Kui aus olla, siis ma ei teagi seda täpselt mida nad siin miljonites kodudes teevad. Küll aga tean ma hästi, kuidas meie sel aastal jõule tähistasime. Jõlutunde saavutamiseks läks sel korral vaja erilist pingutust. Ega väga kerge ei ole just oma mõistust ära petta, et käes on jõluaeg - eriti kui organism saadab pidevalt signaale, et palav on, hästi palav on. Lund ei ole kuskil, isegi mitte lootust lume jaoks ei ole - hakkab teine isegi mägede pealt täielikult ära sulama.
Tüüpilist jõulusaginat on märgata tänaval küll. Sest pakendist tunneb ju ära selle, et mõnele lapsele toob jõuluvana sel aastal uue jalgratta vms. Või kui teleka vaatamist segab mingi meeletu signaalitamine tänaval - esimese hooga võiks arvata, et rekkameeste streik on alanud. Aga tegelikult sõidavad tänavatel telereklaamist tuttavad Coca-Cola autod tuututades. Ilmselt kohaliku lapse jaoks jääbki lapsepõlvest mälupilt, et jõuluvana saabub punase coca-cola autoga - vot nii tehakse osavat turundust ja rakendatakse jõulud kommertsi teenima. Me vaatasime ka autod üle, sest neid on ju vabariigi algusaegadest telekas igal aastalõpul näidatud. Üksi teine nii vana laps autodele kaasa ei jooksnud. Ühe ülikooli hoone eest leidsime hunniku lund puu alt - ilmselt oli keegi oma külmkapi jääkambrit puhastanud laboris. Noh, selle võib jõuluimede alla liigitada küll.
Nädal tagasi sattusime me punase metroo-liini viimasesse peatusse uitama. Ja seal sattusime täiesti juhuslikult Eesti Raadio Meeskvartetti meenutava koosseisu jõulukontserdile. Ma ei tea, mis nende peades täpselt küll toimus, kui nad valgetest jõuludest laulsid. Aga nad laulsid hästi. Kohati oli päris naljakas kuulda jõuluklassikat kohalikku keelde tõlgituna.
Me tahtsime kindlad olla, et meil jõulutunne tekiks. Otsustasime jõule pidada traditsioonilise õhtusöögiga. Varusime hapukapsast (tegelikult oli see küll marineeritud kapsas, aga Elen töötles seda termiliselt - nii, et tulemus oli päris hapukapsa sarnane).
Ostsime mitut sorti verivorsti kokku. Ja loomulikult seapraad ploomidega.
Ja maisi ka, sest Atacamas grillitud mais oli suutnud jätta enda maitseomadustest hea mulje. Jäime söömaga rahule, oli jõuludele kohane ülesöömise tunne.
Jõuluteemast on veel puudu koerte varjupaiga toetusmüügi jaks valmistatud imed meie käsitöölistelt. See pöörane heegeldamine käis mitu päeva ja piparkoogid tehti ka kohapeal leiduvast materjalist valmis.
Järgmisena võtame ette aastate vahetamise teema. Oleme selle kohta kohalikest traditsioonidest teada saanud, et uus aasta tuleb kindlasti vastu võtta kollases aluspesus - sest nii tuleb õnne kuhjaga. Sellest tulenevalt on tänavatel hoogustunud kollase pesu müük. Nii vähe on õnneks vaja!
Lisaks oleme aru saanud, et aastavatuseks tuleb meeletul hulgal paberipuru tänavatele laiali loopida. Sellepärast pakutakse igal võimalusel müügiks torusid, mis paberipuruga täidetud on. Oletan, et need on analoogsed torud nõukaajast tuttavatele väikestele torudele, mille nöörist sikutamisel lendas välja hunnik auguraua paber-litreid. Ainult, et siin on need toru 0.5 kuni 1.5m pikad.
Eile käisime veel Ingridiga pisut linna avastamas... sõitsime rohelise metrooliini lõppu ja uitasime pisut ringi. Metroosõit ise võttis juba vähemalt tubli tunni aega. Seejärel sõitsime bussiga rohelise liini ühest otsast teise... mis võttis ka paar tundi aega. Kuna tulime ilmselgelt vales kohas maha, siis saime veel korraliku jalutuskäigu... ning rohelise liiniga koju tagasi sõites saime täisringi tehtud. Kokkvõttes kulus selleks aega 7 tundi - mis peaks andma hea ettekujutuse linna tegelikust suurusest. Eriti kui võrdluseks tuua see, et Tartu-Kuressaare buss sõiab 6.5 tundi koos praamisõiduga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar