Veetsime 4 päeva Mendozas, vaatasime kesklinna ristipõki läbi ning ekslesime rattaga Maipo veiniistanduste vahel ning otsustasime Eleniga, et selleks korraks meile aitab ning läheme "kodusesse" Santiagosse tagasi. Alar ja Ingrid otsustasid veel mõneks päevaks jääda Mendozasse.
Varustatud bussipiletiga tõttasime reede hommikul 9ks Mendaoza bussijaama. Kuid mida polnud, see oli buss. El Rapido ei hiilga just oma nime vääriliselt (selline oli meid vedava bussifirma nimi ja tõlkes tähendab siis kiiret). Õnneks olime juba karastatud Santiagos hilineva bussiga ning seekord paanikat külvama ei hakanud ja tühised 25 minutit hiljem veeres buss teele.
Bussis tegid mulle nalja kaks kohtalikku Argentiina daami, kes tõenäoliselt esimest korda elus läksid Tsiili ja olid pabinas tollideklaratsiooni täitmisega. Isegi reisisaatja ei suutnud neid rahustada ja nad üritasid seda 3 minuti deklaratsiooni täita pool tundi teiste kaasreisijate abiga.
Aga piiriületusele ei osutunud nemad meie bussi staarideks. Vaid üks peaesineja oli kodusest Eestist. Nimelt Elen ei saanud aru, et temalt nõutakse Tsiili id-kaarti (Tsiilis nimelt nõutakse mitte-kodanikust residendilt lisaks passile ka kohalikku id-kaarti riiki sisenemisel). Lõpuks olid mõlemal pool letti suhteliselt närvilised, sest minu appi tõttamise järel sai Elenile selgeks, mida temalt tahetakse ja seletas närviliselt Eesti keeles, et tal ei ole seda. Õnneks mõned minutid hiljem meie seletamise peale, et kaart ununes Santiagosse löödi vajalikud templid paberitele alla ja lubati meid riiki sisse.
Aga sellega polnud veel piiriületus läbi. Järgnes "õuna-kontroll". See siis tähendab sisuliselt lennujaamade koti-läbi valgustusele ja otsitakse kahjulikke saadusi, mida salakaubana Tsiili riigi õõnestamiseks sisse tahetakse tuua. Kui minnes Mendozasse tehti seda kontrolli suhteliselt põgusalt ja lihtsalt, et linnukest kirja saada, siis võrreldes Argentiina ametivendadega, on Tsiili piiriametnikud palju rangemad ja põhjalikumad. Ühel "turista"-l oli kaasas õun ja ta julges seda tunnistada. Sellepeale näidati suurele õuna pildile (millel oli punane rist) ja järgnes 5 minutit loengut mida kõike kahjulikku see lõunasöögiks kaasavõetud õun võib korda saata. Mees kuulas seda loengut samal ajal seda õuna järades. Seejärel rivistati meid kõiki üles ning hakkasime jälgima, kuidas meie pagasisse antud kotte läbi valgustati. Aegajalt küsiti, et kelle kott ning omanik pidi aru andma minema. Kui pagasi kotid läbi olid uuritud, siis mindi bussi revideerima. Ja tagasi tuldi ühe kilekotikesega. Esimesed 2-3 minutit ei julgenud keegi seda enda omaks tunnistada ja lõpuks üks härra murdus. Ja oh seda õnnetust, see oli see sama riigivaenlane, kes oli üritanud õuna sisse smuugeldada. Selgus, et kahtalane kotike sisaldab mõnda maapähklit. Ja järgnes jätkuloeng. Otsiti välja ka härra tollideklaratsioon. Kahjuks lõpliku kohtuotsuse kuulutamise juures polnud, sest vahepeal oli läbi valgustama hakatud ülejäänud käsipagasit ning Mendozast kaasaostetud teepakikest kahtlaseks ei peetud ja peale koti valgustamist suunati meid kohe bussi. Kontrabandi vedaja ühines meiega alles 15 minutit hiljem mitte just väga õnnelikuna.
Ülejäänud reis Santiagosse möödus rahulikult ja viperusteta.
emh. ot aga mina ei saa aru. nii piiratud teadmised. MIDA üks öun siis on suuteline korda saatma?...
VastaKustutaÕun ei olegi võimeline korda saatma, aga õuna seemned kindlasti oleks teoreetiliselt... või tegelikult õun ka, sest kui on tegemist veidi haige õunaga, siis sa võid terve riigi õunad haigeks teha.
VastaKustutaVähemalt nii nad ilmselt arvavad.