Lõunast tagasi

Jah, tegelikult oleme me juba mõnda aega sealt Pichilemust tagasi, aga ma proovin veel meenutada, mis seal toimus.

Mäletan, et esialgu tundsime me ennast laeva (-kujulise maja) keldris pisut imelikult. Kõik see niiskus merelt, ilma akendeta olemine ja kardinast tehtud uks. Aga tundub, et mõne päevaga harjusime ära, sest tegelikult oli päris mõnus olla seal paksude betoonis seinte vahel vaikuses - kuhu vahest kostus ainult ära ookeani lainete mühin. Või siis hommikuti hosteli  haldaja (šokolaadipaberist valmistatud antenniga) raadio käimapanemine. Oli selge, et see raadio ei püsinud lainel eriti hästi.

Ma ei teagi kas tegemist oli puuduva liftimootorite hääle või linnaliikluse mürafooni puudumisega, aga seal paksude seintega laevas oli hea uni - nii mõnigi päev magasime hommikusöögi maha.

Esimest päeva jääb ilmestama supermarketi otsimine meile võõrast linnakesest. Käisime väga umbkaudsete juhtnööride järgi mööda tänavaid, kuniks üks autojuht jäi keset ristmikku seisma. Väidetavalt suurest soovist inglise keelt rääkida. Ta arvas, et ta saab meid supermarketiga aidata ja nii me pakkisime ennast neljakesi väikeauto tagaistmele. Sõites selgus, et ta polnud ka väga kindel, et kus täpselt see supermarket asub, aga kaasreisija siiski tundus asja teadvat. Jutu käigus selgitas ta ka, et talle ei meeldi lahjad narkootikumid - see on muidugi üks asi, mida sa roolis oleva autojuhi käest kuulda ei taha. Aga sõit toimus tihedas liikluses ja vaikselt, seega jõudsime üsna pea linnakese tähtsaima poe juurde. Ostsime lõuna ja järgmiste hommikute jaoks sööki ja jooki. Ja võtsime vastu ühehäälse otsuse, et tagasi lähme jala.

Lõunasöök sai päris tugev - otsustades portsu suuruse järgi.

Me tõime sinna hostelisse ka ühe traditsiooni - UNO kaardimängu. Vähemalt toimus see mäng rahvusvahelises seltskonnas igal õhtul kui me seal olime ja me annetasime oma kaardid ka hostelile. Põhiline küsimus, mis mängijaid vaevas selle kaardipaki kujunduse juures - kas nr. 6 kaarti on võimalik panna nr. 9 peale ja vastupidi. Sellega seoses meenus üks Jimi Hendrixi lugu. See oli kokkuvõttes päris kirev mäng Austraalia-Saksa-Prantsuse-Eesti-Austria-Tšiili seltskonnas.

Ühel päeval võtsime me mööda randa ette retke paljukiidetud Puna de Lobos asundusse, kus pidid olema veel suuremad lained ja kaks kivimürakat merest välja turritamas. Kuus kilomeetrit jalutamist näitas meile kuidas meri ja kivimid on omavahel kokku juhtunud ja mis nad üksteisele aja jooksul teinud on. Igatahes need ei olnud geograafia tunnist tuttavad settekivimid ja kui ka olid, siis maavärinad ja teised nihkumised olid seda maapinda oma äranägemise järgi sättinud. Või siis oli tegemist horisontaalse settimisega.

Rannas leidus ohtralt sellist ussi välimusega meretaime, mida kohalikud sööma pidid. Nimeks sellel mere-asjal Cotchayuyo  temas pidi olema palju mineraalaineid ja vitamiine

Üks naisterahvast tuli meile isegi rannas seda krõbistades vastu - kuna ta ei tundunud kohalik olevat, siis me tema eeskuju ei järginud. Kuigi mõned sabad korjasime igaks juhuks üles - mine tea kuna vaja läheb.

Igatahes olid Puna de Lobos kohas suured lained olemas ja hunnik surfareid neid püüdmas.
Hunnik kaktuseid ja natukene huvitavat rannikut.

Lisaks need kaks kivimürakat ka.

Hea uudis oli see, et siin maailma lõpus oli restoran. Või vähemalt Churros-e putka. Pärast mitut tundi lonkimist pole midagi paremat, kui ära proovida kohalik kaloripomm. Spetsiaalse masinaga tainast  voolitud  ja õlis küpsetatud toru, mis täideti kondentspiima sarnase asjaga mille nimeks Dulce de Leche ehk Manjarr. Kokkuvõttes nägi see välja nagu Statoili kabanoss, aga ilmselt sisaldas keskmiselt 6x rohkem kaloreid.

Oh seda rõõmu näljase inimese näos

Üldiselt möödusid meie päevad laevas rahulikult lugedes, süües ja puhates

Ideaalne lugemise koht, vaatega 20m kauguselt ookeanile

Ühel hommikul nägime me tänu Austraalia tüdruku tähelepanelikule pilgule ka delfiine.
Järjest vähem andis mulle rahu see ühistoas vedelev laud

Kuna sarnaselt siia tulemisel toimunud rahvasterändamisele otsustasid kõik pühade lõppedes pealinna tagasi rännata, siis oli suhteliselt sege, et teisipäevaks me bussipileteid ei saa ja otsustasime oma reisi pikendada. Ja ma otsustasin selle tekkinud aja ära kasutada selleks, et laine-surfi proovida. Tuult on tühjalt merelt taga aetud küll, aga prooviks nüüd korra ka laineid püüda.

Hommikul vara uurisin hosteli omaniku käest, kas õpetust saab. Sain mitte liiga suure tasu eest kalipso, laua ja õpetaja. Kuigi siin hakkab suvi, siis on meile selgeks saanud, et tänu sealt alt pingviinide juurest tulevale hoovusele ei lähe see vesi siin kunagi liiga soojaks. Aga kalipsoga oli see temperatuur siiski talutavaks tehtud - ainult väike eneseületus tuli teha. Tänu instruktorile sain ma esimese sessiooni ajal vast kokku mingi 5 sekundit surfamise tunnet ka. Jälgijad rannast arvasid küll, et see oli pigem 1.5 sekundit sõitu, aga ma jään siiski enda juurde - see tundus pigem 5 sekundit sõidunaudingut.

Loomulikult õnnestus laua peale püsti tõusta ja mõningatel harvadel juhtudel ka sealjuures laine energiat hetkeks kasutada ja mingi hoog saada ainult siis kui instruktor õiges suunas ja õigel ajal hoo sisse lükkas. Ühtlasi selgus ka, et sellise tegevuse jaoks on vaja teatud tüüpi lihased, mida mul kahjuks sel korral kaasas ei olnud. Esimese sessiooni tulemus oli suurepärane, olin murdnud oma laual kolmes uimest kaks. Keegi väga vihane ei tundunud selle jama pärast olevat. Ühtlasi sai ka selgeks, et sellises külmas vees ujumine, lauale ronimine, ookeani-lainetega võitlemine ja laual olles kätega sõudmine on väga hea viis kuidas kaloreid kaotada.

Kaldale jõudes laenasin Mareki käest raha, et ühe churrosega esmane energia taastada. Ühtlasi sai ka selgeks, et kohalikud tänavakoerad on ilmselgelt ära hellitatud turistide poolt - söövad ilmselt fileeliha. Sest olles ise energiast lage, hakkas mul ühes koerast kahju ja ma murdsin tüki churrose saia osast - seda nuusutati põlglikult ja lipati edasi.

Ühel päeval ostsime me veel kalurite käest värsket kala ja grillisime seda - "käis kah" elamus oli, kuna see oli mingi selline kala, millele kalaturul ei vaevuta nime panema, vaid sildil on lihtsalt kirjas "kala".

Kohalik Reinetast valmistatud ceviche oli tunduvalt parem valik.
Mingil õhtul lonkisime ka kohalikul valgusfestivalil, tegelikult küll ürituse juurde välja pandud müügitelkides. Festivalile endale ei jõudnudki, sest külm tahtis nina peast ära võtta sellel päeval.

Kokkuvõttes oli Pichilemu kena kogemus. Jätsime laevaga hüvasti ja suundusime Santiagosse otsebussiga.

Buss läks muidugi 40km enne Santiagot katki...