Tangot tantsitakse kahekesi.

Córdoba võrdub elunauding.

Kell kaks öösel kõlab linna keskel asuval platsil eelmise sajandi keskpaigast pärinev muusika ja väljakutäis igas vanuses ilusaid inimesi tantsib kirgede tantsu tangot. Muuhulgas tantsivad ka kaks koera omavahel.

Öö on soe.

Palju ilusaid jalgu.

Õhtu kõige ebatraditsionaalsem tango tuleb minult - paanikaga segatud vingerdamine vabanemaks krae vahele kukkunud putukast.

Peruu ja turvalised bussid

Nagu Alar mainis, siis meie Santiagolasteks olemise aeg sai 1. aprilli hommikul ametlikult läbi. Võtsime kella 6 ajal oma kompsud selga ja suundusime lennujaama - nagu selgus, siis siselendudeks pole vaja 2 tundi varem vaja kohale minna - piisab 45 minutist - aga turvakontroll on sellegipoolest tasemel - jäime oma veiniavajast, mille olime unustanud käsipagasisse, ilma. Tegelikult terve päeva võib kirjutada igasuguste turvakontrollidele aga sellest allpool. Lend Aricasse ehk Tsiili kõige põhjapoolsemasse linna sujus viperusteta - erinevalt LANist pakuti isegi sooja sööki. Lennuk tegi ka ühe vahepeatuse, mis oli ka omamoodi kogemus - nimelt lennuk maandus, osad inimesed kargasid püsit ja tormasid välja. Teine osa jäi rahulikult istuma (ka meie, kuigi väike ärevus oli sees, et kuidas käituda - Elen uuris veel meie kõrval istuvalt härralt, et kas peaksime välja minema või jääme lennukissse). 20 minuti hiljem oli lennuk täidetud uute inimestega ja lend Arica poole võis jätkuda. Aricas jätkus Tsiili lennujaamade needus - nimelt ühistransporti lennujaamadesse ei käi (ainuke erand Santiago) ja valitseb täielikult takso või transfeeride maffia. Aricas oli asi veel hullem, transfeer puudus täielilkult ning linna saamiseks pidi taksot kasutama, mis oli kallim, kui "takso" sõit Peruu piiriäärsesse (ca 50km) linna Tacna. Nimelt paljud Peruu "taksojuhid" käivad Tacna ja Arica vahel - autodeks on vanad Ameerika Ford Taunused, kuhu pannakse koos juhiga 6 inimest sisse ja sõit võib alata. Meie taksos oli lausa 7 persooni, sest ühe peruu tädi süles istus ka väike laps. Piiriületus oli käkitegu, kuigi autojuhti (kes igati abistab piirületuse kiireks sujuvuseks) meie Tsiili sissetulemise paberi puudumine ja Tsiili id kaardi olemasolu. Lõpuks said paberid täidetud ja ka Peruu poole polnud mingeid probleeme ning 45 minutise sõidu järel olime Tacnas. Tacna nägi välja sarnaselt Tsiili põhjapoolsetele linnadele - rahulik ühekordste savitellistest tolmune linnake. Otsisime üles siseliinide bussijaama ning lunastasime pileti Arequipasse. Võtsime kohad 2 kordse bussi esimesse ritta, et nautida vaadet (peale tunnikest sõitu sai selgeks, miks keegi neid kohti pold võtnud - päike paistis otse sisse ja tegi olemise talumatult palavaks).

Kuid enne mainisin turvakontrolle - Peruus saime neid tunda mitmeid, kuigi kasutasime ainult bussi. Nimelt bussi  sisenemisel filmitakse kõiki ja otsitakse kotid läbi ning kasutatakse metallidetektori abi. Üks bussifirma isegi filmis enne väljumist kõikidel istekohtadel viibvaid isikuid. Ja sellest polnud veel vähe, peale tunnikest sõitu Tacnast Arequipasse tehti väike peatus, kus oli jälle "sümboolne" kotikobamine, kohalikke puistati rohkem ja välismaalase tunnustega isikuid vähem.

Aga homme liigume kaheks päevaks Machu Picchule ning peale seda tuleb võibolla väikene pildiülevaade Arequipast, Cuscost ja Machu Picchust. Kahjuks peame Laurit ette kurvastama oma pildiülevaatega, sest Peruus ei liigu miniseelikus tütarlapsi.

Córdoba

Teid tervitab Ingrid:
soovisin lihtsalt kirjeldada ühte omapärast vaatepilti, mis rõõmustab iga kord kui meelde tuleb.

Istusime linna keskväljakul, vaatasime inimesi ja kummaliselt energilisi penisi, kes tuvisi taga ajades lippasid siia ja sinna ja ei tundunud sealjuures natukestki väsivat või oma tegevuse mõttetust tajuvat.

Ühtäkki näksas üks koer teist tagumikust, mispeale näksatav pani suure kiunumisega jooksu. Tükk aega perutas ja kiunus, kuniks jooksis va pimeloom ühele naisele tagant jalgadesse sedamoodi, et mainitud naisterahvas kaotas tasakaalu.

Oh oli ikka naljakas!

Rongiga on lood sellised, et järgmised vabad piletid on saadaval aprilli lõpuks, sest rong võtab selle pika tee Bs As-sse ette kaks korda nädalas. Olgugi et siin on toredad tudengineiud, kes seeliku asemel ainult vööd kanda armastavad, nii kauaks siia ikka vist ei jää.

Viigipüksid Argentiinas

Otsisime, aga see on nüüd selge, et Mendozas rongid enam ei käi.

Vaksalisse saabudes olid ootused kõrged

Siis aga selgus, et rauast tee lõppeb siinsamas vaksalis

Viimane rong on kuidagi kauaks jaama ootama jäänud

Ainult Potsataja on veel pildilt puudu

Kuna rongi ei olnud, siis otsustasime Córdoba nime kandvasse linna edasi liikuda. See peaks olema ülikoolilinn nagu Tartu... selle väikese vahega, et siin on 7 ülikooli.

Bussireis oli 12 tundi (!), sissejuhatavas videos näidati kuidas reisijatele serveeritakse sooja sööki. Kui juba teist korda oli küpsist serveeritud, siis sai meile selgeks, et sellel maratonil pearooga ei tule.
Bussiaknast tundub Argentina olevat üks suur lage karja- ja põllumaa - aga kena.

Córdoba võttis meid vastu eemal sähviva äikesetormiga ja tuulega. Arvan, et ma pole kunagi näinud sellis äikest, kus ühe sekundi jooksu lööb keskmisel 3 korda välku taevalaotuses. Tuul oli tõsine, isegi nii tõsine, et hostelit otsides leidsime ühed viigipüksid tänaval lebamast - pingutasin oma püksirihma ja astusime edasi. Hiljem selgus, et seesama torm oli Buenos Airest kohelnud päris julmalt.
Kohale jõudsime pärast südaööd. Homme vaatame ringi, kuhe me sattusime. Raudtee tundus siin paremas seisus olevat - ehk saab seda mööda kunagi edasi liikuda.

Rändama

Nädalavahetus möödus meil pakkides ja kolides. Pakkisime oma elamise kokku harjumuspärases korteris, sõime ühe pidusöögi Korea restoranis paari sõbraga. Toimus umbes sarnane stseen "Viimne reliikvia" filmile, kus mungad väljusid kloostrist välja ja soovisid teineteisele head teed ja asutasid erinevas suunas minema. Marek ja Elen läksid Peruu suunas, meie Ingridiga natukene hiljem Argentina suunas.

Nii palju ma tean, et pärast 17-tunnist reisi lennuki ja bussiga olid nad sinna kuskile kohale jõudnud õnnelikult ja väsinult.

Me paigutasime oma kohvrid ja muud pambud teaduse-Lauri juurde ja 7 tundi hiljem leidsime ennast taaskord öisest Mendoza linnast. Oli väike äratundmisrõõm - need vanad autod ja jalakäija jaoks keerulised valgusfoorid. Valisime ühe hosteli, kus me olime eelmise korral olnud. Tegelikult oli äratundmisrõõm juba tee peal üle Andide, sest paljud kohad tundusid tuttavad ja eriti tuttav oli see teega kohati paralleelelt kulgev kitsarööpmeline üle Andide viiv raudtee.

Erilist vahejuhtumeid siiani pole olnud, õhtul läks kell 11 ajal hostelis elekter ära. Erinevad tegelased klõpsisid automaatkorke terve öö edasi-tagasi. Teame seda hästi, kuna elektrikilp asus meie toa läheduses ja iga kord läks vannitoas lamp lootusrikkalt pooleks sekundiks põlema. Hommikul oli mul väike hirm, et hommikukohvi ei saa - ajasin ennast kell 8 juba üles ja läksin ka seda elektrikappi uurima. Siinkohal tänud onu Reinule, kelle käe all olen ma elus paar elektrikilpi kokku kruvinud, sellised praktilised teadmised kuluvad vahest ära - hostel sai elektri tagasi.

Me suundume raudteed otsima, et rongiga Buenos Airesesse saada.

Ühe maavärina anatoomia

Seda ei koge just tihti: olla 22. korrusel siis, kui sinust 219 kilomeetri kaugusel väriseb maa nii, et seda hinnatakse 7.2 magnituudini Richteri skaalal.

On laisk õhtupoolik, pärast õhtusööki, mis oli järgnenud mägedes matkamisele. Lesid voodis, vaatad arvutiga tõtt... tunned, et voodi hakkab edasi-tagasi vappuma. Astud voodist maha, et  sealt mitte välja kukkuda. Tunned kuidas tuba tormab sinu jalgade all edasi-tagasi omas rütmis. Natukene meenutab see ühte Vene multifilmi, kus kanajalgadel maja tahab lendu tõusta.

Suured pildiraamid, mis on sattunud võnkumise suunaga risti olevate seinte peale... need liiguvad seinast eemale ja tagasi - nagu tahaks lendu minna. Teised pildiraamid vajuvad lihtsalt jonnakalt viltu. Vannitoa ja tubade vahel olevad uksed kiiguvad omas tempos lahti ja kinni, justkui üritaks kellelegi lehvitada.

Vaatad nõutult teistele otsa - ei tea kas see jääb nüüd kohe järgi või läheb veel tugevamaks. Esialgu läheb tugevamaks. Tavaliselt toimub kogu raputus paarikümne sekundi jooksul, seega mööda treppe lipates eriti kaugele selle ajaga ei jõuaks ikka. Elen raporteerib, et köögis teevad rippuvad köögiriistad eriti imelikku tantsu ja muffinite valmistamine tuleb korraks pooleli jätta. Süda lööb kiiremini küll ja mitte ainult köögiriistade pärast. Siis aga rahuneb olukord sama järsku maha nagu see kõik oli alanud. Maja veel kõigub pisut inertsist.

Kohe kiiresti internetti, tuttavale leheküljele vaatama, et kus värina keskus oli ja palju värises. Telekas ka lahti igaks juhuks, et täpsemalt infot saada. Rannikul antakse veel mõne asulas tsunamihoiatus, kuna epitsenter asus sel korral meres.

Üldiselt on majad siin ehitatud nii, et nad sellele raputusele vastu peaks. Nad käituvad nagu pikad rauast latid, kui neid ühest otsast kõigutada - kokkuvõttes ehk tekib natukene suurema amplituudiga liikumine, kui vaja on, aga vähemalt ei teki konstruktsioonis kuskil üleliigseid pingeid. Samas mida kõrgem maja, seda rohkem kõikumist. Eriti kummaline on see fakt, et Santiagosse ehitatakse Lõuna-Ameerika kõige kõrgemat hoonet. Seal peab küll vist seintele käsipuu kinnitatud olema, et aknast välja ei kukuks sellise raputuse juures.

Aga muidu läheb meil hästi, täname küsimast.

2800km teaduse nimel - nr. 1

Võib öelda, et kõik sai alguse sellest hetkest kui ma endale teisel katsel juhiload sain ARKist. Ja jätkus sellega, et Lauri (Santiago juhtivteadlane taimede alal, eelnevalt ka ära märgitud kui "müstiline eestlane") kaotas ühel ekspeditsioonil oma juhiload kõrbesse ära ning seesama Tartu ARK ei olnud nõud uusi lubasid ei välismaale, ega ka teisele volitatud isikule väljastama. Aeg oli sobiv autojuhi ametit pidada - teaduse nimel!

Tegelikult olime juba paaripäevase proovisõidu teinud mõni kuu tagasi Santiago ümbruses. Käinud Pitchilemus, ööbinud taaskord paadimajas, proovinud liikluspolitsei nina all vastassuunavööndisse sõita (sõitja oli lubadeta Lauri, kuna ma olin juba 13 tundi roolis olnud). Siis veel kolanud ümber Santiago mägede otsas, näinud üle 5 kuu olles vihma ja rahet, tundnud õhus reaalset äikesele eelnevat elektrit, mis juuksed peas püsti tõstis, kasutanud juhust ja proovinud pulberkustuti tööpõhimõtteid, reidnud reggetoni plaadi tee äärest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seda proovisõitu kajastab väike album (kuna olin roolis ja pilti ei saanud eriti teha): https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/EsimeneValitoo#


Sel korral oli välitööde finaal - ehk siis viimane välitöö nädalaks Chiloé saarel ja Temuco kandis, et otsida seda Keerispea lille, millega Lauri siin viimased aastad teadust on teinud. Kuna me pole nii kaugele lõunasse sattunud ja Anne oli ka meile parajasti külla saabunud, siis võtsime väljakutse vastu.  Mina olin piloot, Lauri tegi teadust ja Ingrid ning Anne olid toetusgrupp, kes aitas tuju üleval hoida ning teadust assisteerida.


