28. september 2011

16 000 sammu ehk kuidas me Vaikse ookeani ääres käisime

Vahepeal on siin igasuguseid asju juhtunud, aga kuna eelmisel korral sai minu sissekanne ühel Saarel kümme korda kuulsaks, siis selle juhtumi tõttu jäi pikem vahe sisse. Tegelikult mul polnud lihtsalt kirjutamis soolikat, aga see selleks.

Oleme siiani Tšiilis veedetud nädalavahetused Santiago erinevaid kohti avastades, siis viimasel nädalavahetusel otsustasime minna hoopis linnast välja. Nimelt sõitsime ookeani vaatama (seekord mitte katsuma). Seadsime end laupäeva hommikul Santiagost teele Valparaiso suunas. Metrooga bussijaama jõudes olid väiksed tõrked pileti ostmisel - aga needki said ületatud ja teel me juba olimegi. Pisut vähem kui kahe tunni tee kaugusel, jõudsime Unesco kaitse all olevasse linna, mille nimeks Valparaiso.

Seadsime esmalt sammud hostelisse, mille ma olin meile üheks ööks broneerinud. Hostelissse jõudmine võttis pisut aega, kuna suur osa linnast asub mäe otsas, siis tuli meil rühkida ülesmäge ja kiruda inimest(mind), et kes selle hosteli nii kõrgele broneeris. Kohale jõudes selgus, et meil polegi broneeringut. Olime segaduses, sest minu teada oli hosteli töötajaga meili vahetades kõik korraldatud ja olemas. Ühed abivalmis hostelikülastajad kuuldes, meie murest, püüdsid meile isegi uue ööbimiskoha ajada. Kuid pidasime viimast siiski liiga kalliks.

Vaata elu, mitte telekat!

Tänavapilt ja majad mäe otsas

Selle asemel läksime hoopis linna uudistama ja samal ajal põikasime ümberkaudsetesse hostelitesse öömaja küsima. Kuna tegemist on turisistilinnaga, siis soodsamad hostelid olid juba hõivatud. Lonkisime muudkui üles ja alla trepidest. Enamus linna vaatamisväärsusest olid värvilised majad, mis olid kaetud kõikvõimalike graffiti ja joonistustega. Peab ütlema, et need polnud mingi niisama sodipudi, vaid kohati nagu päris kunst.





Kui lõpuks üles ja alla kulgemisest isu täis sai ja samal ajal kõhud juba korisema hakkasid, siis astusime sisse turismipunkti. Kuna meil öömaja ei olnud, siis uurisime nende pakkumisi. Saime nende käest ühe kontakti ja läksime seda kohta üle vaatama. Teepeal märkasime paari hea pakkumisega söögikohtagi.



Hostel, kuhu läksime polnudki mäeotsas, see meile sobis, sest olime selleks ajaks vast 10 000 sammu maha kõndinud. Kohapeal selgus, et neil täitsa üks 7ne ühistuba saadaval ja hind ka meile sobis, siis sinna me jäime, lootes, et me endale naabreid ei saa. Diil tehtud läksime sööma. Seekord sai valitud õige maitsvad kalaroad, eriti eelroog Ceviche de Reineta.




Kõhud head paremat täis, siis proovisime ka ookeanile läheneda,mis kahjuks jäi Valparaisos aia ja metroo vahele, nii et pidime lepima sellega, mis oli. Kõndisime ja kõndisime mööda rannikut kulgeva teega, mõni meist suutis lausa pargipingil magamagai jääda. :)




Peab ikka uni olema, et trepist alla magada

Väsimatud hariduse eest võitlejad ka siin linnas

Selleks ajaks kui olime juba päris ära väsida jõudnud, tekis mõte et võiks proovida sõita kohaliku trolliga, mille trollibussid olid aastast 1960 või nii. Trolli jõudes lunastasime 200 peeso eest pileti ja istusime kohtadele. Sõit oli aus ja hea, sest jalalabaad olid kõigil väsinud. Vahepeal selgus, et mõned ei tee trollil ja trammil vahet. Isegi piletikontroll toimus meie sõidu ajal.



Mõni kohe naudib sõitu


Tahtes mitte rekordeid purustada, siis läksime tagasi hostelisse pisut jalgupuhkama väikese veiniga.
Samal ajal kui meie oma veini nautisime, kadus äkitselt elekter ja hiljem selgus, et pea kogu Tšiili oli olnud üle tunni elektrita.
Odava Nokia taskulamp tõestas ennast taas

Meid see ei heidutanud, vaid läksime hoopis pimedat linna vaatama. Pisut käsipidi teed otsides saime alla linna, kus inimsed olid välja tulnud tänavatele. Üks suurem kohalik pood töötas pea ainukesena selles pimeduses. Pisut naljakas oli see kõik, nagu maailma lõpp hakkakas tulema. Inimsed sagisid ringi. Meie vaatasime hoopis tähti ja võtsime vabalt. Siis kahjuks või õnneks tuli elekter tagasi ja me suundusime ööbimiskohta.


Järgmisel hommikul peale konarlikku ööd, otsustasime üle vaadata ka Valparaiso naaberlinna Vina del Mar-i.
Nende kahe linna vahel käib tihe metroo liikus, nii kasutasime ka meie seda. Üldse on Tšiilis üllatavalt mugav ja hästi organiseeritud ühistransport.



Huvitav mis auhinna Volga disanier sai omal ajal?
Vina del Mar on võrreldes Santiagoga väike ja puhas linn. Seal olles tundsid, et isegi õhk on puhtam. Peale viimast maavärinat sai ka Vina del Mar kannatada, kuna maavärin kutsus esile tsunami, mis tekitas majadele kahjusid. Ookeani kaldal ringi kõnides võis nähagi palju kortereid ja maju, mis olid lausa tühjad.
Et kui tsunaami tulema peaks, siis siin tänaval on veel ohtlik olla. Mine kaugemale

Ooken ise oli täitsa võimas, oma suurte lainetega, osa inimesi isegi juba suples. Üldiselt ega väga sinna peesitama ei kutsunud, rannaliiv tundus räpane olevat.


Samas vahelduseks oli seal tore jalutada ja soolast õhku nuusutada. Linn tundus kohati täitsa väljasurnud, nii vaikne oli seal. Ainult pargis sattusime elu peale
See oli üks äge bänd, kes tegi bossanovat

Nii, et mõni mees ei saanud tantsu tagasi hoida




Et mitte eelmise päeva kõndimisrekordit purustada, siis otsustasime et hakkame koju minema.
Suvepoole ilmselt satume siiakanti veel.
Vina del Mar, Casino hoone



Õhtuseks peoks sättimas

Tagasi koju jõudnud, olime pisut päikest põlenud.
Järgmise korrani!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar