Mendozas

Nagu lubasin, siis oleme kõik viimased päevad tegelenud kohaliku elu-olu õppimisega.
Oleme selgeks saanud, et siesta on siin tõsine asi. Mõni poodnik suhtub sellesse nii tõsiselt, et tõmbab juba 12:30 oma poekesele metallist kardina ette ja asutab minekule. Kuigi üldine tava näeb ette, et kuumal pärastlõunal puhatakse kella ühest kuni viieni... siis tundub, et nii mõnigi inimene võtab seda väga rahulikult ja pood või söögikoht on ka veel kell 6 kinni. Üldse tundub siin elu rahulikum olevat. Ainsat rabelemist on tõesti ainult märgata siis, kui kell 12:3o ja 13:01 vahe juhtud tänaval olema - meeletu kolistamine ja sulgemine käib. Kõik kiirustavad kuskile ära ja siis võtab maad täielik vaikus - meiesugused rumalad turistid jäävad ainult tänavale. Meile on mulje jäänud, et isegi lapsed lähevad koolist vahepeal kolmeks-neljaks tunniks koju pärastlõunat nautima ja vähemalt osad nendest tulevad veel õhtul tagasi.

Oleme selgeks saanud, et liha on Argentiinas hea. Siin pole küsimustki. Pärast seda, kui me tänavatel uitades olime selgeks saanud keskturu asukoha, siis oli meil hostelis mitu päeva meeletu lihasöömine. Samas grillsütt siin ei ole, saad osta kotitäie sirelit meenutava puu kaikaid ja pead nendega hakkama saama. Kui sa oma skaudi-oskused mängu paned ja selle sületäie põlema saad, siis on tulemuseks palavad söed, millest jagub kogu õhtuks.

Võrreldes Santiagoga puhub siin linnas enamvähem pidevalt väike tuul. Ja õhk tundub kuidagi puhtam, isegi pisut harjumatu. Siin ei ole juurdunud kommet, et majade seinu kesklinnas kasutatakse toaletina - selles suhtes on siin ilma kahtluseta puhtam. Puiesteed on kenad ja eriti praktilised 30+ kraadises ilmas liikumisel.

Jalakäijana linnas seigeldes oli esialgu päris harjumatu, et ristmikel on ainult autodele mõeldud foorid ja sa pead iga kord peatuma ja vaatama ning hetkeks mõtlema enne, kui teed ületama asud. Lisaks ei ole siin mingit jalakäija õigust isegi siis, kui auto pöörab sinu tänavale - kui autol on väikegi võimalus napilt sinu eest või tagant üle tee rallida, siis ta seda ka teeb. Suurematel jalakäijate tänavatel siiski on puna-valged jalakäijate valgusfoorid. Fooride juurde kuulub ka suur kast, kust on kuulda raskete vanaaegsete releede lülitumist iga kord kui foorides tuli vahetub - ilmselt on valgusfoorid viimased 59 aastat selliselt toiminud. Tundub, et siin on inimesed rahul sellega, mis on ja eriti innovtsiooni taga ei aja.

Autod on siin muidugi omaette vaatamisväärsus. Siin ei tundu absoluutselt mingit survet olevat uue ja uhke auto omamiseks. Kui auto veel ikka kuidagi sõidab, siis sellega ka sõidetakse ja ilmselt kauemgi veel. Nii on näha tänaval ristlemas autosid, mis on pärit sellest ajast kui biitlid veel laule kirjutasid.
Kohati meenutavad mõned eriti väärikad autod lausa Kuuba postkaarte. Aga põhiliselt siis erinevatest ajajärkudest Peogeot'd ja maanteemuhku meenutavad Fiatid ja Žiguli esiisad. Eraldi vaatamisväärsus on väikesed ameerikalikud kastiautod, mis ka veel kuidagi imekombel sõidavad siin liikluses.

Kuna liha ja autod said läbi võetud, siis järgmisena otsustasime me tutvuda veiniga. Siin on veinikultuuriga tutvumiseks standardne viis see, kui sa lased ennast Mendozast sõidutada Maipu linnakesse.
Kohapeal on hulk firmasid, kes on nõus lahkesti sulle jalgratta rentima ja kohaliku kaardi andma. Seejärel on sul vaba voli vändata just nendesse veini-istandustesse, kuhu soovid. Muidugi üritatakse sind  suunata nendesse, kus jalgratta rentijale kõige rohkem soovitustasu koguneb.

Me tegime internetist eeltööd, lugesime arvutusi ja liitsime plussid ja miinused kokku ja otsustasime Mr. Hugo kasuks. Vaatasime välja veel ühistranspordi ja bussipeatused. Saatsime isegi kodulehelt väikese teate, et me oleme tulemas ja soovime vähemalt nelja jalgratast (vastust ei ole siiani tulnud, kuid me teame ilmselt miks...).
Igatahes hommikul magasime korralikult sisse, võtsime tavapärase hosteli hommikusöögi ja  asutasime ennast bussi peale. Ostsime endale järjekordse ühistranspordikaardi ja lahke poeomanik tegi kalkulaatori väikesed arvutused ja laadis sinna nelja inimese jagu sõiduraha ka veel peale. Kui meil oli kohaliku linna BIP-kaart taskus, siis asusime ootama liini nr. 10 bussi, millel oleks suunatähis 172..174.

Buss korjaski meid kümmekond minutit hiljem peale. Bussijuht noogutas diskreetselt, kui me ütlesime, et meil on soov hr. Hugole külla minna. Võrredes Santiago BIP-süsteemiga sülitas bussis asuv kaardimasin ka piletid välja, mitte lihtsalt ei piiksunud. Saime aru, et poepidaja tundis asja ja oli meile täpselt 4 x 1.80 x 2 peesot sõiduraha kaardile pannud.
Kolistasime linnast läbi, siis mööda kiirteed ja olimegi Maipu linnakeses. Siltide järgi otsustades tundus sealne elu keerlevat veini ja rattarendi ümber. Enne kui me bussist maha saime, üritas üks linnaservas peale hüpanud noormees kõigile turistivälimusega inimestele oma peremehe rattafirmat flaierite abil soovitada. Kui olime Mr. Hugo silti näinud, siis astusime maha ja meile üritati veel flaiereid pihku suruda. Mis oli iseenesest hea, sest sellelt platvormilt oli palju kindlam rataste rendihinna läbirääkimistesse asuda.

Mr. Hugo väravas võttis meid vastu üks blond daam ja tutvustas, et nende rattarendi hind on 30 peesot ja kõik teised konkurendid on väga halvad, eriti ebausaldusväärsed ja lausa kriminaalsed tüübid. Üritasime tingida hea ja halvaga ja viidata sellele, et teistel maksavad rattad ikka 20 peesot päeva eest. Lõpuks said vist määravaks paar sammu värava suunas tagasi  - meile tehti kohe grupisoodustus 100 peeso eest kõigile rattad päevaks. Selle daami välimust vaadates tekkis meil kohe ka teooria, et tegemist on posti teel tellitud pruudiga Ukrainast ja pärast tema saabumist hr. Hugo enam e-maile ei loe ning sellepärast ei tulnud meilegi vastust.

Kui diil oli tehtud, siis oli Hr. Hugo oli kohal nagu lubatud. Tervitas kõiki kättpidi ja hakkas kohe saabujatele veini pakkuma. Meile valiti välja rattad ja anti kaardid ning märgiti ära soovitused, kuhu peab kindlasti minema ja kuhu väga ei tasu minna. Kui me olime esimestesse punktidesse jõudnud, siis me märkasime, et piinliku täpsusega märgiti üles, kes sind soovitas ja kust hostelist sa tuled. Ilmselt on see mingi väga peen kasumi jaotamise skeem.
Käisime mitte-soovitatud teed pidi. Uurisime tasuta veini-muuseumis, kuidas veini ammustest aegadest tehtud oli, põikasime sisse ühte väikesesse šokolaadi- ja liköörivabrikusse. Mõnest istandusest sõitsime lihtsalt läbi ja vaatasime pisut ringi ja ühes uhkemas kinnitasime keha ja võtsime veini-tuuri koos maitsmisega. Meile tehtid kiiresti selgeks mis vahe on toorel veinil ja kui palju täpselt maksavad Euroopast tellitud tammepuust vaadid, milles seda kraami paremaks tehakse. Teooriat kinnistati praktilise maitsmisega - oli küll vahe jah. Eestis võiks ka olla rohkem sellist rattaga turismi.
Oli päris hea päev.

Kokkuvõttes saime aru, et olime teinud hea diili, kui me ühistranspordi asemel oleks kasutanud hosteli pakutud transporti, oleksime pidanud maksma täpselt kolm korda rohkem.

Saime veel ühe soovituse, et Mendozas olles tuleb kindlasti käia söömas Montecatini restoranis ja tellida sealt Capelleti a'la Caruso rooga - pidi olema mälestus kogu eluks. Arvan, et soovitaja palju ei eksinud.