Nädalavahetus möödus meil pakkides ja kolides. Pakkisime oma elamise kokku harjumuspärases korteris, sõime ühe pidusöögi Korea restoranis paari sõbraga. Toimus umbes sarnane stseen "Viimne reliikvia" filmile, kus mungad väljusid kloostrist välja ja soovisid teineteisele head teed ja asutasid erinevas suunas minema. Marek ja Elen läksid Peruu suunas, meie Ingridiga natukene hiljem Argentina suunas.
Nii palju ma tean, et pärast 17-tunnist reisi lennuki ja bussiga olid nad sinna kuskile kohale jõudnud õnnelikult ja väsinult.
Me paigutasime oma kohvrid ja muud pambud teaduse-Lauri juurde ja 7 tundi hiljem leidsime ennast taaskord öisest Mendoza linnast. Oli väike äratundmisrõõm - need vanad autod ja jalakäija jaoks keerulised valgusfoorid. Valisime ühe hosteli, kus me olime eelmise korral olnud. Tegelikult oli äratundmisrõõm juba tee peal üle Andide, sest paljud kohad tundusid tuttavad ja eriti tuttav oli see teega kohati paralleelelt kulgev kitsarööpmeline üle Andide viiv raudtee.
Erilist vahejuhtumeid siiani pole olnud, õhtul läks kell 11 ajal hostelis elekter ära. Erinevad tegelased klõpsisid automaatkorke terve öö edasi-tagasi. Teame seda hästi, kuna elektrikilp asus meie toa läheduses ja iga kord läks vannitoas lamp lootusrikkalt pooleks sekundiks põlema. Hommikul oli mul väike hirm, et hommikukohvi ei saa - ajasin ennast kell 8 juba üles ja läksin ka seda elektrikappi uurima. Siinkohal tänud onu Reinule, kelle käe all olen ma elus paar elektrikilpi kokku kruvinud, sellised praktilised teadmised kuluvad vahest ära - hostel sai elektri tagasi.
Me suundume raudteed otsima, et rongiga Buenos Airesesse saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar