29. november 2011

Piltpostkaardid Argentiinast


Oleme tagasi seal, kuhu me oma fotoka kaardilugeja jätsime. Võtsin pildid fotokast välja ja mõned seigad Argentiinas olemisest tulid meelde.

Olime paar päeva Mendozas kauem kui teised ja võtsime ette väikese bussiekskursiooni linnast välja, et näha mägesid ja jõgesid.
Veehoidla, liiga vara hommikul

1m lauine raudtee Argentiinas Tšiili, mida viimased 35 aastat pole kasutatud, pärast seda kui maavärin selle juppideks lahti võttis kohati




Väävlibasseinid ja inkade sild

Absindi algmaterjali saab siit põõsast




Navitrolla järv ja mägi


Navitrolla 2
Tukkuv vulkaan
Kuna sobivaid pileteid ei olnud, siis võtsime tasisõiduks piletid keskmisest uhkemasse bussi. Tegelikult on päris mugav valik. Kui Tartu ja Kuressaare vahel sõidaks ka sellised bussid, siis ma oleks nõus küll tiba rohkem maksma.



Eine bussis



Tagasisõidul kontrollis üks reisija taaskord toidu otsimise koera võimeid. Ja jällegi sai ta vaikse, aga tõsise noomituse kotis olnud banaanide, õunte eest pärast seda, kui koer võidurõõmsalt saba liputama hakkas tema koti juures. Lisaks leiti selle õnnetu reisija kohvrist veel mate-tee joomise kõrvitsad. Kokkuvõttes pidi ta vähemalt seletuskirja kirjutama, trahvi kohta ma ei teagi.
Selles majakeses kogu piiriületuse protseduur toimuski

Ei saa mainimata jätta, et ka meie smugeldasime ühe sellise kõrvitsa koore sisse. Õigemini Ingrid tahtis meid üles anda, aga ma keeldusin ja võtsin tema koti koos salakaubaga enda kanda. Läks õnneks, isegi kottide läbivalgustamise sammust pääsesime läbi. Esimene mate on just joomisel siin kodus.

Punavalge valgusfoor, aasta siis oli 65

Õnnelik küpsis bussijaamas

Jäi proovimata

Eriti õnnelikud bussireisijad

Moosivargad šokolaadivabrikus

Veinid küpsemas

Mr. Hugo juures


Keskmiselt vana auto

Pargis

Tavaline pärastlõuna ööbimiskohas

Surf basseinis

Lauajalgpallurid

Ah, ülejäänud pilte vaatate ise (ettevaatust, sisaldab palju vanade autode pilte):
https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/ArgentiinasseJaTagasi#slideshow/5680483176251681138


25. november 2011

Kaks problemaatilist isikut ehk piiriületus Tsiili moodi

Veetsime 4 päeva Mendozas, vaatasime kesklinna ristipõki läbi ning ekslesime rattaga Maipo veiniistanduste vahel ning otsustasime Eleniga, et selleks korraks meile aitab ning läheme "kodusesse" Santiagosse tagasi. Alar ja Ingrid otsustasid veel mõneks päevaks jääda Mendozasse.

Varustatud bussipiletiga tõttasime reede hommikul 9ks Mendaoza bussijaama. Kuid mida polnud, see oli buss. El Rapido ei hiilga just oma nime vääriliselt (selline oli meid vedava bussifirma nimi ja tõlkes tähendab siis kiiret). Õnneks olime juba karastatud Santiagos hilineva bussiga ning seekord paanikat külvama ei hakanud ja tühised 25 minutit hiljem veeres buss teele.

Bussis tegid mulle nalja kaks kohtalikku Argentiina daami, kes tõenäoliselt esimest korda elus läksid Tsiili ja olid pabinas tollideklaratsiooni täitmisega. Isegi reisisaatja ei suutnud neid rahustada ja nad üritasid seda 3 minuti deklaratsiooni täita pool tundi teiste kaasreisijate abiga.

Aga piiriületusele ei osutunud nemad meie bussi staarideks. Vaid üks peaesineja oli kodusest Eestist. Nimelt Elen ei saanud aru, et temalt nõutakse Tsiili id-kaarti (Tsiilis nimelt nõutakse mitte-kodanikust residendilt lisaks passile ka kohalikku id-kaarti riiki sisenemisel). Lõpuks olid mõlemal pool letti suhteliselt närvilised, sest minu appi tõttamise järel sai Elenile selgeks, mida temalt tahetakse ja seletas närviliselt Eesti keeles, et tal ei ole seda. Õnneks mõned minutid hiljem meie seletamise peale, et kaart ununes Santiagosse löödi vajalikud templid paberitele alla ja lubati meid riiki sisse.

Aga sellega polnud veel piiriületus läbi. Järgnes "õuna-kontroll". See siis tähendab sisuliselt lennujaamade koti-läbi valgustusele ja otsitakse kahjulikke saadusi, mida salakaubana Tsiili riigi õõnestamiseks sisse tahetakse tuua. Kui minnes Mendozasse tehti seda kontrolli suhteliselt põgusalt ja lihtsalt, et linnukest kirja saada, siis võrreldes Argentiina ametivendadega, on Tsiili piiriametnikud palju rangemad ja põhjalikumad. Ühel "turista"-l oli kaasas õun ja ta julges seda tunnistada. Sellepeale näidati suurele õuna pildile (millel oli punane rist) ja järgnes 5 minutit loengut mida kõike kahjulikku see lõunasöögiks kaasavõetud õun võib korda saata. Mees kuulas seda loengut samal ajal seda õuna järades. Seejärel rivistati meid kõiki üles ning hakkasime jälgima, kuidas meie pagasisse antud kotte läbi valgustati. Aegajalt küsiti, et kelle kott ning omanik pidi aru andma minema. Kui pagasi kotid läbi olid uuritud, siis mindi bussi revideerima. Ja tagasi tuldi ühe kilekotikesega. Esimesed 2-3 minutit ei julgenud keegi seda enda omaks tunnistada ja lõpuks üks härra murdus. Ja oh seda õnnetust, see oli see sama riigivaenlane, kes oli üritanud õuna sisse smuugeldada. Selgus, et kahtalane kotike sisaldab mõnda maapähklit. Ja järgnes jätkuloeng. Otsiti välja ka härra tollideklaratsioon. Kahjuks lõpliku kohtuotsuse kuulutamise juures polnud, sest vahepeal oli läbi valgustama hakatud ülejäänud käsipagasit ning Mendozast kaasaostetud teepakikest kahtlaseks ei peetud ja peale koti valgustamist suunati meid kohe bussi. Kontrabandi vedaja ühines meiega alles 15 minutit hiljem mitte just väga õnnelikuna.

Ülejäänud reis Santiagosse möödus rahulikult ja viperusteta.

24. november 2011

Mendozas

Nagu lubasin, siis oleme kõik viimased päevad tegelenud kohaliku elu-olu õppimisega.
Oleme selgeks saanud, et siesta on siin tõsine asi. Mõni poodnik suhtub sellesse nii tõsiselt, et tõmbab juba 12:30 oma poekesele metallist kardina ette ja asutab minekule. Kuigi üldine tava näeb ette, et kuumal pärastlõunal puhatakse kella ühest kuni viieni... siis tundub, et nii mõnigi inimene võtab seda väga rahulikult ja pood või söögikoht on ka veel kell 6 kinni. Üldse tundub siin elu rahulikum olevat. Ainsat rabelemist on tõesti ainult märgata siis, kui kell 12:3o ja 13:01 vahe juhtud tänaval olema - meeletu kolistamine ja sulgemine käib. Kõik kiirustavad kuskile ära ja siis võtab maad täielik vaikus - meiesugused rumalad turistid jäävad ainult tänavale. Meile on mulje jäänud, et isegi lapsed lähevad koolist vahepeal kolmeks-neljaks tunniks koju pärastlõunat nautima ja vähemalt osad nendest tulevad veel õhtul tagasi.

Oleme selgeks saanud, et liha on Argentiinas hea. Siin pole küsimustki. Pärast seda, kui me tänavatel uitades olime selgeks saanud keskturu asukoha, siis oli meil hostelis mitu päeva meeletu lihasöömine. Samas grillsütt siin ei ole, saad osta kotitäie sirelit meenutava puu kaikaid ja pead nendega hakkama saama. Kui sa oma skaudi-oskused mängu paned ja selle sületäie põlema saad, siis on tulemuseks palavad söed, millest jagub kogu õhtuks.

Võrreldes Santiagoga puhub siin linnas enamvähem pidevalt väike tuul. Ja õhk tundub kuidagi puhtam, isegi pisut harjumatu. Siin ei ole juurdunud kommet, et majade seinu kesklinnas kasutatakse toaletina - selles suhtes on siin ilma kahtluseta puhtam. Puiesteed on kenad ja eriti praktilised 30+ kraadises ilmas liikumisel.

Jalakäijana linnas seigeldes oli esialgu päris harjumatu, et ristmikel on ainult autodele mõeldud foorid ja sa pead iga kord peatuma ja vaatama ning hetkeks mõtlema enne, kui teed ületama asud. Lisaks ei ole siin mingit jalakäija õigust isegi siis, kui auto pöörab sinu tänavale - kui autol on väikegi võimalus napilt sinu eest või tagant üle tee rallida, siis ta seda ka teeb. Suurematel jalakäijate tänavatel siiski on puna-valged jalakäijate valgusfoorid. Fooride juurde kuulub ka suur kast, kust on kuulda raskete vanaaegsete releede lülitumist iga kord kui foorides tuli vahetub - ilmselt on valgusfoorid viimased 59 aastat selliselt toiminud. Tundub, et siin on inimesed rahul sellega, mis on ja eriti innovtsiooni taga ei aja.

Autod on siin muidugi omaette vaatamisväärsus. Siin ei tundu absoluutselt mingit survet olevat uue ja uhke auto omamiseks. Kui auto veel ikka kuidagi sõidab, siis sellega ka sõidetakse ja ilmselt kauemgi veel. Nii on näha tänaval ristlemas autosid, mis on pärit sellest ajast kui biitlid veel laule kirjutasid.
Kohati meenutavad mõned eriti väärikad autod lausa Kuuba postkaarte. Aga põhiliselt siis erinevatest ajajärkudest Peogeot'd ja maanteemuhku meenutavad Fiatid ja Žiguli esiisad. Eraldi vaatamisväärsus on väikesed ameerikalikud kastiautod, mis ka veel kuidagi imekombel sõidavad siin liikluses.

Kuna liha ja autod said läbi võetud, siis järgmisena otsustasime me tutvuda veiniga. Siin on veinikultuuriga tutvumiseks standardne viis see, kui sa lased ennast Mendozast sõidutada Maipu linnakesse.
Kohapeal on hulk firmasid, kes on nõus lahkesti sulle jalgratta rentima ja kohaliku kaardi andma. Seejärel on sul vaba voli vändata just nendesse veini-istandustesse, kuhu soovid. Muidugi üritatakse sind  suunata nendesse, kus jalgratta rentijale kõige rohkem soovitustasu koguneb.

Me tegime internetist eeltööd, lugesime arvutusi ja liitsime plussid ja miinused kokku ja otsustasime Mr. Hugo kasuks. Vaatasime välja veel ühistranspordi ja bussipeatused. Saatsime isegi kodulehelt väikese teate, et me oleme tulemas ja soovime vähemalt nelja jalgratast (vastust ei ole siiani tulnud, kuid me teame ilmselt miks...).
Igatahes hommikul magasime korralikult sisse, võtsime tavapärase hosteli hommikusöögi ja  asutasime ennast bussi peale. Ostsime endale järjekordse ühistranspordikaardi ja lahke poeomanik tegi kalkulaatori väikesed arvutused ja laadis sinna nelja inimese jagu sõiduraha ka veel peale. Kui meil oli kohaliku linna BIP-kaart taskus, siis asusime ootama liini nr. 10 bussi, millel oleks suunatähis 172..174.

Buss korjaski meid kümmekond minutit hiljem peale. Bussijuht noogutas diskreetselt, kui me ütlesime, et meil on soov hr. Hugole külla minna. Võrredes Santiago BIP-süsteemiga sülitas bussis asuv kaardimasin ka piletid välja, mitte lihtsalt ei piiksunud. Saime aru, et poepidaja tundis asja ja oli meile täpselt 4 x 1.80 x 2 peesot sõiduraha kaardile pannud.
Kolistasime linnast läbi, siis mööda kiirteed ja olimegi Maipu linnakeses. Siltide järgi otsustades tundus sealne elu keerlevat veini ja rattarendi ümber. Enne kui me bussist maha saime, üritas üks linnaservas peale hüpanud noormees kõigile turistivälimusega inimestele oma peremehe rattafirmat flaierite abil soovitada. Kui olime Mr. Hugo silti näinud, siis astusime maha ja meile üritati veel flaiereid pihku suruda. Mis oli iseenesest hea, sest sellelt platvormilt oli palju kindlam rataste rendihinna läbirääkimistesse asuda.

Mr. Hugo väravas võttis meid vastu üks blond daam ja tutvustas, et nende rattarendi hind on 30 peesot ja kõik teised konkurendid on väga halvad, eriti ebausaldusväärsed ja lausa kriminaalsed tüübid. Üritasime tingida hea ja halvaga ja viidata sellele, et teistel maksavad rattad ikka 20 peesot päeva eest. Lõpuks said vist määravaks paar sammu värava suunas tagasi  - meile tehti kohe grupisoodustus 100 peeso eest kõigile rattad päevaks. Selle daami välimust vaadates tekkis meil kohe ka teooria, et tegemist on posti teel tellitud pruudiga Ukrainast ja pärast tema saabumist hr. Hugo enam e-maile ei loe ning sellepärast ei tulnud meilegi vastust.

Kui diil oli tehtud, siis oli Hr. Hugo oli kohal nagu lubatud. Tervitas kõiki kättpidi ja hakkas kohe saabujatele veini pakkuma. Meile valiti välja rattad ja anti kaardid ning märgiti ära soovitused, kuhu peab kindlasti minema ja kuhu väga ei tasu minna. Kui me olime esimestesse punktidesse jõudnud, siis me märkasime, et piinliku täpsusega märgiti üles, kes sind soovitas ja kust hostelist sa tuled. Ilmselt on see mingi väga peen kasumi jaotamise skeem.
Käisime mitte-soovitatud teed pidi. Uurisime tasuta veini-muuseumis, kuidas veini ammustest aegadest tehtud oli, põikasime sisse ühte väikesesse šokolaadi- ja liköörivabrikusse. Mõnest istandusest sõitsime lihtsalt läbi ja vaatasime pisut ringi ja ühes uhkemas kinnitasime keha ja võtsime veini-tuuri koos maitsmisega. Meile tehtid kiiresti selgeks mis vahe on toorel veinil ja kui palju täpselt maksavad Euroopast tellitud tammepuust vaadid, milles seda kraami paremaks tehakse. Teooriat kinnistati praktilise maitsmisega - oli küll vahe jah. Eestis võiks ka olla rohkem sellist rattaga turismi.
Oli päris hea päev.

Kokkuvõttes saime aru, et olime teinud hea diili, kui me ühistranspordi asemel oleks kasutanud hosteli pakutud transporti, oleksime pidanud maksma täpselt kolm korda rohkem.

Saime veel ühe soovituse, et Mendozas olles tuleb kindlasti käia söömas Montecatini restoranis ja tellida sealt Capelleti a'la Caruso rooga - pidi olema mälestus kogu eluks. Arvan, et soovitaja palju ei eksinud.


21. november 2011

Andid ei osutunud ületamatuks raskuseks

Bussiaknast avanes kohati küll selline kuristik, kui buss Argentiina piiripunkti poole ukerdas mööda Andide katust - Ingrid pidid suure hirmus kardinast kinni hoidma.

