Nädalavahetus möödus meil pakkides ja kolides. Pakkisime oma elamise kokku harjumuspärases korteris, sõime ühe pidusöögi Korea restoranis paari sõbraga. Toimus umbes sarnane stseen "Viimne reliikvia" filmile, kus mungad väljusid kloostrist välja ja soovisid teineteisele head teed ja asutasid erinevas suunas minema. Marek ja Elen läksid Peruu suunas, meie Ingridiga natukene hiljem Argentina suunas.
Nii palju ma tean, et pärast 17-tunnist reisi lennuki ja bussiga olid nad sinna kuskile kohale jõudnud õnnelikult ja väsinult.
Me paigutasime oma kohvrid ja muud pambud teaduse-Lauri juurde ja 7 tundi hiljem leidsime ennast taaskord öisest Mendoza linnast. Oli väike äratundmisrõõm - need vanad autod ja jalakäija jaoks keerulised valgusfoorid. Valisime ühe hosteli, kus me olime eelmise korral olnud. Tegelikult oli äratundmisrõõm juba tee peal üle Andide, sest paljud kohad tundusid tuttavad ja eriti tuttav oli see teega kohati paralleelelt kulgev kitsarööpmeline üle Andide viiv raudtee.
Erilist vahejuhtumeid siiani pole olnud, õhtul läks kell 11 ajal hostelis elekter ära. Erinevad tegelased klõpsisid automaatkorke terve öö edasi-tagasi. Teame seda hästi, kuna elektrikilp asus meie toa läheduses ja iga kord läks vannitoas lamp lootusrikkalt pooleks sekundiks põlema. Hommikul oli mul väike hirm, et hommikukohvi ei saa - ajasin ennast kell 8 juba üles ja läksin ka seda elektrikappi uurima. Siinkohal tänud onu Reinule, kelle käe all olen ma elus paar elektrikilpi kokku kruvinud, sellised praktilised teadmised kuluvad vahest ära - hostel sai elektri tagasi.
Me suundume raudteed otsima, et rongiga Buenos Airesesse saada.
2. aprill 2012
26. märts 2012
Ühe maavärina anatoomia
Seda ei koge just tihti: olla 22. korrusel siis, kui sinust 219 kilomeetri kaugusel väriseb maa nii, et seda hinnatakse 7.2 magnituudini Richteri skaalal.
On laisk õhtupoolik, pärast õhtusööki, mis oli järgnenud mägedes matkamisele. Lesid voodis, vaatad arvutiga tõtt... tunned, et voodi hakkab edasi-tagasi vappuma. Astud voodist maha, et sealt mitte välja kukkuda. Tunned kuidas tuba tormab sinu jalgade all edasi-tagasi omas rütmis. Natukene meenutab see ühte Vene multifilmi, kus kanajalgadel maja tahab lendu tõusta.
Suured pildiraamid, mis on sattunud võnkumise suunaga risti olevate seinte peale... need liiguvad seinast eemale ja tagasi - nagu tahaks lendu minna. Teised pildiraamid vajuvad lihtsalt jonnakalt viltu. Vannitoa ja tubade vahel olevad uksed kiiguvad omas tempos lahti ja kinni, justkui üritaks kellelegi lehvitada.
Vaatad nõutult teistele otsa - ei tea kas see jääb nüüd kohe järgi või läheb veel tugevamaks. Esialgu läheb tugevamaks. Tavaliselt toimub kogu raputus paarikümne sekundi jooksul, seega mööda treppe lipates eriti kaugele selle ajaga ei jõuaks ikka. Elen raporteerib, et köögis teevad rippuvad köögiriistad eriti imelikku tantsu ja muffinite valmistamine tuleb korraks pooleli jätta. Süda lööb kiiremini küll ja mitte ainult köögiriistade pärast. Siis aga rahuneb olukord sama järsku maha nagu see kõik oli alanud. Maja veel kõigub pisut inertsist.
Kohe kiiresti internetti, tuttavale leheküljele vaatama, et kus värina keskus oli ja palju värises. Telekas ka lahti igaks juhuks, et täpsemalt infot saada. Rannikul antakse veel mõne asulas tsunamihoiatus, kuna epitsenter asus sel korral meres.
Üldiselt on majad siin ehitatud nii, et nad sellele raputusele vastu peaks. Nad käituvad nagu pikad rauast latid, kui neid ühest otsast kõigutada - kokkuvõttes ehk tekib natukene suurema amplituudiga liikumine, kui vaja on, aga vähemalt ei teki konstruktsioonis kuskil üleliigseid pingeid. Samas mida kõrgem maja, seda rohkem kõikumist. Eriti kummaline on see fakt, et Santiagosse ehitatakse Lõuna-Ameerika kõige kõrgemat hoonet. Seal peab küll vist seintele käsipuu kinnitatud olema, et aknast välja ei kukuks sellise raputuse juures.
Aga muidu läheb meil hästi, täname küsimast.
On laisk õhtupoolik, pärast õhtusööki, mis oli järgnenud mägedes matkamisele. Lesid voodis, vaatad arvutiga tõtt... tunned, et voodi hakkab edasi-tagasi vappuma. Astud voodist maha, et sealt mitte välja kukkuda. Tunned kuidas tuba tormab sinu jalgade all edasi-tagasi omas rütmis. Natukene meenutab see ühte Vene multifilmi, kus kanajalgadel maja tahab lendu tõusta.
Suured pildiraamid, mis on sattunud võnkumise suunaga risti olevate seinte peale... need liiguvad seinast eemale ja tagasi - nagu tahaks lendu minna. Teised pildiraamid vajuvad lihtsalt jonnakalt viltu. Vannitoa ja tubade vahel olevad uksed kiiguvad omas tempos lahti ja kinni, justkui üritaks kellelegi lehvitada.
Vaatad nõutult teistele otsa - ei tea kas see jääb nüüd kohe järgi või läheb veel tugevamaks. Esialgu läheb tugevamaks. Tavaliselt toimub kogu raputus paarikümne sekundi jooksul, seega mööda treppe lipates eriti kaugele selle ajaga ei jõuaks ikka. Elen raporteerib, et köögis teevad rippuvad köögiriistad eriti imelikku tantsu ja muffinite valmistamine tuleb korraks pooleli jätta. Süda lööb kiiremini küll ja mitte ainult köögiriistade pärast. Siis aga rahuneb olukord sama järsku maha nagu see kõik oli alanud. Maja veel kõigub pisut inertsist.
Kohe kiiresti internetti, tuttavale leheküljele vaatama, et kus värina keskus oli ja palju värises. Telekas ka lahti igaks juhuks, et täpsemalt infot saada. Rannikul antakse veel mõne asulas tsunamihoiatus, kuna epitsenter asus sel korral meres.
Üldiselt on majad siin ehitatud nii, et nad sellele raputusele vastu peaks. Nad käituvad nagu pikad rauast latid, kui neid ühest otsast kõigutada - kokkuvõttes ehk tekib natukene suurema amplituudiga liikumine, kui vaja on, aga vähemalt ei teki konstruktsioonis kuskil üleliigseid pingeid. Samas mida kõrgem maja, seda rohkem kõikumist. Eriti kummaline on see fakt, et Santiagosse ehitatakse Lõuna-Ameerika kõige kõrgemat hoonet. Seal peab küll vist seintele käsipuu kinnitatud olema, et aknast välja ei kukuks sellise raputuse juures.
Aga muidu läheb meil hästi, täname küsimast.
11. märts 2012
2800km teaduse nimel - nr. 1
Võib öelda, et kõik sai alguse sellest hetkest kui ma endale teisel katsel juhiload sain ARKist. Ja jätkus sellega, et Lauri (Santiago juhtivteadlane taimede alal, eelnevalt ka ära märgitud kui "müstiline eestlane") kaotas ühel ekspeditsioonil oma juhiload kõrbesse ära ning seesama Tartu ARK ei olnud nõud uusi lubasid ei välismaale, ega ka teisele volitatud isikule väljastama. Aeg oli sobiv autojuhi ametit pidada - teaduse nimel!
Tegelikult olime juba paaripäevase proovisõidu teinud mõni kuu tagasi Santiago ümbruses. Käinud Pitchilemus, ööbinud taaskord paadimajas, proovinud liikluspolitsei nina all vastassuunavööndisse sõita (sõitja oli lubadeta Lauri, kuna ma olin juba 13 tundi roolis olnud). Siis veel kolanud ümber Santiago mägede otsas, näinud üle 5 kuu olles vihma ja rahet, tundnud õhus reaalset äikesele eelnevat elektrit, mis juuksed peas püsti tõstis, kasutanud juhust ja proovinud pulberkustuti tööpõhimõtteid, reidnud reggetoni plaadi tee äärest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seda proovisõitu kajastab väike album (kuna olin roolis ja pilti ei saanud eriti teha): https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/EsimeneValitoo#
Sel korral oli välitööde finaal - ehk siis viimane välitöö nädalaks Chiloé saarel ja Temuco kandis, et otsida seda Keerispea lille, millega Lauri siin viimased aastad teadust on teinud. Kuna me pole nii kaugele lõunasse sattunud ja Anne oli ka meile parajasti külla saabunud, siis võtsime väljakutse vastu. Mina olin piloot, Lauri tegi teadust ja Ingrid ning Anne olid toetusgrupp, kes aitas tuju üleval hoida ning teadust assisteerida.
Nii me leidsime ennast reede õhtul kell 11:57 Santiago bussijaamast, eesmärgiga järgmise 8 tundi lõunasse sõita alustuseks, et sealt rendiauto võtta ja siis veel rohkem lõunasse liikuda.
Oma teel põikasime ka Puerto Montt-ist läbi, aga seal ei toimunud peale suurema mõõna ja vihmasaju suurt midagi.
Esimesel päeval me seda Keerispead ei kohanud.
Tegelikult olime juba paaripäevase proovisõidu teinud mõni kuu tagasi Santiago ümbruses. Käinud Pitchilemus, ööbinud taaskord paadimajas, proovinud liikluspolitsei nina all vastassuunavööndisse sõita (sõitja oli lubadeta Lauri, kuna ma olin juba 13 tundi roolis olnud). Siis veel kolanud ümber Santiago mägede otsas, näinud üle 5 kuu olles vihma ja rahet, tundnud õhus reaalset äikesele eelnevat elektrit, mis juuksed peas püsti tõstis, kasutanud juhust ja proovinud pulberkustuti tööpõhimõtteid, reidnud reggetoni plaadi tee äärest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seda proovisõitu kajastab väike album (kuna olin roolis ja pilti ei saanud eriti teha): https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/EsimeneValitoo#
Sel korral oli välitööde finaal - ehk siis viimane välitöö nädalaks Chiloé saarel ja Temuco kandis, et otsida seda Keerispea lille, millega Lauri siin viimased aastad teadust on teinud. Kuna me pole nii kaugele lõunasse sattunud ja Anne oli ka meile parajasti külla saabunud, siis võtsime väljakutse vastu. Mina olin piloot, Lauri tegi teadust ja Ingrid ning Anne olid toetusgrupp, kes aitas tuju üleval hoida ning teadust assisteerida.
Nii me leidsime ennast reede õhtul kell 11:57 Santiago bussijaamast, eesmärgiga järgmise 8 tundi lõunasse sõita alustuseks, et sealt rendiauto võtta ja siis veel rohkem lõunasse liikuda.
Öine sõit möödus ilma vahejutumiteta ja
hommikul vara tervitas 850km lõunas asuv Temuco meid korraliku vihmasajuga. Takso võeti meilt nina alt ära, aga taksojuht
viipas ühe valge maastikuauto poole, kes
meid lahkelt üles korjas ja lubas meie seltskonna autorendi juurde viia. Kuna
autosse oli korjatud juba üks politseinik, siis pressisime ennast neljakesi
tagaistmele. Muud ei mäleta, kui seda, et saime noomida kui uuel autol ukse
liiga kõvasti kinni lõime. Maksime 5000 raha ja asusime autorendi avamist
ootama. Jalutasime ajaviiteks mõne kvartali jagu, aga avatud kohvikut ei paistnud kuskil olevat.
Kui automaatkastiga linnamaastur käes, siis
võtsime suuna kohe Chiloé saarele, kuna seal ootas meid öömaja kolmeks ööks
Darwini-nimelises uurimisjaamas.
Oma teel põikasime ka Puerto Montt-ist läbi, aga seal ei toimunud peale suurema mõõna ja vihmasaju suurt midagi.
Läksime ka läbi "Minu Tšiili" raamatu kirjutaja ajutisest kodulinnast, võtsime
väikese eine, tutvusime vaatamisväärsustega ja ostsime vastutulnud käru lükkava
mehe käest suure pundi porgandeid 1000 kohaliku raha eest. Hiljem selgus, et need ei olnud lihtsalt
porgandid, vaid maagilised porgandid, mis tõstsid tuju.
Chiloé on Tšiili mõistes Saaremaa - vähemalt nii tundus meile kõigile kohe algusest peale. Sinna
saab 30-minutilise praamisõiduga, kui sa oled Sntiagost üle tuhande kilomeetri
lõunasse tulnud. Võrreldes Virtsu-Kuivastu reisiga on ehk erinevus see, et üle
reelingu vaadates pistab mõni merilõvi aeg-ajalt pea veest välja ja
tähelepanelikul vaatajal õnnestub mini-pingviine näha karjakaupa ujumas ja
hüppamas. Võrreldes seninähtud Tšiiliga hakkab silma Loodus - see on siin nagu Eestis. Üle hulga aja on
tore näha metsa - vahelduseks kastetud pargile.
 |
| Kohalik Saaremaa |
 |
| Kui taevas on hülgehall |
Saarele jõudes suundusime Ancud-i linna,
eesmärgiga süüa ära Curanton'i nime kandev mereandide roog, mis pidi olema Anne kinnitusel lihtsalt keedetud kartul koos paari praetud räimega. Tegelikult oli see meeletu vaagen keedetud merekarpidega, mitu suur keedukartulit, mõned kneelid (mingit tüüpi klimbid), suitsuliha käntsakas, suur kanakoib ning grillvors. Kõigepealt arvasin, et see roog toodi laudkonna peale, aga kui teistele ka selline vaagen ette tõsteti, siis läks tõsiseks söömiseks.
Roog oli maitsev, targemad andsid poole portsu pealt alla ja kes lõpuni pingutas, sellel enne järgmist lõunat ilmselt isu ei olnud.
Sõitsime poole sadama tee peale tagasi ja leidsime Darwini uurimisjaama üles. See oli suurest teest pisut eemal, üle jõe ja mäe otsas. Sinna jõudes teatud osal seltskonnal Saaremaa tunne süvenes. Pärast väikest otsimist ja sehkendust jagati meile toad üsna moodsas majakeses.
Majas oli veel üks Tšehhi perekond teadlasti, kellega sai asju ajada inglise keeles. Mul õnnestus õhtul veel teaduse nimel ühte õnnetut windowsi arvutit parandada, mis näitas jonnakalt sinist pilti.
Esimesel päeval me seda Keerispead ei kohanud.
Uni oli hea, eemal suurlinna mürast. Hommikune eriti varajane ärkamine väga hästi ei õnnestunud, aga minema me saime napilt pärast kaheksat...
6. veebruar 2012
Silmailu ka
Ingrid on mööda Santiago linna ringi käinud ja kohalikku tänavakunsti kokku korjanud.
Olete lahkelt oodatud näitusele: http://uulitsakunst.blogspot.com/ - näitus täieneb igapäevaselt, kuniks uusi taieseid leidub.
Olete lahkelt oodatud näitusele: http://uulitsakunst.blogspot.com/ - näitus täieneb igapäevaselt, kuniks uusi taieseid leidub.
5. veebruar 2012
Saunas... ei siiki liftis
Järgmise StartupChile ringi eestlased on kohal. See fakt oli juba mitu nädalat tagasi selge. Nüüd on siis nad ka endale elamise leidnud ja meid oli oodatud väikesele basseiniüritusele nende maja katusel.
Jäime kohalikule tavale vastavalt moodsalt (paar tundi) hiljaks. Läksime poest läbi, ostsime külakosti kaasa. Otsisime üles õige maja ja küsisime maja turvamehe käest, et kuidas katusele või lakke saab. Onu tuli lahkelt meiega kaasa - aitas kinnistest ustest läbi ja tellis lifti ka ning sõitis meiega kaasa. Lift sõitis korra keldrikorrusele ja siis avas paar korda veel uksed esimesel korrusel - kuna üks väike poiss mängis tellimise nupuga.
Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka viimane kord kui see lift vabatahtlikult uksed lahti tegi. Nii oligi - lift sõitis nagu lift ikka, kuni kostis kaks korda "klõps" ja siis hakkas lifti numbritabloo näitama "E" tähte ja sõidurõõm sai otsa. E nagu Error. Vaatasime teineteisele nõutute nägudega otsa ja naersime - kena pidu küll!
Ilmselgelt oli kõige rohkem ärritunud meie liftisaatja. Ta vajutas nuppu, millega sai rääkida valvelauaga. Hea oli, et see oli piisavalt suur maja ja seal oli korraga ametis kaks turvameest. Natukene põnevam fakt oli see, et teisele turvamehele oli see esimene päev tööl. Lift ei olnud üleliia suur, eriti viie inimese jaoks. Kümme minutit hiljem oli seda ka kõigi nägudest näha - olime kõik nagu saunas. Saime aru, et hingatav õhk on ikkagi oluline. Meie liftisaatja instrueeris varumeest midagi tegema ja asus ise närviliselt kõiki nuppe läbi klõpsima, ust kangutama ja midagi sajatama.
Mingi hetk kergitasime pisut lifti laepaneeli. Selle tulemusena hakkas üks katki olnud lamp põlema vähemalt ja tundus, et õhku tuli ka. Proovisime helistada veel liftifirma numbrile, aga ega liftis üleliia palju levi ei olnud. Lifti tabloo näitas vaheldumisi numbreid 2, 11 ja E - nagu me oleks sõitnud 2 ja 11 korruse vahel. Ilmselgelt oli tabloo pisut segaduses ja vähemalt mulle tundus, et me ei liikunud kuskile.
Aeg lendas, peeglid ja uksed hakkaisid juba vaikselt kondetsveega kattuma. Aga laepaneeli vahelt tuli justkui värsket õhku pisut juurde, seega olukord polnud väga hull. Varumees oli saanud ülesandeks aru saada, et mis korrusele me toppama olime jäänud. Millegipärast võttis see väga kaua aega ja niipalju kui me aru saime, siis meie liftisaatja nimetas teda imbestilliks korduvalt. Me rääkisime liftilugusid ja ei olnud üleliia mornid - esimene ehmatus oli üle läinud. Turvamees üritas oma kaaslasele midagi hõigata ja tema hääles tundus olevat pisut meeleheidet - ma ei tea, kas see oli tingitud meie olukorrast või tema paarilise saamatusest.
Kolistamist kostust juba üsna meie lähedalt. Varu-turvamees oli lõpuks meie asukoha selgeks saanud ja tegi võtme abil lifti välimise ukse lahti. Meie saatja kangutas ukse lahti ja hoidis seda kinni minemast. Meile säras vastu korruse "20" silt koridorist ja lift oli õnneks jäänud toppama selliselt, et me olime ukseaugust pool meetrit kõrgemal - saime mugavalt välja hüpata ja ei pidanud ronima. Võtsin laepaneeli vahelt Eleni märkmiku ja turvamees hüppas viimasena välja nii, et lifti uks kolksatas kinni.
