Viigipüksid Argentiinas

Otsisime, aga see on nüüd selge, et Mendozas rongid enam ei käi.

Vaksalisse saabudes olid ootused kõrged

Siis aga selgus, et rauast tee lõppeb siinsamas vaksalis

Viimane rong on kuidagi kauaks jaama ootama jäänud

Ainult Potsataja on veel pildilt puudu

Kuna rongi ei olnud, siis otsustasime Córdoba nime kandvasse linna edasi liikuda. See peaks olema ülikoolilinn nagu Tartu... selle väikese vahega, et siin on 7 ülikooli.

Bussireis oli 12 tundi (!), sissejuhatavas videos näidati kuidas reisijatele serveeritakse sooja sööki. Kui juba teist korda oli küpsist serveeritud, siis sai meile selgeks, et sellel maratonil pearooga ei tule.
Bussiaknast tundub Argentina olevat üks suur lage karja- ja põllumaa - aga kena.

Córdoba võttis meid vastu eemal sähviva äikesetormiga ja tuulega. Arvan, et ma pole kunagi näinud sellis äikest, kus ühe sekundi jooksu lööb keskmisel 3 korda välku taevalaotuses. Tuul oli tõsine, isegi nii tõsine, et hostelit otsides leidsime ühed viigipüksid tänaval lebamast - pingutasin oma püksirihma ja astusime edasi. Hiljem selgus, et seesama torm oli Buenos Airest kohelnud päris julmalt.
Kohale jõudsime pärast südaööd. Homme vaatame ringi, kuhe me sattusime. Raudtee tundus siin paremas seisus olevat - ehk saab seda mööda kunagi edasi liikuda.