Piiril kirjutati meid Tšiilist välja ja anti luba Argentiinas kuni kolm kuud TURISTA olla. Tollis vaadati üle kõik bussi pakitud kotid, minu kott oli ainsana väja tõstetud - taheti uurida raamatut. Igasugune taimede ja toitude ja kõige muu vähegi elusa piirist üleviimine on rangelt keelatud. Üks naisterahavas andis oma banaani ja kaks õuna ära passikontrollis töötavale mehele - meil oleks seda ilmselgelt altkäemaksuks loetud, aga siin oli tolli-onul siiralt hea meel tervisliku lõunasöögi üle.
El Rapido bussis pakuti süüa rohkem kui keskmisel Euroopa lennul. Ja näidati isegi üks jabur film ära.

Ei saa mainimata jätta, et hommikul  jäi buss stardiga lihtsalt 30 minuti hiljaks. Keegi midagi ei öelnud ka, me olime natukene segaduses, et kell on 8 ja meie seisame puhta kaelaga, omast arust õiges bussijamas ja ainus mida ei ole, on õige buss. Tekkis kerge kahtlus, et kas me ikka oleme selles õiges bussijaamas - sest neid jaamu ja jaamakesi tundub siin päris mitu olevat. Buss tuli, aga bussijuhtidel ei paistnud kuskile kiire olevat.

Saime selgeks, et bussijaamades on tööl spets mehed selleks, et sinu reisikott bussi ära pakkida ja vastava numbriga kleepekas vastu anda. Ja loomulikult tuli neile tippi anda ja kes ei andnud, see sai märkuse. Saabuvate busside bussijaamas oli sama teenus, Argentiina kohalikke tugrikuid meil kahjus ei olnud. Proovisime Tšiili peesodega ja tundus, et sobis - raha peideti kiirelt taskusse ära.

Siinpool mägesid tundub loodus natukene rohelisem olevat. Ja meile tundub, et oleme jõudnud tõelisse Ladina-Ameerika riiki - sest kogu linn oma poekestega tundub olevat välja surnud. On küll esmaspäev ja kell on 3 päeval. Isegi hosteli uksekella peale vastu tulnud noormehe näost võib välja lugeda, et ta on just ärganud sügavast unest. Käes on siesta-aeg!
Ta arvab, et enne kella viit õhtul ei ole kindlasti ühtegi rahavahetust ega poekest lahti.

Et kohalikku ellu sisse elada, siis teeme ka väikese une ja asume asja uurima.
Hostel tundnub selline keskmise väljanägemisega - tuba on küll väike, aga selle eest on meil bassein ja malmist lauajalgpalli väljak. Grill loomulikult ka.

Pildid tulevad hiljem. Meil on küll kaasas mitu kaamerat, aga ei ainsatki juhet, millega pildid arvutisse saaks.

20. november 2011

Nii on

Meil on Argentiina bussipiletid ja me ei karda neid kasutada!

Sellise hüüdlausega lähme me vastu uuele nädalale. Kui teile tundub, et eetris on vaikus ja meid juskui internetis ei ole, siis teate et me läksime reisima - st jõudsime tipptunnist hoolimata hommikul kell 8 bussile. Õigupoolest lähme siis vaatama, et mis seal Mendozas toimumas on - räägivad, et pidi ilus olema (nii reis bussiga üle Andide, kui ka kohapeal) ja hea liha ning vein pidi ka seal olema.  Plaan on iseenesest selline: http://g.co/maps/q9225 - ehk pole väga pikk sõit. Üks ots maksis 13 000 kohalikku raha - ehk siis (meie jaoks endiselt uue) arvestuse järgi alla 20 euro.

Sven andis telefonis teada, et ta suundus Peruu asemel kõigepealt Boliiviasse ja sealt siis tagasi Peruu kaudu.

Santiagosse on tekkinud rohkem turiste - sellest me saime aru, kui me osustasime täna San Cristobali otsa jala ronimise asemel ühe otsa funikulööriga teha ja pidime järjekorras väga erinevate rahvustega kokku puutuma.

18. november 2011

Omakohus

Mõtlesin, et kirjutan veel natukene kohaliku kultuuri eripäradest.
Me oleme mitmel korral telekast näinud, mida tehakse vahele jäänud varastega.

Ütleme nii, et vargal on tavaliselt väga hea meel kui ametlik politsei saabub ja olukorraenda kontrolli alla  võtab. Sest tavaliselt kui mingi pätt kinni püütakse, siis nüpeldatakse teda kamba meeste poolt mõnuga ja tüüpiliselt filmitakse tegevust telefoniga ja paljudel juhtudel jõuab see ka internetti või televisiooni.

Eriti hea näide on sellest järgmine artikkel koos videoga:
http://gawker.com/5860780/purse+grabber-stripped-completely-naked-by-vigilante-horde

Käekoti varastajal läks eriti halvasti - lisaks ihunuhtlusele jäeti tal alles ainult sokid ja sellises olukorras jäeti ta tiheda liiklusega tänavale  - ilmselt oli üsna piinlik olukord.

Ehk kokkuvõttes tasub siinkandis ametit valides pisut järele mõelda... või siis ette mõelda.

17. november 2011

See tuttav lõhn

Pargis hommikul sörkides hakkas ninna tuttav lõhn. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on ühe tuttava puuga - pärnapuuga. Selgus, et hetkel on siinpool maakera just hetkel käimas pärnaõite aeg. Tea kas peaks jägmisel jooksutiirul treppredeli kaasa võtma ?

Sven jõudis Ameerikaturneelt tagasi koos muljetavaldava visiitkaartide paki ja kontaktide nimekirjaga. Lisaks oli mõnede meist ka väikestviisi jõulude tunne - sest mikihiiremaal on teatavasti tehnika odavam kui siin. Igatahes kiirustas Sven täna varahommikul juba kõige põhjapoolsemasse linna ja loodevasti satub ka oma retkel Peruusse.

Eile käisime rahvakontsedil. Selline suur tasuta kontsert ühel linnaväljakul, mis peeti maha ühe laulja auks. Rahvast oli palju, lava oli selle eest jälle hästi puude ja põõsastega ära varjatud.

13. november 2011

Kondiitrimaffia

Pühapäeviti on kombeks kohalikel Bustamente pargis ringi käia ja mõningatel kohalikel on kombeks sel puhul oma küpsetiste ja käsitööga välja tulla.

Kuna tüdrukud käivad koerte varjupaigas abiks, siis tekkis mõte seda nähtust ära kasutada koertele mänguasjade raha teenimiseks. Nii toimuski pühapäeval küpsetamine  sektsioonides. Eliisa tuli välja kaneelirullide ja maitsvate taimetoitlaste kookidega. Meie pagaritöökojast väljusid kaeraküpsised ja muffinid.


Müügile aitasid kindlasti kaasa keskmisest heledamad juuksed müüjatel ja  väga järjekindel müügijuht Diego, kes kujundas hinnad ja turunduskampaania.






Igatahes oli huvilisi piisavalt ja parimad ostsid kohe terve komplekti küpsetisi.

Hea uudis on veel see, et tänu Diegole (või faktile, et talle maitseb must leib) on meie käsutuse informatsioon, kust saab rukkijahu - mitte küll täisterajahu, aga ikkagi.

Tutvustasime oma kultuuri ka kohelikele ja tasuta. Kes proovis, see kiitis



Tasuta leiva üle oli eriti hea meel kahle koolitüdrukul. Tundus nagu see oleks olnud esimene söök sellel päeval - vähemalt täpselt niipalju nad näitasid oma rõõmu välja.

Kokkvõttes jäädi plussi ja ilmselt läheb aktsioon kordamisele.

Meie korter pakub päris häid päikeseloojanguid



Muidu läheb rahulikult, Sven tuleb ka peagi oma 3-nädalaselt USA-tuurilt tagasi.

Lõunast tagasi

Jah, tegelikult oleme me juba mõnda aega sealt Pichilemust tagasi, aga ma proovin veel meenutada, mis seal toimus.

Mäletan, et esialgu tundsime me ennast laeva (-kujulise maja) keldris pisut imelikult. Kõik see niiskus merelt, ilma akendeta olemine ja kardinast tehtud uks. Aga tundub, et mõne päevaga harjusime ära, sest tegelikult oli päris mõnus olla seal paksude betoonis seinte vahel vaikuses - kuhu vahest kostus ainult ära ookeani lainete mühin. Või siis hommikuti hosteli  haldaja (šokolaadipaberist valmistatud antenniga) raadio käimapanemine. Oli selge, et see raadio ei püsinud lainel eriti hästi.

Ma ei teagi kas tegemist oli puuduva liftimootorite hääle või linnaliikluse mürafooni puudumisega, aga seal paksude seintega laevas oli hea uni - nii mõnigi päev magasime hommikusöögi maha.

Esimest päeva jääb ilmestama supermarketi otsimine meile võõrast linnakesest. Käisime väga umbkaudsete juhtnööride järgi mööda tänavaid, kuniks üks autojuht jäi keset ristmikku seisma. Väidetavalt suurest soovist inglise keelt rääkida. Ta arvas, et ta saab meid supermarketiga aidata ja nii me pakkisime ennast neljakesi väikeauto tagaistmele. Sõites selgus, et ta polnud ka väga kindel, et kus täpselt see supermarket asub, aga kaasreisija siiski tundus asja teadvat. Jutu käigus selgitas ta ka, et talle ei meeldi lahjad narkootikumid - see on muidugi üks asi, mida sa roolis oleva autojuhi käest kuulda ei taha. Aga sõit toimus tihedas liikluses ja vaikselt, seega jõudsime üsna pea linnakese tähtsaima poe juurde. Ostsime lõuna ja järgmiste hommikute jaoks sööki ja jooki. Ja võtsime vastu ühehäälse otsuse, et tagasi lähme jala.

Lõunasöök sai päris tugev - otsustades portsu suuruse järgi.


Me tõime sinna hostelisse ka ühe traditsiooni - UNO kaardimängu. Vähemalt toimus see mäng rahvusvahelises seltskonnas igal õhtul kui me seal olime ja me annetasime oma kaardid ka hostelile. Põhiline küsimus, mis mängijaid vaevas selle kaardipaki kujunduse juures - kas nr. 6 kaarti on võimalik panna nr. 9 peale ja vastupidi. Sellega seoses meenus üks Jimi Hendrixi lugu. See oli kokkuvõttes päris kirev mäng Austraalia-Saksa-Prantsuse-Eesti-Austria-Tšiili seltskonnas.

Ühel päeval võtsime me mööda randa ette retke paljukiidetud Puna de Lobos asundusse, kus pidid olema veel suuremad lained ja kaks kivimürakat merest välja turritamas. Kuus kilomeetrit jalutamist näitas meile kuidas meri ja kivimid on omavahel kokku juhtunud ja mis nad üksteisele aja jooksul teinud on. Igatahes need ei olnud geograafia tunnist tuttavad settekivimid ja kui ka olid, siis maavärinad ja teised nihkumised olid seda maapinda oma äranägemise järgi sättinud. Või siis oli tegemist horisontaalse settimisega.






Rannas leidus ohtralt sellist ussi välimusega meretaime, mida kohalikud sööma pidid. Nimeks sellel mere-asjal Cotchayuyo  temas pidi olema palju mineraalaineid ja vitamiine

Üks naisterahvast tuli meile isegi rannas seda krõbistades vastu - kuna ta ei tundunud kohalik olevat, siis me tema eeskuju ei järginud. Kuigi mõned sabad korjasime igaks juhuks üles - mine tea kuna vaja läheb.

Igatahes olid Puna de Lobos kohas suured lained olemas ja hunnik surfareid neid püüdmas.
Hunnik kaktuseid ja natukene huvitavat rannikut.



Lisaks need kaks kivimürakat ka.
Hea uudis oli see, et siin maailma lõpus oli restoran. Või vähemalt Churros-e putka. Pärast mitut tundi lonkimist pole midagi paremat, kui ära proovida kohalik kaloripomm. Spetsiaalse masinaga tainast  voolitud  ja õlis küpsetatud toru, mis täideti kondentspiima sarnase asjaga mille nimeks Dulce de Leche ehk Manjarr. Kokkuvõttes nägi see välja nagu Statoili kabanoss, aga ilmselt sisaldas keskmiselt 6x rohkem kaloreid.


Oh seda rõõmu näljase inimese näos
Üldiselt möödusid meie päevad laevas rahulikult lugedes, süües ja puhates







Ideaalne lugemise koht, vaatega 20m kauguselt ookeanile



Ühel hommikul nägime me tänu Austraalia tüdruku tähelepanelikule pilgule ka delfiine.
Järjest vähem andis mulle rahu see ühistoas vedelev laud

Kuna sarnaselt siia tulemisel toimunud rahvasterändamisele otsustasid kõik pühade lõppedes pealinna tagasi rännata, siis oli suhteliselt sege, et teisipäevaks me bussipileteid ei saa ja otsustasime oma reisi pikendada. Ja ma otsustasin selle tekkinud aja ära kasutada selleks, et laine-surfi proovida. Tuult on tühjalt merelt taga aetud küll, aga prooviks nüüd korra ka laineid püüda.

Hommikul vara uurisin hosteli omaniku käest, kas õpetust saab. Sain mitte liiga suure tasu eest kalipso, laua ja õpetaja. Kuigi siin hakkab suvi, siis on meile selgeks saanud, et tänu sealt alt pingviinide juurest tulevale hoovusele ei lähe see vesi siin kunagi liiga soojaks. Aga kalipsoga oli see temperatuur siiski talutavaks tehtud - ainult väike eneseületus tuli teha. Tänu instruktorile sain ma esimese sessiooni ajal vast kokku mingi 5 sekundit surfamise tunnet ka. Jälgijad rannast arvasid küll, et see oli pigem 1.5 sekundit sõitu, aga ma jään siiski enda juurde - see tundus pigem 5 sekundit sõidunaudingut.

Loomulikult õnnestus laua peale püsti tõusta ja mõningatel harvadel juhtudel ka sealjuures laine energiat hetkeks kasutada ja mingi hoog saada ainult siis kui instruktor õiges suunas ja õigel ajal hoo sisse lükkas. Ühtlasi selgus ka, et sellise tegevuse jaoks on vaja teatud tüüpi lihased, mida mul kahjuks sel korral kaasas ei olnud. Esimese sessiooni tulemus oli suurepärane, olin murdnud oma laual kolmes uimest kaks. Keegi väga vihane ei tundunud selle jama pärast olevat. Ühtlasi sai ka selgeks, et sellises külmas vees ujumine, lauale ronimine, ookeani-lainetega võitlemine ja laual olles kätega sõudmine on väga hea viis kuidas kaloreid kaotada.



Kaldale jõudes laenasin Mareki käest raha, et ühe churrosega esmane energia taastada. Ühtlasi sai ka selgeks, et kohalikud tänavakoerad on ilmselgelt ära hellitatud turistide poolt - söövad ilmselt fileeliha. Sest olles ise energiast lage, hakkas mul ühes koerast kahju ja ma murdsin tüki churrose saia osast - seda nuusutati põlglikult ja lipati edasi.

Ühel päeval ostsime me veel kalurite käest värsket kala ja grillisime seda - "käis kah" elamus oli, kuna see oli mingi selline kala, millele kalaturul ei vaevuta nime panema, vaid sildil on lihtsalt kirjas "kala".

Kohalik Reinetast valmistatud ceviche oli tunduvalt parem valik.
Mingil õhtul lonkisime ka kohalikul valgusfestivalil, tegelikult küll ürituse juurde välja pandud müügitelkides. Festivalile endale ei jõudnudki, sest külm tahtis nina peast ära võtta sellel päeval.

Kokkuvõttes oli Pichilemu kena kogemus. Jätsime laevaga hüvasti ja suundusime Santiagosse otsebussiga.



Buss läks muidugi 40km enne Santiagot katki...