Nii me leidsime ennast reede õhtul kell 11:57 Santiago bussijaamast, eesmärgiga järgmise 8 tundi lõunasse sõita alustuseks, et sealt rendiauto võtta ja siis veel rohkem lõunasse liikuda.

Öine sõit möödus ilma vahejutumiteta ja hommikul vara tervitas 850km lõunas asuv Temuco meid korraliku vihmasajuga. Takso  võeti meilt nina alt ära, aga taksojuht viipas ühe valge  maastikuauto poole, kes meid lahkelt üles korjas ja lubas meie seltskonna autorendi juurde viia. Kuna autosse oli korjatud juba üks politseinik, siis pressisime ennast neljakesi tagaistmele. Muud ei mäleta, kui seda, et saime noomida kui uuel autol ukse liiga kõvasti kinni lõime. Maksime 5000 raha ja asusime autorendi avamist ootama. Jalutasime ajaviiteks mõne kvartali jagu, aga avatud kohvikut ei paistnud kuskil olevat.  

Kui automaatkastiga linnamaastur käes, siis võtsime suuna kohe Chiloé saarele, kuna seal ootas meid öömaja kolmeks ööks Darwini-nimelises uurimisjaamas.

Oma teel põikasime ka Puerto Montt-ist läbi, aga seal ei toimunud peale suurema mõõna ja vihmasaju suurt midagi.

Läksime ka läbi "Minu Tšiili" raamatu kirjutaja ajutisest kodulinnast, võtsime väikese eine, tutvusime vaatamisväärsustega ja ostsime vastutulnud käru lükkava mehe käest suure pundi porgandeid 1000 kohaliku raha eest. Hiljem selgus, et need ei olnud lihtsalt porgandid, vaid maagilised porgandid, mis tõstsid tuju.

Chiloé on Tšiili mõistes Saaremaa - vähemalt nii tundus meile kõigile kohe algusest peale. Sinna saab 30-minutilise praamisõiduga, kui sa oled Sntiagost üle tuhande kilomeetri lõunasse tulnud. Võrreldes Virtsu-Kuivastu reisiga on ehk erinevus see, et üle reelingu vaadates pistab mõni merilõvi aeg-ajalt pea veest välja ja tähelepanelikul vaatajal õnnestub mini-pingviine näha karjakaupa ujumas ja hüppamas. Võrreldes seninähtud Tšiiliga hakkab silma Loodus  - see on siin nagu Eestis. Üle hulga aja on tore näha metsa - vahelduseks kastetud pargile.

Kohalik Saaremaa

Kui taevas on hülgehall

Saarele jõudes suundusime Ancud-i linna, eesmärgiga süüa ära Curanton'i nime kandev mereandide roog, mis pidi olema Anne kinnitusel lihtsalt keedetud kartul koos paari praetud räimega. Tegelikult oli see meeletu vaagen keedetud merekarpidega, mitu suur keedukartulit, mõned kneelid (mingit tüüpi klimbid), suitsuliha käntsakas, suur kanakoib ning grillvors. Kõigepealt arvasin, et see roog toodi laudkonna peale, aga kui teistele ka selline vaagen ette tõsteti, siis läks tõsiseks söömiseks. 

Roog oli maitsev, targemad andsid poole portsu pealt alla ja kes lõpuni pingutas, sellel enne järgmist lõunat ilmselt isu ei olnud. 

Sõitsime poole sadama tee peale tagasi ja leidsime Darwini uurimisjaama üles. See oli suurest teest pisut eemal, üle jõe ja mäe otsas. Sinna jõudes teatud osal seltskonnal Saaremaa tunne süvenes. Pärast väikest otsimist ja sehkendust jagati meile toad üsna moodsas majakeses.

Majas oli veel üks Tšehhi perekond teadlasti, kellega sai asju ajada inglise keeles. Mul õnnestus õhtul veel teaduse nimel ühte õnnetut windowsi arvutit parandada, mis näitas jonnakalt sinist pilti.

Esimesel päeval me seda Keerispead ei kohanud.

Uni oli hea, eemal suurlinna mürast. Hommikune eriti varajane ärkamine väga hästi ei õnnestunud, aga minema me saime napilt pärast kaheksat...