Oli tore pidu.
Jäime kohalikule tavale vastavalt moodsalt (paar tundi) hiljaks. Läksime poest läbi, ostsime külakosti kaasa. Otsisime üles õige maja ja küsisime maja turvamehe käest, et kuidas katusele või lakke saab. Onu tuli lahkelt meiega kaasa - aitas kinnistest ustest läbi ja tellis lifti ka ning sõitis meiega kaasa. Lift sõitis korra keldrikorrusele ja siis avas paar korda veel uksed esimesel korrusel - kuna üks väike poiss mängis tellimise nupuga.
Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka viimane kord kui see lift vabatahtlikult uksed lahti tegi. Nii oligi - lift sõitis nagu lift ikka, kuni kostis kaks korda "klõps" ja siis hakkas lifti numbritabloo näitama "E" tähte ja sõidurõõm sai otsa. E nagu Error. Vaatasime teineteisele nõutute nägudega otsa ja naersime - kena pidu küll!
Ilmselgelt oli kõige rohkem ärritunud meie liftisaatja. Ta vajutas nuppu, millega sai rääkida valvelauaga. Hea oli, et see oli piisavalt suur maja ja seal oli korraga ametis kaks turvameest. Natukene põnevam fakt oli see, et teisele turvamehele oli see esimene päev tööl. Lift ei olnud üleliia suur, eriti viie inimese jaoks. Kümme minutit hiljem oli seda ka kõigi nägudest näha - olime kõik nagu saunas. Saime aru, et hingatav õhk on ikkagi oluline. Meie liftisaatja instrueeris varumeest midagi tegema ja asus ise närviliselt kõiki nuppe läbi klõpsima, ust kangutama ja midagi sajatama.
Mingi hetk kergitasime pisut lifti laepaneeli. Selle tulemusena hakkas üks katki olnud lamp põlema vähemalt ja tundus, et õhku tuli ka. Proovisime helistada veel liftifirma numbrile, aga ega liftis üleliia palju levi ei olnud. Lifti tabloo näitas vaheldumisi numbreid 2, 11 ja E - nagu me oleks sõitnud 2 ja 11 korruse vahel. Ilmselgelt oli tabloo pisut segaduses ja vähemalt mulle tundus, et me ei liikunud kuskile.
Aeg lendas, peeglid ja uksed hakkaisid juba vaikselt kondetsveega kattuma. Aga laepaneeli vahelt tuli justkui värsket õhku pisut juurde, seega olukord polnud väga hull. Varumees oli saanud ülesandeks aru saada, et mis korrusele me toppama olime jäänud. Millegipärast võttis see väga kaua aega ja niipalju kui me aru saime, siis meie liftisaatja nimetas teda imbestilliks korduvalt. Me rääkisime liftilugusid ja ei olnud üleliia mornid - esimene ehmatus oli üle läinud. Turvamees üritas oma kaaslasele midagi hõigata ja tema hääles tundus olevat pisut meeleheidet - ma ei tea, kas see oli tingitud meie olukorrast või tema paarilise saamatusest.
Kolistamist kostust juba üsna meie lähedalt. Varu-turvamees oli lõpuks meie asukoha selgeks saanud ja tegi võtme abil lifti välimise ukse lahti. Meie saatja kangutas ukse lahti ja hoidis seda kinni minemast. Meile säras vastu korruse "20" silt koridorist ja lift oli õnneks jäänud toppama selliselt, et me olime ukseaugust pool meetrit kõrgemal - saime mugavalt välja hüpata ja ei pidanud ronima. Võtsin laepaneeli vahelt Eleni märkmiku ja turvamees hüppas viimasena välja nii, et lifti uks kolksatas kinni.
Oli tore pidu.
28. jaanuar 2012
1:0
Sellise tulemusega siis lõppes meie esimene staadionilt jälgitud jalgpallimatš. Diego kutsus meid staadionile jalgpalli vaatama sellepärast, et ühel pool mängis klubi tema kodumaalt Mehhikost ja teisel poolel mingi Tšiili klubi.
Me tundsime ennast natukene imelikut, kuna elasime 1500-pealises möirgavas Tšiili fännide seltskonnas kaasa Mehhiko pundile - vaikselt, aga kindlalt. Kõige ülevam hetk oli see, kui Diego rullis lahti oma lipu ja me saime seda meeletut lippu hingevärinal seal rahva hulgas lehvitada.
Võrreldes telekast jalgpalli jälgimisega oli ehk erinevuseks see, et kommentaator ei karjunud värava korral GOOOOOOOOO..OOOL kuniks õhk otsa sai ja värava kordust ka ei paistnud kuskil. Kui nägid, siis nägid. Vaade oli ka oluliselt laiem kui telekas.
Fännide laulu jätkus terveks mänguks ja kassalintide rulle pilluti väljakule pidevalt. Pisut harjumatu oli ka veel see, et kui vastasmeeskonna mängija jäi väljakule vigastusega lamama, siis lisaks kanderaami meestel jooksid kohale ka klaasist kilpidega varustatud politseinikud, kes asusid mängijat loobitava prahi eest kaitsma.
Me tundsime ennast natukene imelikut, kuna elasime 1500-pealises möirgavas Tšiili fännide seltskonnas kaasa Mehhiko pundile - vaikselt, aga kindlalt. Kõige ülevam hetk oli see, kui Diego rullis lahti oma lipu ja me saime seda meeletut lippu hingevärinal seal rahva hulgas lehvitada.
Võrreldes telekast jalgpalli jälgimisega oli ehk erinevuseks see, et kommentaator ei karjunud värava korral GOOOOOOOOO..OOOL kuniks õhk otsa sai ja värava kordust ka ei paistnud kuskil. Kui nägid, siis nägid. Vaade oli ka oluliselt laiem kui telekas.
Fännide laulu jätkus terveks mänguks ja kassalintide rulle pilluti väljakule pidevalt. Pisut harjumatu oli ka veel see, et kui vastasmeeskonna mängija jäi väljakule vigastusega lamama, siis lisaks kanderaami meestel jooksid kohale ka klaasist kilpidega varustatud politseinikud, kes asusid mängijat loobitava prahi eest kaitsma.
9. jaanuar 2012
Juhtub ikka
Eks meil ikka vahest juhtub midagi. Täna päeva ajal juhtus näiteks korralik maavärin olema. Kohe selline, et meie tajusime Marekiga seda 2. korrusel istudes.
Ja tütarlastele 22. korrusel oli see väljendunud sellega, et toa uksed liikusid ja kardinad isegi kõikusid.
Samas käisid pärast uksed korralikult kinni ja lahti ning kõik paistavad elu ja tervise juures olevat. Kohalikud ei lasknud oma elu sellest väikesest surinast (5.1 palli Valparaiso lähedal) üldse segada - elu jätkub tavalises rütmis.
On rõõm tõdeda, et teil on suusahooaeg lõpuks avatud. Meil on maasikate kõrghooaeg hetkel pooleli.
Ja tütarlastele 22. korrusel oli see väljendunud sellega, et toa uksed liikusid ja kardinad isegi kõikusid.
Samas käisid pärast uksed korralikult kinni ja lahti ning kõik paistavad elu ja tervise juures olevat. Kohalikud ei lasknud oma elu sellest väikesest surinast (5.1 palli Valparaiso lähedal) üldse segada - elu jätkub tavalises rütmis.
On rõõm tõdeda, et teil on suusahooaeg lõpuks avatud. Meil on maasikate kõrghooaeg hetkel pooleli.
Tellimine:
Postitused (Atom)