Teine päev ja matk

Teisel päeval tundsime me ennast hostelis juba kohalikena, teadsime kuidas värk käib. Õpetasime uusi tulijad, et kuidas sooja vett tuleb ära oodata jne.

Igatahes oli ootusärevus suur, sest mägimatk kõlast hästi ja me pidime kokkulepitud kohta mutimetrooga sõitma. Tundus lihtne, punane liin.. lõppeatus.  Olime kuskilt lugenud, et metroos ja ühistranspordis liikumiseks on kasulik osta endale nn. BIP!-kaart. See on selline nagu uksekaart, millele saad raha peale laadida ja metroo väravatest läbi minnes paned värava vastu ja õige summa läheb maha ning sind lastakse sisse. Metroo tundus puhas ja soe olevat ja samas ka igati loogiline oma ristumiste ja ümberistumistega.

Punase liini lõpppeatus tundus hoopis teistsugune kant - vaikne ja puhtam kui kesklinn. 

Pärast väikest ootamist ja arusaamist, et SMS-id ei liigu väga lihtsalt EMT/Tele2 võrgust kohalikku võrku... tegime kõne ja saime oma padrinoga (ehk siis programmi poolt määratud ristiisa/sõbraga) ja tema 2-aastase tütrega kokku. Sõitsime mäele veidi lähemale ning meiega liitus meie uue sõbra isa.

Matk oli hea.. said jälle teada jalalihastest, mille oluemasolust varem pole teadnud.

Võtsime esimeseks korraks pisut väiksema mäe ette, Morro Las Papas

Oli päris mõnus võsas ragistamineja ronimine, mis päädis ilusa linnavaatega Santiagole.

Linna kohal oli päris kõva sudu - sest talvel siin tuul eriti ei puhu ja nii see jama seal õhus seisab.

Rahvast oli veel seal liikumas, tundub see see on suht mõnus viis nädalavahetuse veetmiseks.

All minnes sõitsid mingid hullud jalgratastega vastu (üles!) - noh nüüd ma saan aru,et miks ratastel tegelt ketaspidureid ja vastupidavust vaja on.

Igatahes oli mõnus ja seltskond oli hea. Tagasi tulles oli tekkinud sinna metroopeatuse juurde tekkinud turg. Uudishimulikud nagu me olime, astusime läbi.

Ma ei saagi aru, miks me hernestel ja ubadel kaunade eest maksame

Tundub, et võis pilti teha...

See krabi alus on mingi õnnetu kala ristlõige

Julgesime isegi banaani osta.. seejärel tulime koju, panime paremad riided selga ja läksime lootusega ühte korterit näha - kuna omanik ütles, et tulge kuna tahate. Kohale jõudes selgus, et omanikega oli väike segadus, et kinnisvaraportaali oli vana manager jäänud ja uus manager oli ka just ära sõitnud. Aga üks kohalik elanik näitas meile asjad ette - ta arvas, et suvel on see päris hea kohta.. aga hetkel tundu ikka kuidagi külm ja niiske magala, ühise vannitoaga.

Tahtsin veel rääkida sotsiaalsetest töökohtadest Tšiili moodi - otsin kellale uue patareid, selle tehingu sooritamiseks kulus täpselt 3 inimese töö: 

1. müüja käest küsisin patareid, ta andis mulle paberi ja andis teise paberi kauba väljastajale 
2. Kassas maksin paberi alusel patarei eest ära ja mulle genereeriti teine paber
3. Teise paberi alusel tehti kauba kätteandmise kohas väike võrdluse, et minu paber ja nende paber läheks kokku, kõik pakiti kilekotti ja oligi patarei käes!

Noh tegelikult pole see halb, sest kui 1 inimene teeks selle töö ära, siis oleks 2 tk töötud.

Jah, kilekottidesse meeldib neile asju pakkida - kui sa tuled toidupoest, siis pakitakse ka asjad vähemalt kolme eri kotti - selleks on ka iga kassa juures spets inimene.

Toiduhinnad tunduvad olevat umbes sarnased meie hindadega nii poes kui kohvikus. Kohvikus isegi natukene kallimad - selline korraliku lihatükiga praad maksab umbes 3200.- ehk siis 80 krooni või 4.9 EUR

Esimene päev siin

Kuna keha sees käis kell veel endiselt Eesti aja järgi, siis kell 5-6 oli silm juba lahti. Suve ajal on siis ajavahe 7h.
Elu tundus tõeliselt askeetlik olevat, kuna esimese hooga ei leidnud me sooja vett toru seest üles (õhtul kohalikega suheldes saime teada, et vett soojendab mingi gaasipõleti teises maja otsas ja sooja vee jõudmine võtab lihtsalt aega). Ja hosteli pidajad on väga sõbralikud ja abivalmid - üks räägib inglise keelt normaalselt, teistega paneme me oma kehakeele ja väikese kohaliku sõnavara mängu.

Selgus, et hommikul pakutakse teed/kohvi  koos röstsaia ja moosiga - kõik viisakalt kööki serveeritud ja puha.

Kui kõht täis ja internet üle vaadatud, siis otsustasime kohe kohalikku ellu sukelduda - otsustasime oma projekti kontori üles otsida.

Linn tundus nagu suurlinn ikka - inimesed sees liikumas ja puha. Kontor asub meil kesklinnas ja ühe pika
tänava ääres. Selgitasime turvamehele, kuhu me minna tahame ja meid juhatati 10. korrusele.

Oli varajane hommik, kell oli midagi peale kaheksat ja kontri uksed olid millegipärast kinni, aga ukse taga sumises väike seltskond inimesi. Üks programmi korraldavatest tüdrukutest -Brenna- haaras meil kohe nööbist kinni, tutvustas ennast ja teisi, kes seal ootasid. Näitas meile seda osa kontorist, mis avatud oli ja andis eluks vajaliku Wifi parooli.

Kontorisse läksime sellepärast, et täna pidi toimuma ühiskülastused erinevatesse institutsioonidesse, mis aitavad meil täieõiguslikuks residendiks saada - ehk saada endale kohalik ID-kaart, mille peal on üks väga oluline number, ehk  RUT-number. See on põhimõtteliselt midagi sama olulist, kui meile isikukood - kui sul seda ei ole, siis sa oled eikeegi. Ilma selleta ei sa sa isegi telefoni kõnekaarti aktiveerida - rääkimata siis mingist korteri rentimisest või milleski muust keerulisemast.

Kuna passist tuli viisadest ja templitest mõned paljundused tegema, siis suundusime tänavale tagasi ja otsustasime ka mõne söögikoha üles otsida. Paljundamine läks väga lihtsalt  uno, dos...

Otsisime ka rahavahetust, neid oli ka päris mitu ja päris erinevate kurssidega. Lõpuks vahetasime ühe paraja pataka raha ära. Kenad libedad aknaga rahad 10 000, 5000, 2000, 1000 paberrahadena ja 500, 100 ja väiksemad pudinad müntidena.

Söögikoht paistis ka seal kandis päris palju olevat. Meeletu arvutamine käis söögikohtadest möödumisel - suured numbrid ajavad pea sassi... lõpuks tundus pädev arvutus, et iga 1000 tugrikut tähendab umbes 23-25 krooni (jajah, selles rahas on ikka veel lihtsam arvutada).
Õnneks leidsime sellise söögikoha, kus oli päevamenüü kohe vaateaknale välja pandud reaalselt koos nimedega. Ehk siis nägid, mida ja kui palju saad. Palju-palju liha, kartul ja riis kõrvale ning praemuna ja mingi sibul vms juurde - see moodustas siis enamasti prae. Kas ma ütlesin, et liha pannakse prae sisse korralikult? Burgeri moodi asjad on ka popid.. sellised suured, mitte nagu meerika piilupardifirma pirukad.

Sisse astudes oli see nagu mingi söökla, kus olid 2-4 inimese lauad ja laudade vahel askeldasid ettekandjad, kes sulle minutitega asjad ette tõid - nad on hästi aru saanud, et mida kiiremini sa teenindad, seda rohkem jõuad sa teenindatud. Igatahes sai kõhu kenasti täis - võtsime Chuleta - mis on siis sea kintsuliha viilakas väikese kondiga.

Kõht täis, raha taskus, paberid paljundatud suundusime kontorisse, et ühiselt politsesse viisat registreerima minna.

Vahepeal oli programmi saabunud päris palju inimesi, kellel veel ID-kaarti asi polnud korda aetud, seega ründasime me politseihoonet 20+ inimesega. Ja näitasime passi ja meist tehti digifotokaga piklik pilt. Maksime 480 tugrikut  ja saime vastu ühe templi ja allkirjaga paberi, mis ütles, et jah meil on passis viisa ja meil on saabumise tempel. Ma ei teagi, mis erilisi oskusi selle paberi väjastamine nõudis, aga millegipärast midi seda siin tegema.

