25. juuli 2011

Nädalate vahetumine

Nädalate vahetumine oli tihe. Reedel läksime ja aitasime Marekiga koos mikihiire-maa kodanikel oma korterisse korralikult sisse elada, aga soola ja leiba me ei julgenud viia. Oli mõnus ja sundimatu üritus, kuigi õhtu edenedes pidi teiste peale karjuma - selleks infot edastada - ehk päris palju rahvast mahtus sinna korterisse ära. Sven läks võlurite seitsmendat seiklust kinno vaatama ja pärast kohalikust salsast osa saama.

Laupäev oli grillipäev, kus projekti kõik uued osalised olid oodatud kuhugi spordikohta grillima ja jalgpalli mängima. Ilm oli päikesepaistest meeldivalt suvine - seltskond oli hea, sööki ja jooki jätkus.
Peole oli saabunud päris palju rahvast

Grillmeister valmistas grillil vorsikesi ja head liha. Mängiti kitarri ja oli kuulda eriti head brasiilia muusikat - päris kadedaks tegi, kuidas mõni mees kitarri oskas mängida. Käisin poes juba kitarre nillimas ka, aga ma ei suutnud veel logistikat välja mõelda, kuidas instrument pärast Eestissse saada. Kuna olime koju jõudmas vara, siis otsustasime Sveniga minna ja järele vaadata kaubanduskeskuse meie metroo eelviimases peatuses Florida...  Ehk kaubanduskeskuse, mille kohta Ameeriklased olid öelnud, et see on lähim asi nende Wallmartile. Ja keskus oli suur või oli seal isegi kolm keskust koos.  No ikka väga suur, võttis päris võhmale sealt jalanõude, suusapükste ja seljakoti otsimine - saaremaise shoppamise vormiga pole seal ikka midagi teha. Mina sain omale jalanõud, Sven sai ülevaate suusapükstest.
Laupäev on ka sellepärast oluline, et me proovisime ära kohaliku bussitranspordi ja saime kinnitust kuuldustele, et selle Bip! kaardiga saab mugavalt sõita nii bussi kui metrooga ja tunni aja jooksul võid vabalt ühest transpordivahendist teise minna. Sisenemisel näidatakse rohelist tuld, ilma, et raha maha läheks. Metroo maksab olevalt kellaajast 600+ tugrikut ja buss natukene vähem - seega bussi järel metroosse minnes võetakse ikka 20 ühikut juurde kaardilt.

Ja teel koju haarasime järgmisd müstilised puuviljad - mis sel korral alistusid ilma suurema vaevata.
Saage tuttavaks, mingi papaia

ja mingi tuvastamata kirju muna, mida müüdi ka toiduosakonnas




Pühapäeval oli meil suur master-plaan minna võimalikult varakult mägedesse jalutama, ehk siis trekkingut tegema. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis tervitas hommik meid uduga.
See oli kõik, mis meie mägede vaatest alles oli jäänud

Siin ei näinud mitte siiligi!

Vaatasime oma arvutiruumis pisut aega internetti, kuniks kell 12-13 ajal hakkas udu otsa saama ja vastasmaja ilmus nähtavale Otsustasmine siiski minna. Kuna, aga me ei olnud esimesel korral väga täpselt jälginud, kuhu meid autoga viidi matka alustamiseks, siis läksime umbes. Sõitsime punase metroo lõppu, kus esimeselgi nädalavahetusel olime teekonda alustanud. Aga bussitranspordi süsteemi pole me veel täielikult läbi hammustanud - buss on palju ja nad kõik lähevad mingis suunas ja keeravad kuskile ära. Bussipeatustes mingit üldist skeemi pole. Seega tuli õppida katse-eksituse meetodil. Esimene buss, keeras üsna peale pärast sõitu ära selgelt valesse suunda. Jalutasime, uurisime ja võtsime ühe sirgema tee peal uue bussi, mis tundus õigesse suunda minevat. Ja vajutasime mahaminemise nuppu juba tükkmaad hiljem (nagu hiljem selgus, siis ikkagi liiga vara). Tegime lähenemiskatse mäele.
Udu ründab mäge

Koht ei tundunud endiselt õige ja mäeservas käis tihe ehitus, kõik oli taraga piiratud. Me trampisime päris palju seal ringi ja jõusime ühe kohani, mis tundus olevat paras koht matka alustamise. Kuna väravad olid kinni ja 100-kilostele inimestele mitte väga hüpatavad, siis otsustasime edasi minna ja kergemat saaki otsida. Olime just käega löömas, kui meile tulid vast kohalikud oma koeraga, kellel tundus olevat selge plaan kuidas sealt väravast läbi saada. Läksime ka asja uurima. Pärast mõningast tehnikate kombineerimist ja natukene mullaseks saamist olime ka teisel pool aeda, ehk siis mäe aias.
Pätipukk ja teised abivahendid

Olime enne näinud kaljuronijaid mäe otsas ja olime päris kindlad, et kuskilt peab sinna mäkke saama - eeldasime, et nad ei ela seal püsivalt.

Kohe hakkasid silma meeletud kraanulid, mis ei saanud maha jäänud olla väga väikese looma poolt. Olime valmis kohtumiseks vähemalt elevantidega või siis mõne väiksema loomaga - aga see pidi üks kuri loom olema, kes sellist pahanduse endast maha jätab.
Kraanulite võrdlus banaanikoortega


Üritasime esimese hooga jõuda kaljuronijate juurde jõuda vasakult poolt. Selgus, et sinna jõudmises peab vähemalt ronija olema ja pisut paremat varustust omama, kui meil sel hetkel võtta oli. Suundusime tagasi paremale ja leidsime ka "kohalikud" koos koeraga pisut kõrgemalt üles suurte kivide juurest. Tegime mõned feissbuuki pildid. Ja asutasime minekule, enne kui need loomad välja ilmuvad.


Rajaleidja

Hiljem kodus kaarti uurides selgus, et me olime olnud suhteliselt õige mäe juures, aga lihtsalt valest küljest lähenenud.

Teel koju haarasime supermercadost hakkliha ja kartulit, sest Marek lubas meile korraliku koduse kapsa-hakkliha hautise teha. Lisaks valmistusime veel õhtuseks Copa America finaalmänguks jalgpallis. Koju jõudes selgus, et finaal on ammu läbi ja karikaski välja antud. Aga sellest hoolimata oli meil väga maitsev õhtusöök, aitäh kokale. Ja pärast väikest kombineerimist ka filmiõhtu, mängufilmiga mälupulgalt.

Tegime suure plaani hommikul vara tõusta ja  korra "maale" minna, ehk  Vina Del Mar-i linna külastada. Selgus, et polnud peale sõidu välja vaatamise eriti rohkem eeltööd teinud. Otsustasime ikka vara tõusta ja hommikul otsustada.

Kuna aga sadas vihma, siis otsustasime selle külastuse teiseks päevaks jätta.

2 kommentaari:

  1. See tuvastamata kirju muna on kartuli lähisugulane nimega pepiino (Solanum muricatum).

    VastaKustuta
  2. Peab eestist puuvilja leksikoni kaasa võtma.

    VastaKustuta