Kulgemine

Marek otsis meile piletid, mis ei neelaks kohe kogu meie eelarvet. Sobivaks variandiks osutus reis Madriidist, läbi Buenos Airese siis Santiagosse. Nii väikesest riigist nagu Eesti meil väga otse võimalik Madriidi saada ei ole, seega kasutasime meie heade naabrite abi ja otsusasime panustada Air Balticu päästmisesse oma säästud.

Kuna meil oli ees pikk reis ja minul ei olnud võimalik Riiga lennu väljumise ajaks hommikul Saaremaalt kuidagi otse jõuda, siis otsustasin, et sõidaks päev varem Lätti kohale, teeks üks Alus ja Saldejums, puhkaks ennast hostelis eelseisvaks reisiks korralikult väja. Lõpuks õnnestus mul Marek ka sellesse plaani kaasata. Mul oli marsruut Kuressaare-Orissare-Pärnu ja Pärnu-Riia (Hansabussi liin on väga mugav ja viisaka teenindusega). Ja Marek liikus Tartu-Riia bussiga, mis hilines nii 40 minutit - seega jõudsime Riiga enamvähem samal ajal.

Suundusime broneeritud hostelit otsima. Kui hostel leitud, siis võtsime sulavat raha ja vaatasime hommikuse bussipeatuse üle, vahetasime natukene raha Rimises väikese hommikuse eine vastu ja hävitasime veel viimaseid Eestist pärit toiduaineid.
Nii me seal siis olime, hommikul kotihunniku ja puhta kaelaga - suundumas lennujaama bussiga nr. 22

Kuna Air Baltic on dieet-lennufirma, kes luba pardale ainult kohvri, mis kaalub 8kg ja minu käsipagas kaalus paragu 14..15kg, siis sai minu jopest üks kõigi aegade raskemaid jopesid üldse - kaalus security läbimisel umbes-täpselt 7kg - optimeerisin kõik kotist välja, mis võimalik.

Pool tundi pärast õiget aega võttis roheliste tiivaotstega lennuks suuna Madriidi... veidi raputust saime ainult kuskil Hispaania mägede kohal - aga väga tõsiseks see kedagi ei võtnud. Madriidi lennujaamas selgus, et me ei saa kohvrit kohe järgmise lennu jaoks ära anda - saab alles paar tundi enne lennu algust. Vaatasime korraks kottide hoidmise kohta ja mõtlesime alguses, et vaatame need tunnid lennujaamas ringi - et peaks suur lennujaam olema ja puha... 30 minutit hiljem selgus, et lennujaama osa, kuhu me pääseme on ennast ammendanud. Panime kotid hoidlasse ja suundusime metroosse, et Madriid ka möödaminnes üle vaadata.

Madriid nähtud, esimesed sõnad õpitud, kerge eine võetud - lunastasime oma kohvrid ja asusime turvakontrolle läbima, et suunduda Buenos Airesesse. Lennukompaniiks oli Air Europa valitud. Selle lennuki start jäi siis umbes 2h hiljaks - oli siis viga suunatule pirnis või milles iganes - ainsana tegi korralikule eestlasele rõõmu, et  sama kompanii Mehhiko lennuk ei olnud meie väljalennu ajaks ka veel korda saanud.

Vaikiv protest lennukompanii suunas

Kuna meil oli lendude vahed nii suure broneeritud, siis erilist muret ei olnud väikese hilinemise pärast. Lend oli päris ok, lennuk tundus korralik ja puhas olevat, teenindusele polnud ka midagi ette heita. Reisi pikkus 13,5 tundi (see on vähemal vist minu isiklik rekord ühe otsa jaoks). Isegi sööki pakuti paar korda.

Ja märkamatult Buenos Aireses me olimegi, võtsime veel väikese eine, et päev paremini edeneks.

Lennujaama ostuosakonnad üle vaadatud, hinnad läbi arvutatud - hakkas kerge kahtlus hinge tekkima, sest millegipärast ei olnud meie lennule eelnev sama marsruudi LAN kompanii lennuk 2h hiljem ikka stardirajale veerenud. Natukese aja pärast hakkas kahtlusi kinnitama ka tabloo, kus millegipärast paljudel lendudel oli taga hilinemise jutt ja Meerikamaa lendudel lausa ärajäämine. Uurisime elu, kuna seal lennujaamas ei olnud kombeks läbi kõlarite midagi väga rääkida, veel vähem seda teha meile arusaadavas keele. Alguses öeldi, et õhus on tunda tuhka ja 30 min. pärast saab ehk rohkem infot teada.

lonkisime sihitult mööda lennujaama ja jäime millegipärast teises otsas mingi värava juurde pidama. Seejärel ilmus meie lennu taha kiri, et peaksime agendi poole pöörduma. Suured rahvamassid kogunesid laua juurde, kõigepealt räägiti jälle meile mitte väga arusaadavad keeles, seejärel kogunes üks punt ingliskeelseid inimesi, kellele siis selgitati, et asjalood on nüüd sedamoodi, et me peame oma pagasi leidma ja siis bussi peale minema. Buss pidi meid viima teise lennujaama, kust lennud toimuvad.

Pagas jälle meiega

Seejärel toimus ühe lennujaamatöötaja juhendamisel tormamine mööda lennujaama, mis meenutas "Mehed ei nuta" alguskaadreid. Jõudsime veel mõelda, et mis oleks juhtunud siis, kui me poleks juhuslikult seal lennujaama otsas olnud, kus aktsioon toimuma hakkas. Aga lõpuks õnnestus neil lennukitäis inimesi bussidesse ära pakkida.

Enne seda vormistati meid ka ametlikult Argentiinasse turistidena. Ootamatu ekskursioon võis alata

Linn kiiresti nähtud, andsime teises lennujaamas oma pagasi ära ja vormistasime ma väga lühikese riigis viibimise lõppenuks ja hakkasime lendu ootama. Kaasreisijad tundusid meile juba perekonnana - olime nii palju koos läbi teinud ;) Ega see lennuk ka väga õigel ajal ei tulnud - inimesed, kes pidid veel edasi lendama Santiagost, muutusid pisut morniks. Lõpuks saabusid meie väravasse pardameeskond ja lootused tõusid kõrgele. Ma väga ei mäleta enam midagi, sest uni hakkas vaikselt ära tegema. Mäletan, et oli üks kuri onu, kes tahtis kindlasti oma aknaalust kohta saada ja mägede kohal oli tunda korralikku raputust, nii et nii mõnigi reisija oli näost valge ja haaras paberist koti järele. Ilmselgelt oli kõigil hea meel, kui lennuk ühes tükis maa peale jõudis. Aga see ununes paljudel ära, kui lennuk pidi veel pärast maandumist ootama, et pääseda rahva mahapanemise koridori juurde - uljamad hakkasid stjuuardessi kutsenuppudega mängima. Põhjamaa inimene oleks võinud ilmselt seal 3h istuda.

Nii hilja meil vastas kedagi ei olnud enam, andsime oma Soomest saadud paberitest 2 ühikut ära ja vandusime paberil, et me ei too midagi kahtlast riiki. Võtsime mingi takso moodi asja, sest seiklemise ressurss oli 46-tunnise reisi järel otsa saanud, et ühistranspordiga liikuma hakata. Suundusime hostelisse, kus meile organiseeriti kahe voodi ja telekaga tuba. Keset ühisruume olid mingid õlilaternad, mis andsid sooja.