2. november 2011

Tren Al Sur


Saabumas oli järjekordne pikk nädalavahetus. Kinnitamaks Lauri kahtlusi, siis hakkab ka meile tunduma, et pühad tehakse liikuvaks siin just sellepärast, et need ei satuks nädalavahetusele, vaid need pikendaks nädalavahetust mugavalt. Igatahes sai meile selgeks, et on vaja vaheldust ja me peame Santiagost põgenema. Plaan sai tehtud ja paadikujuline hoste sai broneeritud vähemalt kolmeks ööks Pichilemu linnakeses. Laupäeva hommikul pidi hakkama meie seiklusrikas reis.

Olimegi juba varavalges pakitud ja minemas, isegi vist enne kella 9 astusime kodust välja, et suunduda bussijaama. Bussijaamas selgus, et see pikk nädalavahetus põhjustab üleüldise rahvasterände. Oli suur sagimine ja piletimüügis öeldi meile imestunud ilmel, et tänaseks küll enam ühtegi piletit Pichilemu linnakesse ei ole. Küsisime veel teise bussifirma kassast ka igaks juhuks, aga saime sama vastuse. Oletasime, et aeg on küps Plaan B jaoks, et otsida autorent. Küsisime turismisärki kandva neiu käest, et kust  umbes me võiks leida autorendifirmasid. Meid juhatati keskjaama - see on see hetkel käigus olev raudteejaam koos oma poodide ja putkamajandusega. Seal ei hakanud meile ühtegi autorenti silma. Küsisime igaks juhuks ka turvameeste käest - nemad arvasid, et autot saab rentida kuskilt kesklinna kandist.

Nagu üks hiljuti sotsiaalvõrgustikes ringe teinud pilt ütles, siis pole hullu kui plaan A, B ja C luhtuvad - terve tähestik on veel plaanide tegemiseks olemas.

Nii hüppasime me igaks juhuks aina kasvavasse rongipiletite järjekorda.  Sest rong ütle, et Tren Al Sur - mis peaks tähendama, et rong läheb lõunasse. Ja kuna meie sihtpunkt pidi ka lõunas olema, siis tundus kõik loogiline. Pärast kümneid minuteid järjekorras seismist avati lõpuks kassad ja koos piletimüügiga edenes järjekord meeldivalt kiiresti. Otsustasime rongisõidust viimast võtta ja tellisime pileti kõige kaugemasse peatusse. Lootusega, et ehk seal pole inimesed pühadest ja rahvasterändest nii vaimustusest ja me leiame mingi  bussi oma sihtkohta. Kell 11 algas rongisõit. 


Rong lapiti puupüsti täis ja iga 10 minuti järel oli peatus. Samas peatuste vahel tormas elektrirong üsna kiiresti edasi. Linnaliinibussides tavapäraseks saanud esinejaid ei olnud. Keegi kitarri ei mänginud, mõni üritas jooke ja ajalehti küll müüa. Meil õnnestus hõivata neli istekohta ja reis oli päris mugav. Kui linnamaastik läbi sai, siis hakkasid sirgete ridadega lõputuna tunduvad viinamarjaaiad ja vahest oli sekka ka sattunud mõned viljapõllud ning suuremad viljapuuaiad. Ilmselt on lootust millalgi jälle musta leiba saada. Aknast vilksasid enamasti mööda mäed - suuremad ja väiksemad. Vedurijuhis oli kaduma läinud muusika talent - kuna tal oli mitme erineva heliga pasunad käsutada, siis ta tuututas neid vaheldumisi ja segases rütmis vastavalt raudtee ületuskohtade lähenemisele.
Rong sõitis ja inimesed vahetusid jaamades, kuniks kätte jõudis San Fernando peatus, kõik läksid maha ja rongile ei jäänud meiegi. Esmapilgul tundus see olevat unine väike linn. Lähemal uurimisel selgus, et linnakesel on suurust küll.

Asusime bussijaama otsima. Üsna rongijaama lähedalt leidsimegi ühe bussijaamakese, aga ühelgi bussil ei paistnud meie sihtkohaga. Vähemalt oli seal WC ja kui me tundsime ennast juba kergemalt, siis uurisime ühe bussimehe käest, mis värk selle Pichilemu bussiga on. Tegelikult käis see jälle lihtlausetega (keda me siin petame: tegelikult lihtsalt ritta pandud sõnadega), aga bussijuht seletas, et tegelikult mõned tänavahed edasi ja vasakule olemas ja teine bussijaam. Me oleme aru saanud, et siin käivad asjad pisut teisiti. Et külas ei ole lihtsalt üks bussijaam - tavaliselt on bussijaam teatud firma busside pesaks. 
Paar tänavavahet edasi ja vasakule me bussijaama ei leidnud. Kammisime pisut seda ala veel ja siis küsisime. Selgus, et bussijaam pidi olema ikka otse edasi. Bussijaama jõudes selgus, et ühe firma bussid olid siiski välja müüdud, aga teises firmas olid piletid olemas - mis sellest, et õhtul kella 18:3o paiku alles. Aga siiski tundus plaanis hakkavad asja saama, sest meie oletus osutus tõeks, et siit linnast saab tõesti sinna linna, kus meil vaja on. Otsustasime piletid ära osta ja seejärel 5 tundi parajaks teha.
Alustuseks tahtsime kõhu täis süüa, kuna poole päeva oli läbi saanud ja veel pikem pool oli ees. Läksime kohale lõhna järgi ja väga petta ei saanudki. Saime kõhud täis.



Ettekandja uuris meie käest küll mitu korda üle, et kes kala tahab ja kellele liha - kartulite ja riisiga läks küll pisut sassi, aga söök oli maitsev.

Mina soovisin küll kino leida ja aeg seal parajaks teha, aga keegi üleliia palju sellest ideest ei vaimustunud. Kui me olime mõnda aega linnas ringi lonkinud, siis tundus peagi, et kui leiaks kuskilt varjulise koha, siis oleks ka päris hea.

Ja varjulise koha me leidsime. Arvasime, et küllap kiriku juures on mõned suured puud. Esimese kiriku juures küll ei olnud. Suundusime järgmise kiriku juurde. See oli taradega ümbritsetud ja maavärinas ilmselgelt viga saanud.


Küll aga oli kiriku ees linna park. Kõlgutasime mõnda aega seal pingil jalgu ja uudistasime möödujaid.


Kuna aga seal oli vist liiga jahe ja tuuline, siis otsustasime pargi sisse minna ja murul pisut aega parajamaks teha kohalike koerte moel.
Otsustasime siin linnas poes ka ära käia, kuna tagasihoidlik arvutus näitas, et me jõuame oma sihtkohta suures pimedas. 

Bussisõit kulges rahulikult, paljudes külakestes ja asulates tehti peatusi. Viinamarjaistanduste lähedal paistis uhkemaid maju. Tavalistes külakestes jälle sellised tagasihoidlikumaid. Reisi lõpupoole asendusid viinamarjaistandused okaspuude metsaga ja olukord läks pimedaks. Tekkisid väikesed küsimused, et kuidas me oma öömaja üles leiame.
Otsustasime kindluse mõttes takso võtta. 12 tundi hiljem olimegi kohal. Meid juhatati lahkesti hosteli keldrikorrusele akendeta tuppa. Ookeani lähedus andis ennast tunda niiskuses ja hääles tunda - see on hind mida pead maksma, kui tahad ookeani veest mõnekümne meetri kaugusel magada. Maja ise oli ehitatud 1900 aasta paiku kaljunuki otsa ja oli kangesti laeva moodi nii seest kui väljast nagu järgmisel päeval selgus.



Käisime kohalikus minimarketis sütt ja õli ostmas.
Saime meeleheitlike pingutustega grilli põlema - sest niiske süsi ikka ei sütti ei õli ega muu trikiga. Aga grillitud liha oli kõike seda vaeva väärt. Sõime kõhu täis ja sõlmisime sõprust teiste laeva elanikega. Tundus, et enamus oli siia tulnud asja pärast - surfama.

Uni oli hea.

12. oktoober 2011

Sinu jaoks on see karneval!

No mis meil siin toimub. Kevad on, apelsinid õitsevad!

Tegelikult õitsevad teised taimed ka


Aasa-Leo õitseb!


Lisaks oleme oma leivaküpsetamisega suutnud kohaliku rukkijahu tööstuse kriisi äärele viia, sest riigis on rukkijahu totaalselt otsas. Alles oli hea meel, et meil on enamvähem pidevalt musta leiba kodus olemas - tõsi küll tavaliselt süüakse üks päts sooja leiba esimese tunniga lihtslt võiga ära, pärast ahjust väljumist ja ega teiselgi pikka iga ei ole. Aga nüüd ütles turul müüja, et jahu on otsas ja ei teagi kas enam lähiaegadel tuleb.

Lisaks kiirele töötegemisel oleme me ikka siin linnas siin-seal lonkinud. Pühapäeval oli selline suurem ettevõtmine, kus me luusisime San Cristóbali ümber ringi ja sattusime Sveni mahitusel skulptuuride parki.
Võtab tööd koju kaasa


Bambusevõrseid närima


Kohaloleku kontroll. Ja hea, et sellised taimed kodus potis ei kasva




Pendlimees



Meil pandaks selline lind puuri kohe! Siin on see väidetavalt tavaline rändlind ja kevadine külaline.

Santiago on ikka oma 6.5 miljoni inimesega nii väike linn, et ikka juhtud tuttavatega juhuslikult kokku

Esmaspäev oli siin jälle mingi püha, mis tegi nädalavahetuse pikaks. Nii pikaks, et lõunas Patagoonias plaanitavate hüdroelektrijaamade vastu protestijad otsustasid kaugelt kohale sõita ja öelda, mis nad asjast arvavad. Juba enne suure lõuna algust kuulsime aknast, et midagi on toimumas. Arvasime, et tavaline protsest... aga sel korral kostus eriskummalist muusikat ja trummide põristamist. Esialgu uurisime fotoka abil aknast, et mis toimub


Toimus see. Protsest koos Mapuche inimestega.

Kuna, aga seal paistis tavapärastsest erinev teema olevat, siis läksime ikka kohale vaatama. Ja me ei kahetsenud, sest tavapärase pisargaasi, sodimise-lõhkumise ja märulivormis politseiga rüselemise asemel näitasid lõunast tulnud inimesed hoopis teistsugust lähenemist ütles. Nad olid tammide vastu tantsu ja muusikaga. Kõrvaltvaatajale tundus asi pigem karnevali mõõtu olevat oma pöörase energiaga.





Siis protestimarsi edenedes jõudis järg rahvatantsijate kätte, kelle kirevatest kostüümidest oleks võinud päikesepaisteliselt päeva vabalt hetkeks pimedaks jääda.






Mõnus villane suss







Erilist etteastest pakkusid veel sellised moosekandid, kelle oli seljas suur trumm ja trummi peal taldrikud, mis olid pika paelaga ühendatud jala külge ja rütmiline tants ei olnud mitte mingi vaikne sammumine.


Trumm&Taldrik etteaste
Kokkuvõttes olid peole igasugust rahvast kogunenud










Mitte enam nii kootud suss


Kui millegi kohta saab kasutada väljendit "kirju seltskond", siis kindasti see oli üks kirju seltskond. Edaspidi ilmselt tuleb selle väljendiga seoses meelde mulle just see päev.

Nagu ikka, siis rohkem ja suuremaid pilte meie kirjust seltskonnast otse  galeriist:
https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/TammideMass?authkey=Gv1sRgCL39wsuuv7zjAQ#slideshow

Meie turul käivad "kosmose-mutid" jõudsid ka põhimõtteliselt uude sajandisse. Saage tuttavaks meie uus pereliige:
Roheline, mitte nii eriti kriuksuv ostukäru

Nüüd saab turlt juba oluliselt rohkem asju ära tassida.