Ma olin oma suure fotoka varuaku ja laadija loomulikult Santiagosse unustanud. Olin enda peale päris kuri, et miks ma selle 1.4kg fotoka üldse siis kaasa pakkisin. Ingridi väikese fotoka aku näitas tühjenemise märke. Ma otsustasin, et sel korral puhkan ja pilte siis ei tee (eriti).
Käisime veel natukene kosmost avastamas. Napilt läks, kuna kuu võttis järjest rohkem täiskuu mõõtmeid, siis olid meil ühed viimased ekskursioonid tähtede vaatamiseks, enne kui kuu liiga palju valgust näitama hakkas ja kõik tähelepanu endale tõmbas. Sel korral selgitas taeva saladusi mitte enam prantslasest observatooriumi omanik, vaid Kanadast pärit härrasmees. Pean ütlema, et sama lõbus oli see retk tähtede juurde oli ikkagi. Alustati ikka sellest ajast kui arvati, et kogu elu tiirleb ümber Maa. Vaatasime läbi teleskoobi erinevaid taevakehi ja nähtusi ja ajasime natukene juttu kuuma kakao juures.
Avastasime enda jaoks paradiisi kõrbes, ehk siis Termas de Puritama kuumaveeallikad. Esialgu ei osanud me midagi sellest kohast arvata. Aga kohale jõudes selgus, et tegemist oli ühe oruga, kus voolas puhas ja 33-kraadine vesi. Saime aru, et tegemist oli hea otsusega pärast tolmuseid ja palavaid päevi. Logelesime seal kohe mõnuga mitu tundi järjest erinevates basseinides.
 |
| Parim SPA elamus 2011 |
Kui me olime mitu päeva 2400m kõrgusel San Pedro linnakeses (pigem küll turismikülakeses) kõrgusega kohanenud, siis otsustasime me oleme nüüd valmis. Valmis reisima Boliiviasse - kus piiripunkt ise juba asub 4400m kõrgusel. Küsisime reisipakkuja valimisel nõu Steve käest - kes on Belgiast pärit liivasurfi treener - ta arvas, et see Boliivia on üks paras urgas ja reis ise pakub kõike muud kui mugavust. Vähemalt ei olnud meil pärast ärakuulamist mingeid illusioone reisi osas. Reisibüroo üritas ka meie ootusi maha jahutada, et pettumust ei oleks. Ometi lubati meile ohtral laguune, soolajärvede vaatamist, geisreid, mägesid ja soolast elamist üheks ööks. Otsustasime minna. Maksime pool raha ära ja lubasime hommikul teise poole maksta, et ületada pangaatomaadi päevalimiit.
Meile lubati reisikaaslasteks ühte inglast ja austraallast. Vahetasime endale kaasa veel soovitatud summa Boliivia raha.
Järgisime täpselt nõuandeid söögi ja joogi osas - mis meile anti kõrguse vallutamiseks. Ehk ei söönud ega joonud organismi kurnavaid asju eelmisel õhtul. Tegime koka-põõsa lehtedest teed ja näirisime neid, et mägede kõrgushaigusele vastu seista. Üritasime vara magama ka saada - aga mingi seltskond sättis kõva häälega juttu ajama meie toakese akna taha. Jutt oli omajagu naljakas, aga kell 23:00 kui öörahu aeg kukkus, siis palusime neil viisakalt oma juttu kuskil mujal ajada.
Hommikul kell 7 sättisin sammud rahaautomaadi poole, tagasiteel tuli mulle vastu turismibüroo onu, et ma raha ikka kindlasti ära maksaks. Hostelis selgus, et meie reisiseltskond oli pärit siitsamast hostelist, sellest eilsest valjuhäälsest seltskonnast. See kõige jutukam tegelane ei olnud tegelikult lubatud ingane vaid norra toruluksepp, kes oli enda kohta nii mõndagi paljastanud - teadmata, et lahtise akna taga kuulavad und ootavad neli kõrvapaari.
Hosteli ette ilmus uuemapoolne sinine buss, millega meid piirile toimetati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar