Boliivia II

Enne generaatori sulgemist ja magamajäämist sai Marek õhtu naljaga maha. Tormas meie ühistuppa ja ütles, et vist serveeritakse teed ja pannkooke ning küpsiseid. Aku laadimist oodades oli päris huvitav näha, kuidas meie tuba oli järsku jalule aetud ja kõik uksele üles rivistatud. Mingeid pannkooke loomulikult õhtul enam ei tulnud.

Järgmisel hommikul ajasime ennast suhteliselt vara üles, sõime korraliku hommikusöögi. Sõime neid eelmisel õhtul furoori tekitanud pannkooke, mis olid küll sellised kakukesed - aga ikkagi väga head. Pakkisime oma elamise kokku, tegime päikesekreemiga meigi

Asetasime suuremad kotid autokatusele kile sisse.

Seljakotid, diislivarud ja gaasiballoon katusele ning sõit võib jätkuda

Millegipärast pidid kõik autod ka oma isiklikku gaasiballooni kaasas tassima. Ilmselt seltskonna söök küpsetati selle sama gaasiga.

Toimus väike rivistus ja reis võis jätkuda.

Meie välismaised sõbrad olid lahkelt nõus jälle istuma kõige tagumisel istmel - mis tähendas seda, et igas peatuses pidid nad keskmise istme seljatoe alla laskma ja siis väikese võimlemise saatel autost väjuma.

Saage tuttavaks meie seltskonnaga

Torbjørn

Ben

Kui esimesel päeval ei paistnud me Salvador Dalí nime kandvast kivipargi vaatamisest eriti vaimustunud olevat, siis kivipuu ja sealsed teise kivimürakad olid palju uhkemad.

Kivipuu - sellise asjaga saab hakkama loodus. Jää, päikese ja tuule koostöö.

Marek Vallutaja

See väike kivi, sellise asja pärast ronisime nii kõrgele?

Teel kohtasime ka veidi isemoodi looma, kes sarnanes kõige rohkem jänesele, kängurule ja oravale. Me ei tea mis täpselt juhtus, aga kõik elemendid olid olemas. Saiaga õnnestus väike fotoseeria välja meelitada.

Igatahes pika kõrbesõidu järel sattusime me ühte päris ebamaisesse kohta.

Meie suhtlusgrupp

Tundub, et see koht oli lisaks kõigele ka pisut ohtik

välja arvatud flamingodele ja pikka nokk kandvatele lindudele.

Neid oli palju, tõesti väga palju - tunduvalt rohkem kui keskmises loomaaias

Norra tüüp soovis taaskord autojuhilt äkilisemat sõitu kõrbeteedel - äkilisemat sõitu endiselt ei tulnud. Ta sai kätte vestmiku ning murdis autojuhi ja meie vahel valitsenud suhtlusbarjääri küsimusega: "Milline kunstivorm teile kõige rohkem meeldib?". Lootus oli, et sealt tuleb nüüd pikk vastus. Tegelikult tuli vastuseks, et "ei tea" ja pärast väikest järelemõtlemist "muusika vist". Ben oli vist esimesena üritanud vaikust murda küsimusega "Kas vicuñade karjas on üks või mitu isast?" Ka siis ei tulnud üleliia pikk vastus "Üks".  Selle viimase küsimuse provotseeris ilmselt selline vaade aknast.

Tegelikult olid Ingrid ja Elen ka erinevaid küsimusi kokku pannud, saades teada, et autojuht oli seda ametit juba mitu aastat pidand jne. Igatahes möödus selliste dialoogide saatel autosõit kiiresti. Kui esimesel päeval vahetasime autojuhi kohaliku sündimuusika mingil hetkel välja minu Ewert Sundja ja Two Dragons'i ja teiste minu iPodi esinejatega, siis teisel päeval oli meil Austraalia bändide päev. Didgeridoo torupillimuusikast kuni swingini. AC/DC kahjuks sel korral lavale ei pääsenud.

Tudnus, et selle päeva võib nimetada Safari päevaks, sest autot märgates hiilis künka tagant välja üks kaval rebane. Ilmselgelt oli ta turistide saia peale väga maias. Selle asemele, et autot nähes minema joosta, hiilis ta vaikselt autole lähemale.

Ega kajakad ka rumalad ei olnud. Tekkis olelusvõitlus, saia nimel.

Esimese ringi võitjaks osutus kajakas paremas nurgas

Mingil hetkel oli meil autojuhi poolt improviseeritud uhke lõunasöök koos vulkaani vaatlemisega.

Abruka sokk vs. Boliivia vulkaan

No mis mul siin ikka muud teha oli...

Meie norrakast reisikaaslane, vulkaani maitsmas

Seejärel sattusime pikema sõidu järel raudteed ületama.

Milleks meile uhked raudtee ülesõidukohad, kui saab ka nii.

Raudtee Boliiviast Tšiili

Ja mina nägin esimest korda elus autentset miraaži - seal soolajärvel tundus olevat kaugemal suur järv, mis taevaga kokku sai. Lähemale sõites pages järv millegipärast kaugemale.

Maa ja taevas saavad kokku, tundub nagu seal oleks liikuv järv

Me sattusime ühte külla, kus nii mõnigi meist tabas ennast mõttelt, et küll on ikka hea, et ma Eestis sündisin, mitte siin. Tegelikult polnud lugu ju väga halb, sest külakeses oli pood või isegi kaks. Ja poodi külastasime me ainult sellepärast, et siin oli müüa ainulaadset kinoast valmistatud õlut. Seda siis loomulikult turistihindadega - sest kui kohalikud peaks ka poest ostma õlut, mille pudel maksab 50 krooni vanas rahas, siis peaks kohalikus majanduses midagi väga valesti olema. Noh ma sain aru küll, et autojuht sai meie kohalemeelitamise eest tasuta kartulikrõpse ja Coca-Colat (tundus olevat tema lemmikjook). Igatahes maitsesime me ühe pudeli kambaga ära, kuna päikeses pleekimine oli paraja janu tekitanud - rohkem ei raatsinud otsa, sest see oli õlu nagu õlu ikka. Pigem nagu nisuõlu.

Petsime autjuhi käest välja ühe sulamise hetke - tõeline murdja

Kõige pikema nokaga poemüüja. Isegi pikem nokk, kui Ingridi rohelisel lambivarju-mütsil.

Kaktusepuu. Sellise laua saab siis kui väga vana kaktus pikuti laudadeks lõigata.

See piirkond oli vist juba aegade algusest tegelenud kinoa kasvatamisega tegelenud.

Seal külakeses oli ka muuseum. Tegelikult oli see üks avatud haudadega plats, kus külastajad said kivikoobastesse sisse vaadata ja näha erinevates asendites konte. Kuigi neid reklaamiti muumiatena, siis minumeelest olid need lihtsalt kondid ja see nimetus oli lihtsalt turistide ligimeelitamiseks. Ainus, millest seal platsil tasus pilti teha - oli puust nikerdatud pildiga infotahvel, mis selgitas kuidas kliimamuutus on mõjutanud seda piirkonda.

Aga need inimeste maised jäänused oleks võinud minupoolest rahulikult oma vulkaanikivimist ehitatud koobastest edasi puhata ilma segamata.

Õhtuks möödusime ühes sõjaväe teepunktist ja jõudsime suure soolajärve juurde.
Sel korral oli meie öömaja pisut erilisem. Kõik peale katuse ja uste ning akende oli suuresti ehitatud soolast. Soolast seinad, põrandad, toolid, lauad, voodid.

Ehituskivid, soolas, mört ka mingst soolaegust

Üsna soolane põrand, tolmuimejaga läheb hooldamine ilmselt vaevaliselt

Kohalik kokatädi (ei ole soolast) meie soolast laudade ja toolidega ühises söögitoas

Koridori põrandad

Kuna ümbruses vedeles lademetes soola, siis oli pisut naljakas õhtusöögil kokatädi käest natukene soola juurde paluda söögi maitsestmise jaoks.

Ööbimiskohas olid peatumas ka teised autod, kes olid alustanud seda sõitu Uyuni poolt ja suundusid Tšiili. Nii oli seal koos jälle rahvusvaheline seltskond ameeriklaste, rootslaste, inglaste ja teistega. Nagu heas rahvusvahelises anekdoodis. Mängisime Presidendi kaardimängu kuni generaatori lõppemiseni. Kindlasti oli seal soolases toas ööbimine hingamisteedele hea. Uni oli ka hea.

Hommikul pidime ärkama eriliselt vara. Me tahtsime soolakule (Ingridi poolt kasutusele võetud uudissõna kuivanud soolajärve kohta) minna päikesetõusu vaatama. Me ei saanud päris selgeks, kas me pidime välja sõitma kell 4:30 või 5:30. Olime hommikul kell 4 üleval ja midagi nagu kuskil eriti ei toimunud. Jäime ootele. Kell 5 vist siiski hakkasid asjad liikuma, aga meie välismaised sõbrad ei olnud ühest päikesetõusust üleliia vaimustes - nad jäid edasi magama lootusega, et ju see päike tõuseb veel.

Me läksime neljakesi koos autojuhiga vaatama. Päris kena oli. Sõitmine lõputuna tunduval soolaväljal tuletas meelde eelkõige jääteed. Eriti päikesetõusu ajal, kui õhk oli meeldivalt jahe.

Nagu korralik jäätee

Hommikune virgutusvõimlemine

Hommikune kaalumine

Arvan, et selliseid pilte saab meil talvel ka teha, kui just ei tuiska

Kuna meie Norrast saabunud sõber küsis iga päev, et kas ta saaks autot juhtida, siis me otsustasime väikese vale kokku panna. Isegi autojuhile ära seletada. Selgitasime tagasi jõudes, et me saime kõik autot juhtida, kuna soolaväljal oli see ohutu - et päris kahju kohe, et ta oli otsustanud magama jääda. Ta kaaperdas meie nalja omal viisil. Tundub, et me olime oma naljast üleliia elevil ja reetsime ennast. Kuigi päeval küsis ta igaks juhuks veel mõned korrad, et kas me tõesti saime autoga ise sõita?

Sõime kõhu täis ja läksime oma soola-päevale vastu.

Peab tunnistama, et Uyuni soolaväli on üks väga omapärane koht. Mitutuhat ruutkilomeetrit puhast valget soola lihtsalt. Seal pidi olema ka peidus väga suur hulk maailma liitiumist. Aga kuidagi on nad suutnud ennast säästa selle kaevandamisest ja töötlemisest.

Siit-sealt oli soolast juppe välja lõigatud, aga peamiselt vist ehituse tarvis.

Igatahes olid nad väikese lava sinna soolatahvlite lõikamise kohta ka üles ehitanud. Me ei tea, mis staarid seal tavaliselt käivad, aga me kasutasime kohe võimaluse ära.

See soolaväli oli suur, väga suur - üks suurimaid, mida ma näinud olen.

Ja seal valgel ja ühtlasel taustal oli hea optilisi illusioone katsetada.

Meie seltskond on üsna pisike, mahtus kenasti pudelikorgile ära

Vot nii tehakse, kui sõna ei kuula

Norrast tulevad üsna tugevad mehed

Väikeste asjade maa

Keset soolajärve oli kala-nimeline saar, ehk kaktustega kaetud oaas. See oli küll suudetud väga turistilikuks teha, aga seal oli ikkagi kena olla.

Kaktus õites

Mõni neis hiiglastest oli üe 900 aasta vana väidetavalt. Vaadetes kui kiiresti kaktused aknalaual kasvavad.. võib see väide isegi õige olla.

Kaktusetorust saab kena prügikasti

Kaktusi oli igasuguseid

Vot selliselt saab kaktusest õhulist puitmaterjali teha

Kaktuseuurijad tööhoos

Kui veel mõned pildid tehtud said

Sisalikuvari

siis selgus, et me olime ära kaotanud oma autojuhi. Norrakas nägi muidugi võimalust autoga ise sõita. Kui olime veel pool tundi autojuhti oodanud, siis asusime teda otsima... hõikasime, uurisime kohalike turismitöötajate käest. Meest polnud kuskil. Lõpuks leidis kohalik piletimüüja ta üles ühest majakesest tukkumas. Igatahes sai autojuht hommikuse varajase äramise tasa pisut teha, sest tema pidi erinevalt meist tööd tegema.

Kui suur plats sai vaadatud ja läbi sõidetud, siis võtsime me suuna Uyuni linnakesse, kust meie uued sõbrad pidid meist lahkuma pealinna Paz-i suunas ja meie pidime saama uue auto ja juhi, et suunduda tagasi Tšiili suunas.

Soolaku servas jälgisime hetkeks, kuidas soola söögilauale tuuakse. Millegipärast tehti seda käsitsi - ilmselt sellepärast, et oleks aus konkurents ja platsi liiga kiiresti paljaks ei kaabitaks.

Nii tuleb sool meie lauale

Sool pannakse küpsema (kuivama)

Lõunasöök oli osavalt sätitud soolaku serva, kus oli üles seatud pikkade käsitöölettidega turistilõks.

Me ei osta seda lindu koju. Ok, triibulised ketsid võib küll..

Mõned nõrgemad langesid lõksu. Aga sa ei saa ju õnnetu olla, kui sul on selline vikunjadega müts.

Sõime kõhu täis ja liikusime edasi.
See tundus olevat üks tore koht, sead sõid ka soola.

Uyuni tervitas meid kilekotiväljaga. Lugematul arvul kilekotte oli takerdunud kõrbetaimede okstesse.

Igatahes otsustasime minna vaatama Uyuni suurimat vaatamisväärsust - rongide surnuaeda.

Marek rauda sorteerimas

Naeratav post

Kiri ütleb, et vajatakse kogemustega rongijuhti - siin ma olen!

Sinna olid kogutud masinad erinevatest aegadest. Põhiliselt on need rongid viinud Boliiviast kaevandatud maavarasid mere suunas. Piisavalt ronimist tükiks ajaks.

Edasi läksime linna, meid pandi maha ühes turismifirmas. Jätsime oma autojuhiga hüvasti ja me pidime tunni pärast teise auto saama ja tagasisõitu alustama.

Otsustasime linnaga pisut tutvuda ja õhtuks süüa otsida, kuna polnud kindel, et meid täna õhtusöök ootab. Üldse oli tore Boliivia tsivilisatsiooniga hetkeks tutvuda. Olime siiani ainult mägesid, kõrbe ja loodusimesid näinud. Linnapeal oli märgata palju kohalikes rahvariietes naisterahvaid. Eriti toredad on nende kaabud.

Ja eriti olulised staatuse näitajad tundusid naisterahvaste juures olevat ka patsid, pikad patsid - mida pikemad, seda paremad.

Kahjuks nooremad inimesed sellist traditsiooniliste rahvariiete kandmise usku ei olnud. Nad olid rohkem nagu dressi-usku.

Peatänaval olevat turul vaadati mittekohalikule pikalt ja mõtlikult otsa, enne kui hind öeldi. Ilmselt kasutati seda vaikusehetke hinna koefitsendiga korrutamiseks.

10 bolivianot, mida tuli meie krooniarvestuseks 2,5-ga korrutada (küll me kunagi teeme endale eurod ka selgeks)

Et tuul (või kärbsed) kokteile ära ei viiks

Algaja kaevuri stardikomplekt

Sukkpükste väljanäitus

Valmistume jõuluks

Popikuningas ei ole lahkunud. Stensil on siin maal ka hinnas

Igatahes kaotasime me linnapeal oma reisikaaslased ära, sest nad läksid rahaautomaati otsima kuskile kõrvaltänavasse. Nii ei saanudki me neile korralikult head reisi jätkumist soovida. Vähemalt on tänapäeval sotsiaalmeedia olemas, et selliseid vigu parandada.

Olime õhtuks varustatud banaanide ja mangodega. Hoolimata selles, et meile spetsiaalne hind tehti, oli see ikkagi odav. Tagasi reisibüroosse jõudes tormasin mängukaartide järele. Hetk hiljem selgus, et meid viib tagasi tuttav autojuht, kellega me juba hüvasti olime jõudnud jätta.

Tagasisõit piirilähedasse külakesse möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Kuskil päris küla lähedal korjasime üles ühe õnnetu autojuhi, kellel oli auto kuskil keset liivateed ja laia tühjust katki läinud. Saime veelkord kinnitust, et koos kogenud autojuhiga on sinna kanti päris hea minna.
Tegelikult oli see päris hea puhkus - enamuse ajast ei olnud mitte pulkagi mobiililevi, internetist rääkimata.

Magasime ühes külakeses, kus enne õhtusööki mängisime Ingridiga kohalike lastega pisut jalgpalli. Tegime mõned kaardimängud, sõime mitmekäigulise õhtusöögi ja magustoiduks turult ostetud puuviljad. Hommikul oli väljasõit nii varajane, et ma magasime pisut sisse.
Teel piirile hüppasime veel korra selle kuumavee basseini juurest läbi. Seni kuni autojuht oma asju ajas, pistsin ma oma päikesetõusu jahedusest kangeks külmunud varbad kuuma vette.

Olime jälle piiril, meid tervitas peagi tuttav sinine buss. Jätsime autojuhiga hüvasti ning mõned tunnid hiljem uuris piirivalve hämmastava järjepidevusega, et ega me ei ürita mingeid taimseid ega loomseid asju riiki toimetada. Õnnetud inimesed puistasid oma kokalehed prügikasti.

Boliiviat jääb meenutama kõrged mäed ja ilusad vaated.

Ning lilla WC-paber ( see oli üks vähestest asjadest, mis kästi sinna riiki ise kaasa võtta).

Õhtul tegime hostelis korraliku grilli. Ostsime lihapoest liha ja sütt ning saime teada, kui väga hosteli omanikud kasse armastavad. Saime hea ülevaate, et palju kiisusid ümbruskonnas on - kokku kogunes neid kümmekond. Nad päris grillile ei kippunud, aga lauale ja toolidele ja grilli juurde valvama küll.

Järgmisel päeval vaatasime San Pedros veel kohaliku muuseumi koos giidiga üle. See oli päris põnev teadmine, kuidas asjad siinkandis arenesid. Imetlesime plastikust jõulukuuske, mis oli nüüd täisehtes - ainult elektrimehed üritasid veel kuuske kohalikku tänavavalgustuse süsteemi ühendada.

San Pedro de Atacama tänavapilt

Kolmandat korda San Pedrosse sattudes tunneks juba ennast ilmselt päris koduselt.
Sattusime veel Quechua rahvatantsuürituse peale, mis oli osa mingist kirikupühast. Giidil oli selles suhtes õigus, et kohalikud on juba ammusest ajast suutnud oma traditsioonid ja väljastpoolt sisse toodud kirikutraditsioonid omavahel hästi ühendada.

San Pedro de Atacama kirik

 Mõtlesime veel enne bussirisi Calamasse ennast jäätisekokteiliga turgutada.

Kokteiliga oli kõik kena, kuniks me leidsime, et Cherimoya kokteili sisse olid seemed ka sisse sodiks lastud. Sellist asja poole kokteili pealt avastada ei ole küll meeldiv. Arvestades, et me olime tänu Sveni kingitusele selle vilja kohta nii mõndagi lugenud. Eriti seemnete kohta, mis pidid üsna kurjalt toksilised olema. Et juba mõni seeme pidi sisemuse pahupidi pöörama ja mitte üleliia hästi närvisüsteemile mõjuma. Nad on suht kõva koorega ja kui sa neid katki ei tee, siis on nad suht ohutud. Huvitav, et kohalikud seda ei tea. Igatahes wikipedias kirjeldatud sümptomeid ei tekkinud - järelikult läks õnneks.

Andsime hostelis toad ära ja kiirustasime bussiga Calamasse. Sõime seal kõhud kohalikus kana-kiirtoidu restos kõhud täis. Ma kallasin veel Eleni limonaadiga üle kogemata ja nii me olime valmis Santiagosse suunduma.

Andide kõrvalt on kena lennata, kui õigele poole istuma satud. Mis eriti kena ei olnud - oli Santiago lennväljale maandumine, sest lennuki aknast oli liigagi hästi näha, et täpselt millise sudupilve sisse me nüüd taas satume. See oli tõesti kaugelt näha ja kokkuvõttes mitte eriti ilus vaatepilt. Aga tuttavas Santiagos oli ka jällegi hea olla.

Boliivias

Tegelikult enne Boliivia piirile jõudmist astusime ka Tšiili piiripunktist läbi, kus täitsime jällegi need tuttavad paberid. See piiripunkt oli juskui hamburgeriputka kuski linna servas - vähemalt tunne oli selline, et piiripunkti oleks saanud ka vabalt vältida, kui oleks kõrvaltänavast läinud - aga ilmselt oleks see kaasa toonud mingid sekeldused kunagi hiljem.

Pärast passi tembeldamist ronis sinine buss kõrgele mäe otsa.. kohe suure vulkaani kõrvale. Seal tehti passi teised tempid ning bussijuht kattis õue laua. Oli varajane hommik ja 4400m kõrgusel oli üle keskmise jahe olla. Rüüpasime koka-pakiteed ja sõime saia. Boliivia tädike, kes oli ka sinist bussi piirile jõudmiseks kasutanud, tõstis kauba bussist maha. Millegipärast arvas ta, et on väga mõistlik viia Tšiilist Boliiviasse suures koguses kartulikrõpse ja pakijogurtit. Võimalik, et lihtsalt sealt poolt oli seda lähem tuua või midagi.

Mingil hetkel hakkasid piirile saabuma maastikuautod. Saabujad läbisid piiri ja nad pakiti bussi, meid juhatati maasikuatosse, mille juhiks oli Ronaldo... või midagi väga sarnast. Norrakas ja austraallane läksid viisakalt kõige tagumisele istmele ja meie siis hõivasime ülejäänud vabad istmed. Sõit võis alata.

Esimeses peatuses küsiti meie käest kohe 150 bolivianot näo kohta. See oli kolmveerand rahast, mis me vahetanud olime igaüks. Kohe meenus Steve-i jutt, et Boliivia on muidu odav maa küll, aga kui nad näevad mittekohaliku väilimusega turisti, siis nad oskavad küsida. Selgus, et see oli kogu mäepealse loodusparki või selle ala pilet, millest meile pidi rõõmu olema mitmeks päevaks.

Selgus, et esimene päev meie sealviibimist oli pühendatud erinevatele laguunidele. Kuigi seal kõrgel mäe otsas merega mingit pistmist ei olnud, nagu laguuni definitsioon nõuab. Need olid lihtsalt veelombid, mis aegade jooksul mägedest hulga soolasid või teab mis mineraalaineid kokku tassinud ja siis vesi ära aruanud ning järgmisel kevadel on jälle sama lugu juhtunud - seda siis teab kui kaua juba. Auto jäi seisma nii sinise kui rohelise laguuni juurdes - no olid küll kenad. Kolme sorti flamingosid jalutas ka seal sees ringi hulgakaupa. Ei saagi päris täpselt aru, et mis sunnib neid punaste jalgadega lindusid sellistes imelikes oludes elama. Ei tahaks uskuda, et nendes laguunides meeletult toitu oleks või 4500m kõrgusel kuidagi eriti hea kliima valitseks - aga midagi nad seal vees taga ajasid ja oma suure ja kõvera nokaga otsisid.

Iseenesest tore asi oli soojavee bassein ühe laguuni ääres - sellises natukene jahedas hommikus istuda korraks kuuma vanni ja nautida vaadet - pärast tuulist hommikusööki oli see päris hea.

Sellise vaatega vann siis sel korral

Üldiselt tähendas ekskursioon Boliivia giidiga seda, et tema rääkis hispaania keelt, aga kuna meile sattus mitte liiga jutukas autojuht, siis peatuskohtades loeti meile ette koha nimi, mida vaadata ja siis öeldi, et käes on pilditegemise aeg. Kuna fotoka akust oli ainult kaks pulka vaevu järel, siis ma pildistamisega ennast liialt ei vaevanud. Aga maastik oli selline teistmoodi. Nagu oleks mäe otsas - sest kiiremad liigutused võtsid korralikult hingeldama - samas oleks justkui ikka kõrbes. Sest ümberringi oli liiv ja tolm. Vähemalt pakkusid erinevate värvidega mäed pidevalt vaatamist autoaknast.

Kollane nagu väävel

Reisi tipphetkeks - vähemalt kõrguse mõttes (4900m) oli kohalike geisrite külastamine. Protsessi sai lähemalt uurida ja mulle tundus, et me teeme õigetpidi ringi või siis vähemalt õigel ajal - sest teisti turiste ei paistnud kuskil olevat. Ma pole kunagi nii kõrgele sattunud jalutama - seega jalutada tuli rahulikult ja vahepeal vähe sügavamalt väike hingetõmme lisaks teha. Ma nüüd natukene kujutan ette, et mis tunne on alpinistidel veel kõrgemal koos varustusega astuda.

Maapind pisut katki

Kuna see oli tõsine laguunide päev, siis vaatasime ka punase laguuni üle. Seas toimus booraksi tootmine.

Laguunid vaadatud, siis juhatati meid esimesse ööbimiskohta. See oli pisike külake seal kuskil mäe otsas. Meid pandi maha suuremasse majja, kus poole moodustas ühisruum koos söögilaudadega. Ja teise poole moodustasid kuuesed toad, milles voodid olid kivist tehtud - küll jah, kaetud ikkagi pehmete madratsitega. Õhtuks kogunesid sinna ööbimiskohta veel päris mitu seltskonda. Nii õnnestus mul leida Šveitsist spetsiaalselt kohale rännanud inimene, kellel on ka minu fotokale sarnane fotokas ja kellel juhtus akulaadija kaasas olema. Ainus probleem oli see, et seal külas käis elekter generaatori pealt ja elekter lülitati sisse päikeseloojangul ning seda oli paariks tunniks. Igatahes sain ma õhtu lõpuks mõned elektronid aku sees reastatud, et mõned pildid edaspidi kinni püüda.


Tegelikult oli meil päris lõbus seltskond autosse juhtunud. Õppisime uue kaardimängu selgeks.  Norraka kinnisideeks sai see, et saaks vaid kõrbes ise autot juhtida. Iga kord, kui ta seda autojuhi käest küsida tahtis, pidi ta Ingridi käest "juhtima" hispaaniakeelset tõlget küsima. Autojuht ei sulanud.

See sai meile kohe selgeks, et ilma autojuhita seal kõrbe teedel eriti midagi teha ei oleks. Sest mingeid viitasid ega silte seal ei olnud - pidid lihtsalt teed teadma.

Õhtu söödeti meil korralikult kõht täis mitmekäigulise einega. Ja suure autosõidu ja loodusvaatluse peale tuli korralik uni, kui generaator kinni pandi. Hommikul lubati meid vara üles ajada, sest homme pidi kivide päev tulema.

San Pedrost mäe otsa

Me vaatasime ära päikeseloojangu Kuul - vähemalt kõige Kuu moodi olevas paigas maakeral - Kuuorus. Ja arvasime, et siin on tühi liiv ja igav valley. Mida muud sa siis ühest kõrbest ootad?
Ma olin oma suure fotoka varuaku ja laadija loomulikult Santiagosse unustanud. Olin enda peale päris kuri, et miks ma selle 1.4kg fotoka üldse siis kaasa pakkisin. Ingridi väikese fotoka aku näitas tühjenemise märke. Ma otsustasin, et sel korral puhkan ja pilte siis ei tee (eriti).

Käisime veel natukene kosmost avastamas. Napilt läks, kuna kuu võttis järjest rohkem täiskuu mõõtmeid, siis olid meil ühed viimased ekskursioonid tähtede vaatamiseks, enne kui kuu liiga palju valgust näitama hakkas ja kõik tähelepanu endale tõmbas. Sel korral selgitas taeva saladusi mitte enam prantslasest observatooriumi omanik, vaid Kanadast pärit härrasmees. Pean ütlema, et sama lõbus oli see retk tähtede juurde oli ikkagi. Alustati ikka sellest ajast kui arvati, et  kogu elu tiirleb ümber Maa. Vaatasime läbi teleskoobi erinevaid taevakehi ja nähtusi ja ajasime natukene juttu kuuma kakao juures.

Avastasime enda jaoks paradiisi kõrbes, ehk siis Termas de Puritama kuumaveeallikad. Esialgu ei osanud me midagi sellest kohast arvata. Aga kohale jõudes selgus, et tegemist oli ühe oruga, kus voolas puhas ja 33-kraadine vesi. Saime aru, et tegemist oli hea otsusega pärast tolmuseid ja palavaid päevi. Logelesime seal kohe mõnuga mitu tundi järjest erinevates basseinides.

Parim SPA elamus 2011

Kui me olime mitu päeva 2400m kõrgusel San Pedro linnakeses (pigem küll turismikülakeses) kõrgusega kohanenud, siis otsustasime me oleme nüüd valmis. Valmis reisima Boliiviasse - kus piiripunkt ise juba asub 4400m kõrgusel. Küsisime reisipakkuja valimisel nõu Steve käest - kes on Belgiast pärit liivasurfi treener - ta arvas, et see Boliivia on üks paras urgas ja reis ise pakub kõike muud kui mugavust. Vähemalt ei olnud meil pärast ärakuulamist mingeid illusioone reisi osas.  Reisibüroo üritas ka meie ootusi maha jahutada, et pettumust ei oleks. Ometi lubati meile ohtral laguune, soolajärvede vaatamist, geisreid, mägesid ja soolast elamist üheks ööks. Otsustasime minna. Maksime pool raha ära ja lubasime hommikul teise poole maksta, et ületada pangaatomaadi päevalimiit.
Meile lubati reisikaaslasteks ühte inglast ja austraallast. Vahetasime endale kaasa veel soovitatud summa Boliivia raha.

Järgisime täpselt nõuandeid söögi ja joogi osas - mis meile anti kõrguse vallutamiseks. Ehk ei söönud ega joonud organismi kurnavaid asju eelmisel õhtul. Tegime koka-põõsa lehtedest teed ja näirisime neid, et mägede kõrgushaigusele vastu seista. Üritasime vara magama ka saada - aga mingi seltskond sättis kõva häälega juttu ajama meie toakese akna taha. Jutt oli omajagu naljakas, aga kell 23:00 kui öörahu aeg kukkus, siis palusime neil viisakalt oma juttu kuskil mujal ajada.

Hommikul kell 7 sättisin sammud rahaautomaadi poole, tagasiteel tuli mulle vastu turismibüroo onu, et  ma raha ikka kindlasti ära maksaks. Hostelis selgus, et meie reisiseltskond oli pärit siitsamast hostelist, sellest eilsest valjuhäälsest seltskonnast. See kõige jutukam tegelane ei olnud tegelikult lubatud ingane vaid norra toruluksepp, kes oli enda kohta nii mõndagi paljastanud - teadmata, et lahtise akna taga kuulavad und ootavad neli kõrvapaari.
Hosteli ette ilmus uuemapoolne sinine buss, millega meid piirile toimetati.

Toit kõrbes, Ingrid kõrbes, Elen kõrbes, Marek kõrbes, Alar kõrbes

Hommikul kella 5 ajal ärkamine lõppes sellega, et oleme kõik jõudnud maailma kuivemasse paika - Atacama kõrbe. Vaatame ringi, mis sel korral silma hakkab. Hetkel on sihikul Boliiviasse minek.