Šveits Lõuna-Ameerikas?

Hommikul andsime oma koduseks saanud hostelitoa ära, Ingrid leidis voodi alt minu vahepeal kaduma läinud võtme ka üles. Mina sehkendasin piletid ja järgmise ööbimise. Sõit võis alata, sel korral sadamasse. Üle vee, Colonia de Sacramento linna, mis asub Uruguays. Kasutasime esimest korda ühistransporti. 1.25 peeso eest oli sõit lennukas.

Passitoimingud olid sel korral lihtsad, neil ei ole paanilist hirmu puuviljade ja muude kaupade osas. Koer nuusutas seljakotid üle, moepärast lasti pagas ka röntgenaparaadist läbi. Ekraani jälgiv onu oli nii elavas vestluses ühe naisterahvaga, et ekraani tal küll aega vaadata ei olnud. Pärast väikest istumist juhatati meid laevukesse. Meie ootused olid kõrged 40-eurose pileti eest, aga midagi suurt seal tunnisel reisil peale telekast näidatud Planet Earth saate ei toimunud. Tegemist on mingi Seacat tüüpi laevaga, mis meid vähemalt kiirelt kohale viis.

Nad ütlevad, et Uruguay on Lõuna-Ameerikas justkui Šveits Euroopas - stabiilne, kena, arenenud. Sadam oli küll kena, üks euroopalikumaid kohti, mis siinkandis õnnestunud kohata. Sadamast välja astudes oli ka kõik kena roheline ja linnulaulu täis. Tegelikult on päris hea riigi olemuse indikaator see, kui sujuvalt kulgeb rahavahetus. Siin lihtsalt ootasid oma järjekorra ära ja vahetasid - ei küsitud passi, ei täidetud mingeid pabereid, ei olnud vaja minna kõigepealt ühe inimese juurde ja broneerida endale nn. vahetaja.

Colonia on väike linnakene, mis on üle lahe vastamisi Buenos Airesega - ajalooliselt oligi see vist sadam, kust oli hea kaupa Buenos Airesesse smuugeldada. Tegemist on UNESCO kaitse all oleva linnakesega, kus on kenasti korda sätitud vanalinna osa. Meenutab Kuressaare linna või Ingridi arvates natukene Palamuset. Igatahes oli seal äraütlemata kena olla, jäime kohe päevaks kauemaks.

Hosteli poolt olid tasuta jalgrattad ja järgmisel päeval kolistasime linna läbi.

Hooaeg oli küll läbi, aga ju see üks rannalinn on, kuhu Buenos Airese inimesed puhkama tulevad üle vee suvel. Kui mõned head söögikorra tehtud, kohalik põhitoit chivito sai ka ära proovitud. See versioon, mis meie saime oli midagi sarnast  Tšiili  lomo al pobrele.

Ehk siis hunnik friikartulit, jupp lapikut liha, sinna peale praetud muna. Uruguay versioonil oli seal muna ja liha vahel veel juust ka. Uruguay pidada olema ainus Atlandi ääres olev Lõuna-Ameerika riik olema, kus saab merre loojuvat päikest vaadata - juhtusime ühel sellisel vaatemängul kohal olema.

Teise päeva rattasõidul võtsime ka piletid pealinna Montevideosse järgmiseks hommikuks.

Tegin väikese kaardi ka http://g.co/maps/qwyfh