Nagu Alar mainis, siis meie Santiagolasteks olemise aeg sai 1. aprilli hommikul ametlikult läbi. Võtsime kella 6 ajal oma kompsud selga ja suundusime lennujaama - nagu selgus, siis siselendudeks pole vaja 2 tundi varem vaja kohale minna - piisab 45 minutist - aga turvakontroll on sellegipoolest tasemel - jäime oma veiniavajast, mille olime unustanud käsipagasisse, ilma. Tegelikult terve päeva võib kirjutada igasuguste turvakontrollidele aga sellest allpool. Lend Aricasse ehk Tsiili kõige põhjapoolsemasse linna sujus viperusteta - erinevalt LANist pakuti isegi sooja sööki. Lennuk tegi ka ühe vahepeatuse, mis oli ka omamoodi kogemus - nimelt lennuk maandus, osad inimesed kargasid püsit ja tormasid välja. Teine osa jäi rahulikult istuma (ka meie, kuigi väike ärevus oli sees, et kuidas käituda - Elen uuris veel meie kõrval istuvalt härralt, et kas peaksime välja minema või jääme lennukissse). 20 minuti hiljem oli lennuk täidetud uute inimestega ja lend Arica poole võis jätkuda. Aricas jätkus Tsiili lennujaamade needus - nimelt ühistransporti lennujaamadesse ei käi (ainuke erand Santiago) ja valitseb täielikult takso või transfeeride maffia. Aricas oli asi veel hullem, transfeer puudus täielilkult ning linna saamiseks pidi taksot kasutama, mis oli kallim, kui "takso" sõit Peruu piiriäärsesse (ca 50km) linna Tacna. Nimelt paljud Peruu "taksojuhid" käivad Tacna ja Arica vahel - autodeks on vanad Ameerika Ford Taunused, kuhu pannakse koos juhiga 6 inimest sisse ja sõit võib alata. Meie taksos oli lausa 7 persooni, sest ühe peruu tädi süles istus ka väike laps. Piiriületus oli käkitegu, kuigi autojuhti (kes igati abistab piirületuse kiireks sujuvuseks) meie Tsiili sissetulemise paberi puudumine ja Tsiili id kaardi olemasolu. Lõpuks said paberid täidetud ja ka Peruu poole polnud mingeid probleeme ning 45 minutise sõidu järel olime Tacnas. Tacna nägi välja sarnaselt Tsiili põhjapoolsetele linnadele - rahulik ühekordste savitellistest tolmune linnake. Otsisime üles siseliinide bussijaama ning lunastasime pileti Arequipasse. Võtsime kohad 2 kordse bussi esimesse ritta, et nautida vaadet (peale tunnikest sõitu sai selgeks, miks keegi neid kohti pold võtnud - päike paistis otse sisse ja tegi olemise talumatult palavaks).
Kuid enne mainisin turvakontrolle - Peruus saime neid tunda mitmeid, kuigi kasutasime ainult bussi. Nimelt bussi sisenemisel filmitakse kõiki ja otsitakse kotid läbi ning kasutatakse metallidetektori abi. Üks bussifirma isegi filmis enne väljumist kõikidel istekohtadel viibvaid isikuid. Ja sellest polnud veel vähe, peale tunnikest sõitu Tacnast Arequipasse tehti väike peatus, kus oli jälle "sümboolne" kotikobamine, kohalikke puistati rohkem ja välismaalase tunnustega isikuid vähem.
Aga homme liigume kaheks päevaks Machu Picchule ning peale seda tuleb võibolla väikene pildiülevaade Arequipast, Cuscost ja Machu Picchust. Kahjuks peame Laurit ette kurvastama oma pildiülevaatega, sest Peruus ei liigu miniseelikus tütarlapsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar