Igatahes oli ootusärevus suur, sest mägimatk kõlast hästi ja me pidime kokkulepitud kohta mutimetrooga sõitma. Tundus lihtne, punane liin.. lõppeatus. Olime kuskilt lugenud, et metroos ja ühistranspordis liikumiseks on kasulik osta endale nn. BIP!-kaart. See on selline nagu uksekaart, millele saad raha peale laadida ja metroo väravatest läbi minnes paned värava vastu ja õige summa läheb maha ning sind lastakse sisse. Metroo tundus puhas ja soe olevat ja samas ka igati loogiline oma ristumiste ja ümberistumistega.
Punase liini lõpppeatus tundus hoopis teistsugune kant - vaikne ja puhtam kui kesklinn.
Pärast väikest ootamist ja arusaamist, et SMS-id ei liigu väga lihtsalt EMT/Tele2 võrgust kohalikku võrku... tegime kõne ja saime oma padrinoga (ehk siis programmi poolt määratud ristiisa/sõbraga) ja tema 2-aastase tütrega kokku. Sõitsime mäele veidi lähemale ning meiega liitus meie uue sõbra isa.
Matk oli hea.. said jälle teada jalalihastest, mille oluemasolust varem pole teadnud.
Võtsime esimeseks korraks pisut väiksema mäe ette, Morro Las Papas
Linna kohal oli päris kõva sudu - sest talvel siin tuul eriti ei puhu ja nii see jama seal õhus seisab.
Rahvast oli veel seal liikumas, tundub see see on suht mõnus viis nädalavahetuse veetmiseks.
All minnes sõitsid mingid hullud jalgratastega vastu (üles!) - noh nüüd ma saan aru,et miks ratastel tegelt ketaspidureid ja vastupidavust vaja on.
Igatahes oli mõnus ja seltskond oli hea. Tagasi tulles oli tekkinud sinna metroopeatuse juurde tekkinud turg. Uudishimulikud nagu me olime, astusime läbi.
 |
| Ma ei saagi aru, miks me hernestel ja ubadel kaunade eest maksame |
 |
| Tundub, et võis pilti teha... |
 |
| See krabi alus on mingi õnnetu kala ristlõige |
Julgesime isegi banaani osta.. seejärel tulime koju, panime paremad riided selga ja läksime lootusega ühte korterit näha - kuna omanik ütles, et tulge kuna tahate. Kohale jõudes selgus, et omanikega oli väike segadus, et kinnisvaraportaali oli vana manager jäänud ja uus manager oli ka just ära sõitnud. Aga üks kohalik elanik näitas meile asjad ette - ta arvas, et suvel on see päris hea kohta.. aga hetkel tundu ikka kuidagi külm ja niiske magala, ühise vannitoaga.
Tahtsin veel rääkida sotsiaalsetest töökohtadest Tšiili moodi - otsin kellale uue patareid, selle tehingu sooritamiseks kulus täpselt 3 inimese töö:
- müüja käest küsisin patareid, ta andis mulle paberi ja andis teise paberi kauba väljastajale
- Kassas maksin paberi alusel patarei eest ära ja mulle genereeriti teine paber
- Teise paberi alusel tehti kauba kätteandmise kohas väike võrdluse, et minu paber ja nende paber läheks kokku, kõik pakiti kilekotti ja oligi patarei käes!
Noh tegelikult pole see halb, sest kui 1 inimene teeks selle töö ära, siis oleks 2 tk töötud.
Jah, kilekottidesse meeldib neile asju pakkida - kui sa tuled toidupoest, siis pakitakse ka asjad vähemalt kolme eri kotti - selleks on ka iga kassa juures spets inimene.
Toiduhinnad tunduvad olevat umbes sarnased meie hindadega nii poes kui kohvikus. Kohvikus isegi natukene kallimad - selline korraliku lihatükiga praad maksab umbes 3200.- ehk siis 80 krooni või 4.9 EUR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar