12. oktoober 2011

Sinu jaoks on see karneval!

No mis meil siin toimub. Kevad on, apelsinid õitsevad!

Tegelikult õitsevad teised taimed ka


Aasa-Leo õitseb!


Lisaks oleme oma leivaküpsetamisega suutnud kohaliku rukkijahu tööstuse kriisi äärele viia, sest riigis on rukkijahu totaalselt otsas. Alles oli hea meel, et meil on enamvähem pidevalt musta leiba kodus olemas - tõsi küll tavaliselt süüakse üks päts sooja leiba esimese tunniga lihtslt võiga ära, pärast ahjust väljumist ja ega teiselgi pikka iga ei ole. Aga nüüd ütles turul müüja, et jahu on otsas ja ei teagi kas enam lähiaegadel tuleb.

Lisaks kiirele töötegemisel oleme me ikka siin linnas siin-seal lonkinud. Pühapäeval oli selline suurem ettevõtmine, kus me luusisime San Cristóbali ümber ringi ja sattusime Sveni mahitusel skulptuuride parki.
Võtab tööd koju kaasa


Bambusevõrseid närima


Kohaloleku kontroll. Ja hea, et sellised taimed kodus potis ei kasva




Pendlimees



Meil pandaks selline lind puuri kohe! Siin on see väidetavalt tavaline rändlind ja kevadine külaline.

Santiago on ikka oma 6.5 miljoni inimesega nii väike linn, et ikka juhtud tuttavatega juhuslikult kokku

Esmaspäev oli siin jälle mingi püha, mis tegi nädalavahetuse pikaks. Nii pikaks, et lõunas Patagoonias plaanitavate hüdroelektrijaamade vastu protestijad otsustasid kaugelt kohale sõita ja öelda, mis nad asjast arvavad. Juba enne suure lõuna algust kuulsime aknast, et midagi on toimumas. Arvasime, et tavaline protsest... aga sel korral kostus eriskummalist muusikat ja trummide põristamist. Esialgu uurisime fotoka abil aknast, et mis toimub


Toimus see. Protsest koos Mapuche inimestega.

Kuna, aga seal paistis tavapärastsest erinev teema olevat, siis läksime ikka kohale vaatama. Ja me ei kahetsenud, sest tavapärase pisargaasi, sodimise-lõhkumise ja märulivormis politseiga rüselemise asemel näitasid lõunast tulnud inimesed hoopis teistsugust lähenemist ütles. Nad olid tammide vastu tantsu ja muusikaga. Kõrvaltvaatajale tundus asi pigem karnevali mõõtu olevat oma pöörase energiaga.





Siis protestimarsi edenedes jõudis järg rahvatantsijate kätte, kelle kirevatest kostüümidest oleks võinud päikesepaisteliselt päeva vabalt hetkeks pimedaks jääda.






Mõnus villane suss







Erilist etteastest pakkusid veel sellised moosekandid, kelle oli seljas suur trumm ja trummi peal taldrikud, mis olid pika paelaga ühendatud jala külge ja rütmiline tants ei olnud mitte mingi vaikne sammumine.


Trumm&Taldrik etteaste
Kokkuvõttes olid peole igasugust rahvast kogunenud










Mitte enam nii kootud suss


Kui millegi kohta saab kasutada väljendit "kirju seltskond", siis kindasti see oli üks kirju seltskond. Edaspidi ilmselt tuleb selle väljendiga seoses meelde mulle just see päev.

Nagu ikka, siis rohkem ja suuremaid pilte meie kirjust seltskonnast otse  galeriist:
https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/TammideMass?authkey=Gv1sRgCL39wsuuv7zjAQ#slideshow

Meie turul käivad "kosmose-mutid" jõudsid ka põhimõtteliselt uude sajandisse. Saage tuttavaks meie uus pereliige:
Roheline, mitte nii eriti kriuksuv ostukäru

Nüüd saab turlt juba oluliselt rohkem asju ära tassida.

6. oktoober 2011

Pisaragaasiristsed

Tervist!
Mina (Ingrid) ja Elen saime täna päris tõsised pisaragaasiristsed.
Tšiili noored käivad igal nädalal vähemalt korra linna vahel protestimas, sest hea haridus maksab roppu raha. Ja nagu ma aru saan, siis isegi mitte eriti hea hariduse eest peab palju maksma. Noored nõuavad tasuta head haridust.

Tavaliselt tullakse tänavale marssima neljapäeviti - ma üritasin leida netist mingit seletust sellele päevavalikule, aga ei leidnud midagi. (Võibolla pikema siinolemise kogemusega Lauri tahab seda osa kommenteerida?:)).

Vaatasin hommikul aknast, et tavaline rahulik marss jälle mööda sõiduteed: natuke vilistamist, väikesed laulujupid, plakatid.
Järgmine kord kui vaatasin, siis ei olnud rahulikust marsist enam midagi järgi - märulipolitsei-auto ajas mööda pargiala noori taga, poisid vedasid keset sõiduteed metallist tänavapiirdeid, millest siis märulipolitsei-autod täiel kiirusel läbi sõitsid, veekahuriga suuremad autod suunasid veejoa valimatult kõigile tänaval kõndijatele.
Iga natukese aja tagant võis näha inimesi jooksmas - iga kord kui lähenes natuke väiksem märulipolitsei-auto, põgeneti pisaragaasi eest.

Üks hetk sõitsid politseiautod minema ja asi rahunes maha, nii palju kui aknast näha oli. Otsustasime lähedamalt uurida, mis toimub ja muuhulgas Elenile jooksutossud ära osta.

Jõudsime oma kodupoe juurde, mille ümbrusesse oli kogunenud meeletult noori, üks mees jooksis meist mööda ja hüüdis: "Look! It's a war!"
Siis me ei saanud veel midagi aru, aga kui poe tagant tänav paistma hakkas, saime aru - tänav oli paksult noori täis, kes loopisid märulipolitsei-autosi kivide ja värvipommidega. Need omakorda vastasid veekahurite ja pisaragaasiga. Paljudel noortel olid respiraatorid ja sidruniviilud kaasas - väidetavalt aitab sidrun kurgust vastiku pisaragaasist tekkinud tunde ära peletada.
Oma naiivsuses lootsime sealsamas teed ületada, kui äkki hakkasid kõik noored meie suunas jooksma - lähenes pisaragaasiauto. Panime jooksu koos teistega. Adrenaliinilaks! Tänu nobedatele jalgadele pääsesime esimesest pisaragaasirünnakust.

Liikusime mööda peatänavat edasi, palju oli politseinikke, koolinoori ja kummalisel kombel natuke ka ärimehi - need, kel nupp kiirelt nokkis, müüsid tänaval näomaske, taskurätipakke, sidrunit - nn pisaragaasivastane komplekt, mis läks ka päris hästi kaubaks, sest terve kesklinn oli pisaragaasine; mõned ärikad rõhusid rohkem kõhule - keset mäsu võis endale lubada jäätist ja soya-hamburgereid. Muidu olid kõik tänavaäärsed poed oma metallkardinad alla lasknud, poed kinni pannud. Ilmselt siis soovist ellu jääda.

Jälgisime ühte suuremat kogunemist ka, kus keset massi oli ports surnupealuu-lippudega noori, lihtsalt lauldi ja hõisati loosungeid. Seal tuldi mitu korda meie käest ka küsima, et kust te olete, jäi mulje nagu neile meeldis, et pealtvaatajate hulgas oli ka välismaalasi, kes võiks nende sõnumit aidata edasi kanda.

Üks keskealine naisterahvas tuli ka meiega inglise keeles juttu ajama, et vot, mis juhtub, kui riigis on asjad korrast ära. Ma küsisin, kas tal on endal ka lapsi koolis ja tuli välja, et ta ise on õpetaja, kes tuli oma klassi lastega tänavale, üritust toetama. Arvestades et sellele tänasele rahutusmarsile ei olnud luba antud, et see üldse toimuda võiks, siis peab vist päris viimase piirini viidud olema, et lastega sellistele ärevatele tänavatele tulla.
Või lihtsalt peast soe.
Ta küsis meilt, kas Eestis on tasuta haridus ja kui vastasime, et on jah ja et seejuures Eestil pole selliseid rikkusi nagu Tšiilil riigina on, siis ta turtsatas ja ütles, et rikkused on ainult mingi kindla osa inimeste käes kõik.
Eemalt oli näha, et lähenes politseinike rida, kõik kenasti kilpidega varustatud. Noored loopisid neid kividega. See naine rahustas meid, et teil pole midagi karta, te olete välismaalased, teile ei tee politsei midagi.
Ja siis me saimegi esimese sissejuhatava pisaragaasilaksu. Panime jälle jooksu.

Meile tundus, et oleme asjaga kurssi ennast viinud, näinud, et Eleni botastepood oli ka suletud ja otsustasime koju tagasi minna. Peatusime korraks ristmikul, kust oli näha see möll, kuhu me päris alguses sattusime. Olukord ei olnud eriti paranenud, pigem hullemaks läinud - keset tänavat põles midagi, ühes tänavaotsas oli noortemass, teises märulipolitsei-autod ja siis nad vahetasid seal "viisakusi", üks saatis teise poole teele kive ja teine vastas pisaragaasi ja veejoaga.
Me seisime lihtsalt tänava ääres ohutus kauguses paljude teiste pealtvaatajatega.
Inimesed laulsid jälle, hüüdsid loosungeid, märulipolitseinikud jalutasid ringi ja reguleerisid liiklust - mõni takso, üksikud autod ja liinibussid olid nii härga täis, et tahtsid üritada möllu seest läbi sõita, aga üldiselt politseinikud suunasid neid tagasi sõitma.
Üks linnaliinibuss tuli sealtpoolt, kus käis tige kivi-gaasisõda ja väljus nukralt lahinguhaavadega - pooled aknad sisse loobitud.

Meie pool tänavat oli kõik rahulik, kuniks äkki panid kõik jooksu. Me ei osanud esimese hooga kuskile joosta ja siis nägime, kuidas rahulikult sõitis mööda tänavat märulipolitsei-auto ja pihustas mõnuga törtshaaval pisaragaasi. Lolli peaga panime jooksu sinnapoole, kust see auto tuli ja sekundi pärast tundsime, kui vale see otsus täpselt oli. Silmad lõid tuld ja valutasid meeletult, neid ei saanud hoida ei lahti ega kinni, ühtäkki olime täiesti pimedad, samal ajal oli võimatu ka hingata, kurgus oleks nagu midagi põlema pandud.
Silmad kinni, hing kinni, komberdasime Katoliku Ülikooli ette kaitseks tehtud barjäärini, milles olid väiksed õhuvahed ja tõmbasime värsket õhku ninna. Läks päris tükk aega enne kui nägemine tuli tagasi ja jõudis kohale, et seekord jäime ellu. :)



Nende piltide autor: Kyn Chaturvedi

Tahtsime koju, keset rahutusi olemisest sai isu täis - asi oli muutumas klassikalisest vaatemängust liiga interaktiivseks vaatemänguks meie jaoks.

Siinkohal peab lootma, et õpilased ja riigivalitsejad leiavad lõpuks ühise keele, et lapsed saaks käia koolis, selle asemel, et joosta mööda pisaragaasiseid tänavaid, käes räbaldunud plakat:

"Educación gratuita ahora!"


3. oktoober 2011

Elu(s)

Aga tore on siit kaugelt näha, et koduvabariigis on kõik korras. Ei saa ju midagi halvasti olla, kui kõige suurem küsimus, mille üle ajakirjandus arutleb on see, et milline paar tantsib tantsusaates kõige esimesena?

Igatahes on meil ka kõik OK, sest õnneks me selle müstilise vilja seemneid ei söönud. Need olla toksilised.

Isegi laupäevane retk kirbuturule koos kohaliku populaarse suvejoogi maitsmine ei murdnud meid maha
See maitseb nagu virsiku (mõningate allikate väitel nagu ploomi) mahl, kus sees on mingi paisutatud nisu terad ja kuivatatud aprikoos.
Igatahes oli see mingi meeletu turg, kust kirpe osta ei saanud. Küll aga sai osta igasugust Hiinast pärit kraami, autoosasid, arvutijuppe, mööblit ja vanemat vara.
 
Seejärel proovisime õnne kalaturul, kalarestoranis - kuna hirbuturul ühes kohvikus jäime merekarpide roast ilma - oli otsa saanud. Aga isegi kalarestos söödud mereandide supp ei murdnud meid maha, kui siis ainult rahaliselt ehk pisut.




Avamise ja avastamise rõõmu jätkus
Üritasime veel õhtul ka ühte poodi külastada, aga mõistlikud müüjad olid juba ära koju läinud Drug Store keskuses.

Selle eest murdis meie meeled täiesti pühapäevane retk Tšiili kõige suuremasse kaubadusmekasse. Õnneks sinna rohkem enam kunagi minema ei pea. Isegi kino ei saanud seal, rääkimata normaasest arvutipoest.

1. oktoober 2011

Aga mis see on ?

Palun aidake. Mis viljaga on tegu?




Selline korralikust rusikast suurem.
Seest valge ja pruunide seemnetega.
Me üritame, loodetavasti ei ole mürgine.

Avasime - selgub, et sellisel kujul see vili süüa ei sünni.