Elu tundus tõeliselt askeetlik olevat, kuna esimese hooga ei leidnud me sooja vett toru seest üles (õhtul kohalikega suheldes saime teada, et vett soojendab mingi gaasipõleti teises maja otsas ja sooja vee jõudmine võtab lihtsalt aega). Ja hosteli pidajad on väga sõbralikud ja abivalmid - üks räägib inglise keelt normaalselt, teistega paneme me oma kehakeele ja väikese kohaliku sõnavara mängu.
Selgus, et hommikul pakutakse teed/kohvi koos röstsaia ja moosiga - kõik viisakalt kööki serveeritud ja puha.
Kui kõht täis ja internet üle vaadatud, siis otsustasime kohe kohalikku ellu sukelduda - otsustasime oma projekti kontori üles otsida.
Linn tundus nagu suurlinn ikka - inimesed sees liikumas ja puha. Kontor asub meil kesklinnas ja ühe pika
tänava ääres. Selgitasime turvamehele, kuhu me minna tahame ja meid juhatati 10. korrusele.
Oli varajane hommik, kell oli midagi peale kaheksat ja kontri uksed olid millegipärast kinni, aga ukse taga sumises väike seltskond inimesi. Üks programmi korraldavatest tüdrukutest -Brenna- haaras meil kohe nööbist kinni, tutvustas ennast ja teisi, kes seal ootasid. Näitas meile seda osa kontorist, mis avatud oli ja andis eluks vajaliku Wifi parooli.
Kontorisse läksime sellepärast, et täna pidi toimuma ühiskülastused erinevatesse institutsioonidesse, mis aitavad meil täieõiguslikuks residendiks saada - ehk saada endale kohalik ID-kaart, mille peal on üks väga oluline number, ehk RUT-number. See on põhimõtteliselt midagi sama olulist, kui meile isikukood - kui sul seda ei ole, siis sa oled eikeegi. Ilma selleta ei sa sa isegi telefoni kõnekaarti aktiveerida - rääkimata siis mingist korteri rentimisest või milleski muust keerulisemast.
Kuna passist tuli viisadest ja templitest mõned paljundused tegema, siis suundusime tänavale tagasi ja otsustasime ka mõne söögikoha üles otsida. Paljundamine läks väga lihtsalt uno, dos...
Otsisime ka rahavahetust, neid oli ka päris mitu ja päris erinevate kurssidega. Lõpuks vahetasime ühe paraja pataka raha ära. Kenad libedad aknaga rahad 10 000, 5000, 2000, 1000 paberrahadena ja 500, 100 ja väiksemad pudinad müntidena.
Söögikoht paistis ka seal kandis päris palju olevat. Meeletu arvutamine käis söögikohtadest möödumisel - suured numbrid ajavad pea sassi... lõpuks tundus pädev arvutus, et iga 1000 tugrikut tähendab umbes 23-25 krooni (jajah, selles rahas on ikka veel lihtsam arvutada).
Õnneks leidsime sellise söögikoha, kus oli päevamenüü kohe vaateaknale välja pandud reaalselt koos nimedega. Ehk siis nägid, mida ja kui palju saad. Palju-palju liha, kartul ja riis kõrvale ning praemuna ja mingi sibul vms juurde - see moodustas siis enamasti prae. Kas ma ütlesin, et liha pannakse prae sisse korralikult? Burgeri moodi asjad on ka popid.. sellised suured, mitte nagu meerika piilupardifirma pirukad.
Sisse astudes oli see nagu mingi söökla, kus olid 2-4 inimese lauad ja laudade vahel askeldasid ettekandjad, kes sulle minutitega asjad ette tõid - nad on hästi aru saanud, et mida kiiremini sa teenindad, seda rohkem jõuad sa teenindatud. Igatahes sai kõhu kenasti täis - võtsime Chuleta - mis on siis sea kintsuliha viilakas väikese kondiga.
Kõht täis, raha taskus, paberid paljundatud suundusime kontorisse, et ühiselt politsesse viisat registreerima minna.
Vahepeal oli programmi saabunud päris palju inimesi, kellel veel ID-kaarti asi polnud korda aetud, seega ründasime me politseihoonet 20+ inimesega. Ja näitasime passi ja meist tehti digifotokaga piklik pilt. Maksime 480 tugrikut ja saime vastu ühe templi ja allkirjaga paberi, mis ütles, et jah meil on passis viisa ja meil on saabumise tempel. Ma ei teagi, mis erilisi oskusi selle paberi väjastamine nõudis, aga millegipärast midi seda siin tegema.
Kui kogu grupp oli protseduuri läbinud, siis jalutasime edasi rahvastikuregistrisse (vähemalt nii tundus). Seal tundus asi venivat, sest sealt putkast tuli mõni inimene välja 10-30 minuti jooksul. Igatahes oli hea võimalus järjekorras teiste osalejatega tuttavaks saada. Oli lähemalt tüüpe - Argentiinast, Brasiiliast ja USAst, Indiast, Itaaliast jne. Ja nad tegelesid väga erinevate asjadega, alates veinist ja mobiilimängudest, kuni kaevandustehnoloogiateni.
Järjekorras kontrolliti eelmise asutuse poolt antud paberit ja mõnedel selgus, et kuupäevaga oli mingi jama.. kui sul oli viisa antud 365ks päevaks ja paberile oli pandud tänane kuupäev aasta pärast, siis tänu liigaastale tekkis mingi päevade arvu jama. Need õnnetud saadeti tagasi eelmisesse asutusse.
Saabus ka minu kord vastuvõtule minna. Tädi oli väga püüdlik, kui nägi mul passist, et nimi sisaldab ä-tähte - ta üritas seda igasuguste võimalike vahenditega tekitada, kuigi ma ütlesin ,et pole vaja.. et see tekitab kindlasti kuskil süsteemis probleeme. Ma oleks seda küll Alt-klahviga saanud panna, aga ma arvan, et ID-kaardi printer oleks selle peale kindlasti hiljem lolliks läinud. 10 minutit hiljem loobus ka tädi. Andsin veel ka oma vanemate nimed, elektroonilise sõrmejälje pöidlast ja maksin talle 4800 tugrikut ja sain vastu paberi, kus on vist minu tulevane RUT kood olemas - oleme peaaegu nagu inimesed!
Seejärel astusin mingi sõbraliku mehe juurde, kes tegi metallist plaadi süstla abil tindiseks ja määris äärmise pühendumusega kõik sõrmed otsast mustaks ja võtis minu sõrmejäljed. Vähemalt on neil nüüd minu sõrmejälgedest perfektne kombinatsioon pärast viisa ja rahvastikuregistri läbimist - kui mul peaks mõnel sõrmel jälg ära kuluma, siis ma tean kust ma koopia saan.
Otsustasime veel kontorist läbi astuda, teel oli märgata valmistumist õhtuseks jalkamänguks.
Kontori aknast paistis meile kenasti ära suur ekraan - kaasaelamise lärm oli päris kange, nagu oleks staadionil olnud.
Kui seis oli 1:0 Tšiili kahjuks, siis otsustasime igaks juhuks koju hiilida enne kui asi jamaks läheb.
Teel koju kuulsime järsku, et autod hakkasid tänaval signaali laskma ja pubidest kõlas lärmi - olukord oli normaliseerunud, seis oli 1:1, jalka lõpu vaatasime hostelis ära.
Oli tegus päev olnud, samas oli ka reede. Saime järgmiseks hommikuks kutse mägimatkale oma projekti "padrino" (ristiisa) käest. Tõotas tulla hea nädalavahetus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar