28. juuli 2011

Täna öösel me ei maga... eriti

Sest õhtul, või siis pigem hilisõhtul hakkasime me slaide tegema. Sest tundub, et meie plaan ekvaatorile nädalaks lähemale kolida hakkas realiseeruma.


Saime lennupiletid, mis olid meile ostetud Antofagasta ülikooli poolt ja vastutasuks pidime me väikese esitluse tegema ja pärast üliõpilastega workshopil osalema. Minumeelest päris hea diil.


Kuna aga ülikool ostis need viimasel hetkel, siis valis ta kõige odavamad... ehk siis kõige varem väljuva lennu peale. Lend läks 7.25, aga lennujaamas kohalolekut nõuti 5.55 - seega ükski normaalne ühistransport ei ole sellel hetkel liikumas. Ei metroo, ega ka mingi lennujaama buss. Otsisin mingi trasfeeri teenuse välja. Kuigi veebivormilt täites selgus, et oleks pidanud seda tegema 48h tagasi, siis emailiga õnnestus ikkagi hommikuks buss tellida meid peale korjama. Vähemalt tuli mingi hetk õnneks kiri selle kohta. Halb uudis oli see, et buss korjab meid peale 4:35 juba.

Nii me siis ärkasime vaikselt lennukist päikesetõusu läbi une nautides ja ekvaatorile lähemale liikudes.


Antofagasta on kaevanduslinn, mis toodab vist 75% Tšiili rikkusest läbi vasekaevanduste. Võiks arvata, et tegemis on siis eriti uhke linnaga. Kuna võtsime ühis-taksobussi, mis tundus kõige odavam, siis saime ka 1.5h kestva linnaekskursiooni - kuna meie olime viimased, kes oma sihtkohta tervest bussitäiest olime planeeritud jõudma.

Kui esimese linnaosa moodustasid sõjaväeosad ja konteinerelamud, siis järgmise linnaosa ettekujutamiseks võiks meenutada mõnda James bondi põgenemise episoodi kuskil Aafrika väikelinnas - mitte mingit rohelust, ainult pruun liiv ja muda. Väikesed 1-korruselised majad, nagu Rio piltide pealt võib näha - tänavad ulatuvad nii kõrgele mäkke kui võimalik. Tudub, et siin ei kasva looduslikult ikka üldse mitte midagi. Kui siis ainult pruunid mäed.

Aga kohale me jõudsime ja ürituse korraldaja George võttis meid vastu meie ööbimiskohas. See on päris lahe, aga tundub, et ka päris jahe. Väike maja tupiktänavas, kautsel grill, väike sisehoov, köök, elutuba ja palju magamistubasid.

Käisime sõime õlis küpsetatud pirukaid - kalorid on siin jadeas kohas hinnas.
Jääme huviga ootama õhtust üritust kohalikus ülikoolis.

Eriti huvitavas teeb õhtuse ürituse selline fakt, et keskmine Tšiili kodanik kohtub oma elus 1 välismaalasega.

Selle üsna ilmetu linna juures on paar head asja ka. Nimet on siin ilus meri ja siit natukene põhja poole on San Pedro de Atacama, mis peaks olema üks müstiline koht. See on kõrb, kus on valged soolajärved. Seal on väga puhas ja selge õhk - müstiline öine taevas ja kõige sinisem päevane taevas. Seal kandis on vist ka päris kõvad observatooriumid. Lisaks pidi sealne kõrb olema kõige lähedasemate omadustega kuu pinnale - et näiteks hiinlased, kes plaanivad kuu peal mingit baasi looma hakata, teevad oma katsetused just seal kandis.

George võttis selle San Pedro kogemuse kokku lühidalt nii - sul on tunne, nagu satusksid ulmefilmi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar