisel katsel tuvastasime ka bussi peatumise koha ja sõit võis alata. Mõne aja möödudes tekkis Ingridi näole väikestviisi süüdistav muie, sest kesklinna saabumise asemel läks tänav aina pimedamaks ja mõne kilomeetri pärast pööras buss hoopis ära kuskile agulisse - oli selge, et olime valinud vale suuna. Bussiaknast paistis pilt tänavast, kus sellisel kellaajal jala küll ei oleks tahtnud käia. Meie ainus lootus oli, et ehk see buss ei lõpeta kuskil siin asuvas lõpp-peatuses ja pöörab peagi otsa ringi. Mingil hetkel pöörduski valges särgis olev mees meie poole ja küsis, et kuhu me siis täpselt sõita soovime. Kui olime selgitanud, et kesklinn on meie sooviks, siis tegi ta ettepaneku uued bussipiletid osta. Hea oli, et meil oli veel üks 5-peesone väiksem paberraha olemas. Ta aitas selle peeneks vahetada ja uued piletid osta. Ning edasi oli juba lihtne.

Igatahes oma osa meeldivas linnas oli selles kindlasti hostelil, mis oli sätitud mõnusasse vanaaegsesse majja, kus olid kõrged laed. Kuna välisuks oli üle 100 aasta vana, siis oli seal ka manitsev silt, et ust tuleks väikese respektiga kohelda.  Pärast esimest tutvust linnakesega, otsustasime sinna mõneks ööks kauemaks jääda.

Olime mõni päev varem naljatledes mõelnud äriideele, et koertele võiks hakata rahvariideid tootma

Puuma, kahjuks või õnneks jäi ta looduses kohtamata

Mis taim on pildil ? (Lauri, see on suunatud küsimus)

Kalur väikese siestal

Kasutasime kohaliku pesumaja teenuseid, kuna kaua sa ikka suudad ringi rännata ühe mitte liiga suure seljakoti täie riietega. See linn oli millegipärast sümpaatne oma tõeliselt laia ja porivärvi jõe ning struktureeritud tänavatega.

Õhtul enne arvutis passimise järel magama sättides tegin juttu ühe meesterahvaga, kes oli pärit ei teagi kust, aga nüüd üritas ennast sisse seada siin Corrienteses ja päris täpselt ei saanudki aru millega ta tegeles - tundus, et kõigega. Minumeelest tuli tal päris hästi välja turismijuhtimise eriala, sest mingil hetkel hakkas ta mulle intensiivselt soovitama kohti, et kuhu tuleks kindlasti minna siin Argentina piirkonnas. Ta pani paberile mõned kohaliku regiooni kohtade nimed ja kuuldes, et me soovime Paraguaysse minna, siis soovitas ta seda teha Puerto Iguazu nurgast. Ehk sealt, kus Argnetina, Brasiilia ja Paraguay kokku saavad. Seal pidad olema imelised kosed, mis on vaatamisväärsus, mida kindlasti ei tohi Argentinas maha magada. Nii selguski meie reisi järgmine sihtpunkt.

Kohaliku tähtsusega asulatesse me ei jõudnud, sest vaaluutavahetus pidas ka rõõmsalt siestat ja kui see oleks kell 5 õhtul jälle lahti tehtud, siis oleks juba liiga hilja olnud ringi kolamiseks.
Järgmisel päeval raha vahetamisel selgus, et linnas ongi üks valuutavahetus ja nad üritasid seda fakti ära kasutada. Raha vahetama asudes selgus, et minu 100-dollarine rahatäht on keskel kulunud ja nad tahaks mulle selle  eest anda 450 peeso asemel kõige rohkem 360 peesot. Ma arvasin selle peale, et mul ei ole selle monpoolse rahavahtusega nii kriitiline kah, kuna bussijaamas saab ilmselt kaardiga tasuda.
Pakkisime asjad ja asusime oma 16-tunnisele reisile.