29. juuli 2011

Hakkab silma

Mõned asjad on siin pisut teisiti kui meil kodumaal.

Sellest ma juba rääksin, et ühistransport on hea - bussid, metrood, ühistaksod - asjad saavad mugavalt aetud.

Teed on siin väga korralikud, eriti maanteed. Võib-olla siin Antofagastas nägin ma alles esimesi auke tee sees.

Siin on "hiilivad" liftid. Kui meil jõuab lift korrusele, siis teeb ta tavaliselt "plönn" - aga siin märkad sa jutuhoos lifti alles siis, kui see uksed kinni paneb ja minekule asutab ennast. Lihtsalt hästi salapärased.

Kui sa majast prügi välja viid, siis ei lähe see prügikonteinerisse vaid lihtsalt kilekotiga tänava äärde. Vähemalt siin Antofagastas tundub see süsteem nii toimivat. Siis on tänavakoertel hea võimalus kott laiali harutada. Osade majade eest on ka sellised metallis suured "korvid" posti otsas - usun, et need on just prügikottide jaoks mõeldud, aga päris kindel ka ei ole.

Mul pole mõtet vist küsida, et mitut inimest on vaja selleks, et sulle müüa bussis 1 pilet? Ilmselt teate isegi, et lisaks bussijuhile peab olema vähemalt 2 inimest, kellest 1 tegeleb rahaga ja teine siis maalib hea mitukümmend sekundit kuupäeva informatsiooni piletile.

Igas väikepoes, söögikohas antakse sulle läbi kopeerpaberi kirjutatud kollane tsekk.

Räägitakse, et  suurüritustel - kontserditel, festivalidel on alkohol rangelt keelatud, sest kokkupuutel alkoholiga pidi kohalikel asi päris kiiresti käest ära minema. Ise pole küll näinud, ega oska kinnitada.

Samas Pisco Sour (ehk kohalik kange alkohol segatuna sidrunimahla ja suhkruga) on kohati päevaprae pakkumises.

Red Bull on müügil apteegis.

Erinevalt ülejäänud Lõuna-Ameerikast ei valitse siin Mañana kultuur. Inimesed on asjalikud, peavad kinni tähtaegadest ja hoolivad asjadest. Võib-olla isegi liiga tõsised kohati.

Siinkohal tahan veel tervitada Hispaania keele vestmiku koostajaid.
Väljenditest nagu: "Kes on selle filmi peaosas" ja "Palun ilmutage see film ära" on siiani väga palju kasu olnud! Eriti korteri otsimisel.


Värsket piima... või noh normaalset piima siin ei ole. Ainult see kõrgpastöriseertitud pakipiim, mis seisab vähemalt aasta. Kena kodune Milla piim meenus kohe, kui seda juua proovid.


28. juuli 2011

Täna öösel me ei maga... eriti

Sest õhtul, või siis pigem hilisõhtul hakkasime me slaide tegema. Sest tundub, et meie plaan ekvaatorile nädalaks lähemale kolida hakkas realiseeruma.


Saime lennupiletid, mis olid meile ostetud Antofagasta ülikooli poolt ja vastutasuks pidime me väikese esitluse tegema ja pärast üliõpilastega workshopil osalema. Minumeelest päris hea diil.


Kuna aga ülikool ostis need viimasel hetkel, siis valis ta kõige odavamad... ehk siis kõige varem väljuva lennu peale. Lend läks 7.25, aga lennujaamas kohalolekut nõuti 5.55 - seega ükski normaalne ühistransport ei ole sellel hetkel liikumas. Ei metroo, ega ka mingi lennujaama buss. Otsisin mingi trasfeeri teenuse välja. Kuigi veebivormilt täites selgus, et oleks pidanud seda tegema 48h tagasi, siis emailiga õnnestus ikkagi hommikuks buss tellida meid peale korjama. Vähemalt tuli mingi hetk õnneks kiri selle kohta. Halb uudis oli see, et buss korjab meid peale 4:35 juba.

Nii me siis ärkasime vaikselt lennukist päikesetõusu läbi une nautides ja ekvaatorile lähemale liikudes.


Antofagasta on kaevanduslinn, mis toodab vist 75% Tšiili rikkusest läbi vasekaevanduste. Võiks arvata, et tegemis on siis eriti uhke linnaga. Kuna võtsime ühis-taksobussi, mis tundus kõige odavam, siis saime ka 1.5h kestva linnaekskursiooni - kuna meie olime viimased, kes oma sihtkohta tervest bussitäiest olime planeeritud jõudma.

Kui esimese linnaosa moodustasid sõjaväeosad ja konteinerelamud, siis järgmise linnaosa ettekujutamiseks võiks meenutada mõnda James bondi põgenemise episoodi kuskil Aafrika väikelinnas - mitte mingit rohelust, ainult pruun liiv ja muda. Väikesed 1-korruselised majad, nagu Rio piltide pealt võib näha - tänavad ulatuvad nii kõrgele mäkke kui võimalik. Tudub, et siin ei kasva looduslikult ikka üldse mitte midagi. Kui siis ainult pruunid mäed.

Aga kohale me jõudsime ja ürituse korraldaja George võttis meid vastu meie ööbimiskohas. See on päris lahe, aga tundub, et ka päris jahe. Väike maja tupiktänavas, kautsel grill, väike sisehoov, köök, elutuba ja palju magamistubasid.

Käisime sõime õlis küpsetatud pirukaid - kalorid on siin jadeas kohas hinnas.
Jääme huviga ootama õhtust üritust kohalikus ülikoolis.

Eriti huvitavas teeb õhtuse ürituse selline fakt, et keskmine Tšiili kodanik kohtub oma elus 1 välismaalasega.

Selle üsna ilmetu linna juures on paar head asja ka. Nimet on siin ilus meri ja siit natukene põhja poole on San Pedro de Atacama, mis peaks olema üks müstiline koht. See on kõrb, kus on valged soolajärved. Seal on väga puhas ja selge õhk - müstiline öine taevas ja kõige sinisem päevane taevas. Seal kandis on vist ka päris kõvad observatooriumid. Lisaks pidi sealne kõrb olema kõige lähedasemate omadustega kuu pinnale - et näiteks hiinlased, kes plaanivad kuu peal mingit baasi looma hakata, teevad oma katsetused just seal kandis.

George võttis selle San Pedro kogemuse kokku lühidalt nii - sul on tunne, nagu satusksid ulmefilmi.

27. juuli 2011

Ookeaniga Tartu

Otsustasmine esimest korda oldud aja jooksul suurest linnast välja murda - maale noh!


Sihtkohaks sai valitud Valparaiso ja Viña del Mar - ehk siis kokkukasvanud linnad Santiagoga umbes samal kaugusel ekvaatorist, aga ookeani ääres. Tekkis mõte, et seal elamist võiks ka proovida siin olles.

Kõigepealt tahaks öelda, et meie ühistranspordisüsteemil on nende omast päris palju õppida. Transport on elus, transport on mugav. Tur Bus firma rohelised bussid on igatahes kaugsõiduks väga mugavad ja üldse mitte väga kallid. 120km möödus 3100 kohaliku ühiku eest. Aga istmevahed on suured, kotiriiul on selline, et saaks vabalt ka oma reisikohvri sinna ära mahutada.

Sõit oli mägine ja kohati pilvede sees ja siis jälle tunnelid. Ja kohal me olimegi, meid võttis vastu CORFO (Organisatsioon nagu meie EAS) kohalik esindaja. Ta aitas meil mõned kohtumised kohalike koolide, inkubaatorite ja ettevõtjatega korraldada. Ta "müüs" oma linna väga hästi ja oli üldse väga abivalmis meid kohalike oludega tutvustamisel ja linna näitamisel. Arvan, et raiskasime tal terve tööpäeva ära, aga ise saime kõvasti targemaks.


Saime teada, et me oleks oodatud sinna kolima... et saaks tasuta kontoripinna ja võibolla veel mõnigad hüved ja juurdepääsud.

Käisime ka ühes meie "IT Kolledži" moodi koolis. Seal õpetati väga spetsiifilisi spetsialiste igasuguste erinevate tehnoloogiate jaoks. Red Hat akadeemia, Cisco suund võrgunduses, Microsofti, Java sertifitseeritud arendajad. Aga lisaks ka teisi erialasid, nagu film, kujundus jne.
Väskelt valminud koolihoone oli kena - sinna oleks meil võimalik ka ühiskontorisse asuda.



Siia ruumi hakatakse ühiskontorit looma

Ma pole nii palju õuna-arvuteid korraga näinud, kõrval oli teine samasugune klass




Tundub, et videotehnika on ka seal koolis tasemel


Siin linnas ja nende kahe kokku kasvanud linna vahel sõidab ka metroo, mida võiks küll vist rohkem rongiks nimetada, sest päris palju aega möödub sõidust ka maa peal. See metroo on uuem ja puhtam-mugavam ning sõidu eest maksad vastavalt sõidu pikkusele - ehk metroost väljudes pead ka oma kaardiga väravaid puudutama.



Igatahes meile räägiti, et Valparaiso on selline töötegemise koht ja see koht, kus elu keeb ja Viña del Mar on selline, kus on ehk parem elada. Kus on rand ja sportimisvõimalused. Valparaiso on ka suht oluline sadam.
Valparaiso

Vina del Mar


Kui ma ookeani ja laineid nägin ja teada sain, et 45 minuti sõidu kaugusel on väga hea surfikoht, siis oli minu jaoks juba see elukoht suhteliselt müüdud - tundus nagu Eesti mõistes oleks tegemist Tartu linnaga, milles Emajõe asemel on Vaikne ookean.. Teisi tuleb veel vist mõjutada - elame näeme.



Siin linnas on ka koerad olemas, seega peab hea koht olema


Vaatasime ka möödaminnes ühe kinnisvaraobjekti üle. Siin kandis hakkab Detsembrist suvi ja kuna Viña on populaarne suvituskoht, siis paljusid kortereid saab rentida kuni suve alguseni, sest siis muutuvad korterid väärtuslikuks ja neid hakatakse 1 päeva kaupa välja üürima.
Head muljet see korter ei jätnud, hind jättis veel halvema mulje. Kuigi 20. korrus ja vaade kena.

Tagasihoidlik vaade rõdult
 Tõlgiks oli meil kaasas üks StartupChile ettevõtja, kes ise oli Vina del Marist pärit, aga enamuse elust USAs elanud. Ta tegi meile kohe selgeks, et miks nii mõnelgi kõrghoonel on plaju kortermimüügi kuulutusi rippumas - need majad olid maavärinas kõvasti viga saanud.

Keskmisele eurooplasele pidi meeldima kuskil võimalikult kõrgel mäe otsas elada, et head vaadet merele omada.

Inimesed on siin sõbraliku ja väga viisakad - see fakt leidis taas kinnitust. Nimel kui me suundusime bussijaama ja üritasime Collectivo ehk ühistakso - ehk takso moodi auto, mis sõidab kindlal marsruudil, aga teeb vajadusel kõrvalpõikeid ja reis on fiks tasuga.
Igatahes, üritasime ühte sellist kinni pidada ja esialgu tundus, et me kõik ei mahu autosse ära. Aga taksost tuli paar inimest välja, aga enne meid lipsas keegi sisse. Sven tegi pisut pettunud näoilme ja poestas vist väikese sõna ka ja selle peale ronis see kutt autost välja ja palus meil lahkesti tema asemel  minna. See oli tõeliselt imelik elamus. Ma ei usu, et üheski teises suurlinnas või isegi mitte väga paljudes väikelinnades oleks selline asi võimalik.

Kas keegi oskab ilma Google translate-ita ära arvata, mis pildi all kirjas on?

25. juuli 2011

Plaan selleks nädalaks ja järgmiseks

Plaan on lühidalt selline. Neljapäeval lennata umbes 2.5 tundi põhja poole mingile üritusele kohalikus ülikoolis ja siis 5 päeva seal olla, et nädalavahetusel kõrbe vaatama jõuda.

See on ikka päris pikk tee... Euroopa mõistes kataks päris mitu riiki sellise teekonnaga ära.

Nädalate vahetumine

Nädalate vahetumine oli tihe. Reedel läksime ja aitasime Marekiga koos mikihiire-maa kodanikel oma korterisse korralikult sisse elada, aga soola ja leiba me ei julgenud viia. Oli mõnus ja sundimatu üritus, kuigi õhtu edenedes pidi teiste peale karjuma - selleks infot edastada - ehk päris palju rahvast mahtus sinna korterisse ära. Sven läks võlurite seitsmendat seiklust kinno vaatama ja pärast kohalikust salsast osa saama.

Laupäev oli grillipäev, kus projekti kõik uued osalised olid oodatud kuhugi spordikohta grillima ja jalgpalli mängima. Ilm oli päikesepaistest meeldivalt suvine - seltskond oli hea, sööki ja jooki jätkus.
Peole oli saabunud päris palju rahvast

Grillmeister valmistas grillil vorsikesi ja head liha. Mängiti kitarri ja oli kuulda eriti head brasiilia muusikat - päris kadedaks tegi, kuidas mõni mees kitarri oskas mängida. Käisin poes juba kitarre nillimas ka, aga ma ei suutnud veel logistikat välja mõelda, kuidas instrument pärast Eestissse saada. Kuna olime koju jõudmas vara, siis otsustasime Sveniga minna ja järele vaadata kaubanduskeskuse meie metroo eelviimases peatuses Florida...  Ehk kaubanduskeskuse, mille kohta Ameeriklased olid öelnud, et see on lähim asi nende Wallmartile. Ja keskus oli suur või oli seal isegi kolm keskust koos.  No ikka väga suur, võttis päris võhmale sealt jalanõude, suusapükste ja seljakoti otsimine - saaremaise shoppamise vormiga pole seal ikka midagi teha. Mina sain omale jalanõud, Sven sai ülevaate suusapükstest.
Laupäev on ka sellepärast oluline, et me proovisime ära kohaliku bussitranspordi ja saime kinnitust kuuldustele, et selle Bip! kaardiga saab mugavalt sõita nii bussi kui metrooga ja tunni aja jooksul võid vabalt ühest transpordivahendist teise minna. Sisenemisel näidatakse rohelist tuld, ilma, et raha maha läheks. Metroo maksab olevalt kellaajast 600+ tugrikut ja buss natukene vähem - seega bussi järel metroosse minnes võetakse ikka 20 ühikut juurde kaardilt.

Ja teel koju haarasime järgmisd müstilised puuviljad - mis sel korral alistusid ilma suurema vaevata.
Saage tuttavaks, mingi papaia

ja mingi tuvastamata kirju muna, mida müüdi ka toiduosakonnas




Pühapäeval oli meil suur master-plaan minna võimalikult varakult mägedesse jalutama, ehk siis trekkingut tegema. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis tervitas hommik meid uduga.
See oli kõik, mis meie mägede vaatest alles oli jäänud

Siin ei näinud mitte siiligi!

Vaatasime oma arvutiruumis pisut aega internetti, kuniks kell 12-13 ajal hakkas udu otsa saama ja vastasmaja ilmus nähtavale Otsustasmine siiski minna. Kuna, aga me ei olnud esimesel korral väga täpselt jälginud, kuhu meid autoga viidi matka alustamiseks, siis läksime umbes. Sõitsime punase metroo lõppu, kus esimeselgi nädalavahetusel olime teekonda alustanud. Aga bussitranspordi süsteemi pole me veel täielikult läbi hammustanud - buss on palju ja nad kõik lähevad mingis suunas ja keeravad kuskile ära. Bussipeatustes mingit üldist skeemi pole. Seega tuli õppida katse-eksituse meetodil. Esimene buss, keeras üsna peale pärast sõitu ära selgelt valesse suunda. Jalutasime, uurisime ja võtsime ühe sirgema tee peal uue bussi, mis tundus õigesse suunda minevat. Ja vajutasime mahaminemise nuppu juba tükkmaad hiljem (nagu hiljem selgus, siis ikkagi liiga vara). Tegime lähenemiskatse mäele.
Udu ründab mäge

Koht ei tundunud endiselt õige ja mäeservas käis tihe ehitus, kõik oli taraga piiratud. Me trampisime päris palju seal ringi ja jõusime ühe kohani, mis tundus olevat paras koht matka alustamise. Kuna väravad olid kinni ja 100-kilostele inimestele mitte väga hüpatavad, siis otsustasime edasi minna ja kergemat saaki otsida. Olime just käega löömas, kui meile tulid vast kohalikud oma koeraga, kellel tundus olevat selge plaan kuidas sealt väravast läbi saada. Läksime ka asja uurima. Pärast mõningast tehnikate kombineerimist ja natukene mullaseks saamist olime ka teisel pool aeda, ehk siis mäe aias.
Pätipukk ja teised abivahendid

Olime enne näinud kaljuronijaid mäe otsas ja olime päris kindlad, et kuskilt peab sinna mäkke saama - eeldasime, et nad ei ela seal püsivalt.

Kohe hakkasid silma meeletud kraanulid, mis ei saanud maha jäänud olla väga väikese looma poolt. Olime valmis kohtumiseks vähemalt elevantidega või siis mõne väiksema loomaga - aga see pidi üks kuri loom olema, kes sellist pahanduse endast maha jätab.
Kraanulite võrdlus banaanikoortega


Üritasime esimese hooga jõuda kaljuronijate juurde jõuda vasakult poolt. Selgus, et sinna jõudmises peab vähemalt ronija olema ja pisut paremat varustust omama, kui meil sel hetkel võtta oli. Suundusime tagasi paremale ja leidsime ka "kohalikud" koos koeraga pisut kõrgemalt üles suurte kivide juurest. Tegime mõned feissbuuki pildid. Ja asutasime minekule, enne kui need loomad välja ilmuvad.


Rajaleidja

Hiljem kodus kaarti uurides selgus, et me olime olnud suhteliselt õige mäe juures, aga lihtsalt valest küljest lähenenud.

Teel koju haarasime supermercadost hakkliha ja kartulit, sest Marek lubas meile korraliku koduse kapsa-hakkliha hautise teha. Lisaks valmistusime veel õhtuseks Copa America finaalmänguks jalgpallis. Koju jõudes selgus, et finaal on ammu läbi ja karikaski välja antud. Aga sellest hoolimata oli meil väga maitsev õhtusöök, aitäh kokale. Ja pärast väikest kombineerimist ka filmiõhtu, mängufilmiga mälupulgalt.

Tegime suure plaani hommikul vara tõusta ja  korra "maale" minna, ehk  Vina Del Mar-i linna külastada. Selgus, et polnud peale sõidu välja vaatamise eriti rohkem eeltööd teinud. Otsustasime ikka vara tõusta ja hommikul otsustada.

Kuna aga sadas vihma, siis otsustasime selle külastuse teiseks päevaks jätta.

24. juuli 2011

Täna ärkasime pesemata keefiriklaasis

Oli küll suur plaan Pühapäev meeldivalt mägedes jalutada, aga nii paksu udu pole ma ammu näinud. Vastasmaja oli vaevalt nähtav. Võimalik, et päeva peale olukord laheneb ja me lähme siiski teeme väikese mägiseikluse.

22. juuli 2011

Ristiisa kontorit külastamas

Igae projektile antakse kohalik "ristiisa", nagu ma juba rääkisin esimese mägimatka juures. Otsustasime, et täna lähme vaatame, kuidas üks kohalik startup firma välja näeb - ehk läksime oma projekti padrino kontorisse visiidile.

Kuna aega oli, siis läksime sinna jala. Teel nägime värske demonstratsiooni jälgi... ülikooli akendelt pesti värvi maha ja tundus, et ülikooli juures oli rahvamasse veega jahutatud. Pisargaasi sel korral menüüs ei olnud. Aga tehnika oli tänavatel küll.



Lõpuks õnnestus ka paljukiidetud politsenik koos autoga tabada ohutust kaugusest
Teel Providencia linnaossa hoidsin kaamerat ja tegin juhuslikke klõpse
Mägede vaade linnast on ikka kena küll.



Väike keeleõpe

Kohalikud ülekäiguraja ületajad

Kesklinnas on õhk päris sinine, kui vihma pole ammu sadanud
Leidsin endale kohe uued sõbrad


Sattusime ühe suhteliselt ootamatu etenduse peale ülekäigurajal. See on üsna tavaline, et noored teenivad siin raha liikluses, suurematel ritmikutel punase tule ajal esinedes. Tavaliselt kavas kurikate või pallidega žonglöörimine või mõned muud lihtsamad trikid. Aga sel korral võtsin ma mööda sattudes isegi peoga münte taskust, sest see oli päris ootamatu, et ühe tütarlapsega žonglööritakse





Aga kontor mida me vaatama läksime oli selline tüüpiline mõnus väikese startupi kontor. Kontor vaadatud, võtisme oma  padrino ja tema töökaaslasega väikese lõuna ka. Selgub, et on teisigi kohti, kus saab 3000 ühiku eest komplektlõuna.


Uurisime kohalikelt suusatamisvõimaluste ja suusamäele saamise kohta. Lisaks tegime taustauuringut nende linnade kohta, kuhu plaanis elama minna. Saime teada, et Valparaisos keeb elu, aga võib-olla pole nii ohutu koht kui Viña del Mar - mis on küll igavam koht olemiseks, aga kuna nende kahe koha vahe sõidab rong 15 minutit, siis polegi nagu probleemi. Loodame esmaspäeval täpsemalt need linnad üle vaadata.
Alles eile Itaallastega lõunal olles sai naerdud selle üle, et miks paljusid asju siin italianodeks nimetatakse... suvalist burgerit ja paljusid muid roogasid. Et nende meelest polnud neil söökidel mitte mingit pismist nende maaga. Täna seletas üks kontorist meiega liitunud tüüp meile asja lahti. Italianodeks nimetatakse asju nende välimuse pärast... eelkõige siis lipuvärvidega on seos. Kuna siin pannakse burgerite ja hot-dogide vahele alati purustatud avgaado kreemi majoneesi ja tomatit/ketšupit - siis moodustavad need kenasti Itaalia lipu värvid ja sellest ka nimetus. Seega kui on italiano siis tead, mis sealt vahelt kindlasti leida võid.

Tagasi minnes nägime veel ehedat demonstratsiooni




Et meeleavaldus üle käte ei läheks


Täna jagati esimesena panga klientideks registreerunutele pangakontod ja stardipakett kätte. 

Vanast ajast jäänud tšekiramat koos nahksete kaantega ja PIN-kalkulaator uuest ajast on pärishea kooslus


Ja isegi tsekiraamat anti - üks keskmine eeslane ei tea küll, mis sellega peale hakata... aga noh filmidest oleme näinud, kuidas sellega ässata saab.


Ahjaa, see lumetorm millest Eestis räägiti... seda oleme meie ka näinud ainult  telekast - ilmselt on see kuskil lõunas, sest telekas räägiti sellest seoses Argentiina piiri ületamisega. Ja see maavärin, mis oli olnud paar päeva tagasi... see oli põhjas, ehk 1500 km siit eemal.

Küll on meil aga keskplatsil parlamendi juures üks meeletult suur lipp - mulle tundub, et sellega saaks enamuse jalgpalliväljakust ära katta.. võib-olla ma liialdan, aga suur on ta küll.

Ja üks huvitav äri, mis siin silma hakkab on kingaviksimise äri.. tundub, et siin on igal viksijal oma koht ja möödudes olen aru saanud, et üks seanss maksab kuskil 400-500 ühikut.
See on vist ikka pikem sessioon, kui saab ajalehte lugeda

Aga eriti kõrgete saabaste korral tasub kudumistöö ette võtta
Kodusid siin on, aga kahjuks kõigile koertele ei jätku :(