Kui kogu grupp oli protseduuri läbinud, siis jalutasime edasi rahvastikuregistrisse (vähemalt nii tundus).  Seal tundus asi venivat, sest sealt putkast tuli mõni inimene välja 10-30 minuti jooksul. Igatahes oli hea võimalus järjekorras teiste osalejatega tuttavaks saada. Oli lähemalt tüüpe - Argentiinast, Brasiiliast ja USAst, Indiast, Itaaliast jne. Ja nad tegelesid väga erinevate asjadega, alates veinist ja mobiilimängudest, kuni kaevandustehnoloogiateni.
Järjekorras kontrolliti eelmise asutuse poolt antud paberit ja mõnedel selgus, et kuupäevaga oli mingi jama.. kui sul oli viisa antud 365ks päevaks ja paberile oli pandud tänane kuupäev aasta pärast, siis tänu liigaastale tekkis mingi päevade arvu jama. Need õnnetud saadeti tagasi eelmisesse asutusse.

Saabus ka minu kord vastuvõtule minna. Tädi oli väga püüdlik, kui nägi mul passist, et nimi sisaldab ä-tähte - ta üritas seda igasuguste võimalike vahenditega tekitada, kuigi ma ütlesin ,et pole vaja.. et see tekitab kindlasti kuskil süsteemis probleeme. Ma oleks seda küll Alt-klahviga saanud panna, aga ma arvan, et ID-kaardi printer oleks selle peale kindlasti hiljem lolliks läinud. 10 minutit hiljem loobus ka tädi. Andsin veel ka oma vanemate nimed, elektroonilise sõrmejälje pöidlast ja maksin talle 4800 tugrikut ja sain vastu paberi, kus on vist minu tulevane RUT kood olemas - oleme peaaegu nagu inimesed!

Seejärel astusin mingi sõbraliku mehe juurde, kes tegi metallist plaadi süstla abil tindiseks ja määris äärmise pühendumusega kõik sõrmed otsast mustaks ja võtis minu sõrmejäljed. Vähemalt on neil nüüd minu sõrmejälgedest perfektne kombinatsioon pärast viisa ja rahvastikuregistri läbimist - kui mul peaks mõnel sõrmel jälg ära kuluma, siis ma tean kust ma koopia saan.

Otsustasime veel kontorist läbi astuda, teel oli märgata valmistumist õhtuseks jalkamänguks.

Hetkel läib pan-Ameerika karikas, ehk siis väga oluline võistlus. Saime aru, et jalgpall on siin elu! Nagu ilmselt ka teistest riikides ümberringi. Rahvast kogunes pubidesse, poodie ümber, tänavale.. kust iganes jalkat näha sai.

Kontori aknast paistis meile kenasti ära suur ekraan - kaasaelamise lärm oli päris kange, nagu oleks staadionil olnud.

Kui seis oli 1:0 Tšiili kahjuks, siis otsustasime igaks juhuks koju hiilida enne kui asi jamaks läheb.

Teel koju kuulsime järsku, et autod hakkasid tänaval signaali laskma ja pubidest kõlas lärmi - olukord oli normaliseerunud, seis oli 1:1, jalka lõpu vaatasime hostelis ära.

Oli tegus päev olnud, samas oli ka reede. Saime järgmiseks hommikuks kutse mägimatkale oma projekti "padrino" (ristiisa) käest. Tõotas tulla hea nädalavahetus.

Hostelis

Esimene hostel, mille me netist piltide põhjal välja valisime on odav... umbes 16USD öö, inimese kohta. Kuna korteri leidmisega läheb ilmselt aega, siis hind on natukene määrav.

Ja see on tõeliselt askeetlik - kuna siin on talv (temperatuur langeb kuni nullini), siis ainus küttevahend on mingil naftaproduktil baseeruv latern, mis köeb ühistoas igal korrusel.

Keskküte

Ja kuna enamus aega on siin meeldivalt soe, siis majad on üldiselt ehitatud seda silmas pidades. Mida muidugi piltide pealt ei näe ja kaardi pealt kohe tähele ei pane, on see, et asume üsna suurte tänavate ääres. Toa akendende iseloomustamiseks sobib vast järgmine dialoog:

Marek: "Kas aken on lahti?"
Alar: "Ei, see ongi nii õhuke lihtsalt"

Natukene on siis tunne, et autod justkui sõidaks sinu toas ja temperatuur on üsna kõikuv, aga põhjamaa inimesena on täiesti võimalik siin siiski ööbida. Vaatan, et India mehed kõrvaltoast nihutasid vaikselt selle laterna oma tuppa ööseks - ma ei teagi kas selleks, et sooja saada või vingust pilve jääda - hommikul olid nad õnneks elus ja nihutasid möödaminnes selle üldruumi tagasi.

Ühisruum

Kui me eile arvasime, et kolime mõnda pisut kallimasse hostelisse, siis võin öelda, et olukord on suhteliselt sarnane igal pool - pole kütet, ruumid näevad suht sarnased välja jne.

Aga seltskond siin elamises on tõeliselt kirju, tundub, et rahvast saabub igast kandist - üks tädi Kariibidelt, kellega hommikulauas juttu ajasime oli tõeliselt energiline ja ägega olemisega. Veel sakslased, ingliskeele rääkijad, igasugused tõmmud poisid ja tüdrukud sagivad siin ringi, kelle päritolu kohta ei oska esimese hooga midagi arvata.

Kulgemine

Marek otsis meile piletid, mis ei neelaks kohe kogu meie eelarvet. Sobivaks variandiks osutus reis Madriidist, läbi Buenos Airese siis Santiagosse. Nii väikesest riigist nagu Eesti meil väga otse võimalik Madriidi saada ei ole, seega kasutasime meie heade naabrite abi ja otsusasime panustada Air Balticu päästmisesse oma säästud.

Kuna meil oli ees pikk reis ja minul ei olnud võimalik Riiga lennu väljumise ajaks hommikul Saaremaalt kuidagi otse jõuda, siis otsustasin, et sõidaks päev varem Lätti kohale, teeks üks Alus ja Saldejums, puhkaks ennast hostelis eelseisvaks reisiks korralikult väja. Lõpuks õnnestus mul Marek ka sellesse plaani kaasata. Mul oli marsruut Kuressaare-Orissare-Pärnu ja Pärnu-Riia (Hansabussi liin on väga mugav ja viisaka teenindusega). Ja Marek liikus Tartu-Riia bussiga, mis hilines nii 40 minutit - seega jõudsime Riiga enamvähem samal ajal.

Suundusime broneeritud hostelit otsima. Kui hostel leitud, siis võtsime sulavat raha ja vaatasime hommikuse bussipeatuse üle, vahetasime natukene raha Rimises väikese hommikuse eine vastu ja hävitasime veel viimaseid Eestist pärit toiduaineid.
Nii me seal siis olime, hommikul kotihunniku ja puhta kaelaga - suundumas lennujaama bussiga nr. 22

Kuna Air Baltic on dieet-lennufirma, kes luba pardale ainult kohvri, mis kaalub 8kg ja minu käsipagas kaalus paragu 14..15kg, siis sai minu jopest üks kõigi aegade raskemaid jopesid üldse - kaalus security läbimisel umbes-täpselt 7kg - optimeerisin kõik kotist välja, mis võimalik.

Pool tundi pärast õiget aega võttis roheliste tiivaotstega lennuks suuna Madriidi... veidi raputust saime ainult kuskil Hispaania mägede kohal - aga väga tõsiseks see kedagi ei võtnud. Madriidi lennujaamas selgus, et me ei saa kohvrit kohe järgmise lennu jaoks ära anda - saab alles paar tundi enne lennu algust. Vaatasime korraks kottide hoidmise kohta ja mõtlesime alguses, et vaatame need tunnid lennujaamas ringi - et peaks suur lennujaam olema ja puha... 30 minutit hiljem selgus, et lennujaama osa, kuhu me pääseme on ennast ammendanud. Panime kotid hoidlasse ja suundusime metroosse, et Madriid ka möödaminnes üle vaadata.

Madriid nähtud, esimesed sõnad õpitud, kerge eine võetud - lunastasime oma kohvrid ja asusime turvakontrolle läbima, et suunduda Buenos Airesesse. Lennukompaniiks oli Air Europa valitud. Selle lennuki start jäi siis umbes 2h hiljaks - oli siis viga suunatule pirnis või milles iganes - ainsana tegi korralikule eestlasele rõõmu, et  sama kompanii Mehhiko lennuk ei olnud meie väljalennu ajaks ka veel korda saanud.

Vaikiv protest lennukompanii suunas

Kuna meil oli lendude vahed nii suure broneeritud, siis erilist muret ei olnud väikese hilinemise pärast. Lend oli päris ok, lennuk tundus korralik ja puhas olevat, teenindusele polnud ka midagi ette heita. Reisi pikkus 13,5 tundi (see on vähemal vist minu isiklik rekord ühe otsa jaoks). Isegi sööki pakuti paar korda.

Ja märkamatult Buenos Aireses me olimegi, võtsime veel väikese eine, et päev paremini edeneks.

Lennujaama ostuosakonnad üle vaadatud, hinnad läbi arvutatud - hakkas kerge kahtlus hinge tekkima, sest millegipärast ei olnud meie lennule eelnev sama marsruudi LAN kompanii lennuk 2h hiljem ikka stardirajale veerenud. Natukese aja pärast hakkas kahtlusi kinnitama ka tabloo, kus millegipärast paljudel lendudel oli taga hilinemise jutt ja Meerikamaa lendudel lausa ärajäämine. Uurisime elu, kuna seal lennujaamas ei olnud kombeks läbi kõlarite midagi väga rääkida, veel vähem seda teha meile arusaadavas keele. Alguses öeldi, et õhus on tunda tuhka ja 30 min. pärast saab ehk rohkem infot teada.

lonkisime sihitult mööda lennujaama ja jäime millegipärast teises otsas mingi värava juurde pidama. Seejärel ilmus meie lennu taha kiri, et peaksime agendi poole pöörduma. Suured rahvamassid kogunesid laua juurde, kõigepealt räägiti jälle meile mitte väga arusaadavad keeles, seejärel kogunes üks punt ingliskeelseid inimesi, kellele siis selgitati, et asjalood on nüüd sedamoodi, et me peame oma pagasi leidma ja siis bussi peale minema. Buss pidi meid viima teise lennujaama, kust lennud toimuvad.

Pagas jälle meiega

Seejärel toimus ühe lennujaamatöötaja juhendamisel tormamine mööda lennujaama, mis meenutas "Mehed ei nuta" alguskaadreid. Jõudsime veel mõelda, et mis oleks juhtunud siis, kui me poleks juhuslikult seal lennujaama otsas olnud, kus aktsioon toimuma hakkas. Aga lõpuks õnnestus neil lennukitäis inimesi bussidesse ära pakkida.

Enne seda vormistati meid ka ametlikult Argentiinasse turistidena. Ootamatu ekskursioon võis alata

Linn kiiresti nähtud, andsime teises lennujaamas oma pagasi ära ja vormistasime ma väga lühikese riigis viibimise lõppenuks ja hakkasime lendu ootama. Kaasreisijad tundusid meile juba perekonnana - olime nii palju koos läbi teinud ;) Ega see lennuk ka väga õigel ajal ei tulnud - inimesed, kes pidid veel edasi lendama Santiagost, muutusid pisut morniks. Lõpuks saabusid meie väravasse pardameeskond ja lootused tõusid kõrgele. Ma väga ei mäleta enam midagi, sest uni hakkas vaikselt ära tegema. Mäletan, et oli üks kuri onu, kes tahtis kindlasti oma aknaalust kohta saada ja mägede kohal oli tunda korralikku raputust, nii et nii mõnigi reisija oli näost valge ja haaras paberist koti järele. Ilmselgelt oli kõigil hea meel, kui lennuk ühes tükis maa peale jõudis. Aga see ununes paljudel ära, kui lennuk pidi veel pärast maandumist ootama, et pääseda rahva mahapanemise koridori juurde - uljamad hakkasid stjuuardessi kutsenuppudega mängima. Põhjamaa inimene oleks võinud ilmselt seal 3h istuda.

Nii hilja meil vastas kedagi ei olnud enam, andsime oma Soomest saadud paberitest 2 ühikut ära ja vandusime paberil, et me ei too midagi kahtlast riiki. Võtsime mingi takso moodi asja, sest seiklemise ressurss oli 46-tunnise reisi järel otsa saanud, et ühistranspordiga liikuma hakata. Suundusime hostelisse, kus meile organiseeriti kahe voodi ja telekaga tuba. Keset ühisruume olid mingid õlilaternad, mis andsid sooja.