Arvan, et aasta tiitli "Sotsiaalne töökoht" võib anda ühes riigiasutuses töötavatele inimestele, kes istuvad päev läbi liftis, et vajutada vastavalt soovile lifti nuppe. Kindlasti parem kui kodus istumine, aga no kuulge... SKP-d ei tõsta see ikka mitte kuidagi.
Eile ostsime "herbal" pakiteed - kummel ja muu kasulik sisu. Uskumatu on see, et nad on suutnud isegi pakitee sisse suhkrut panna. Teed tee valmis ja see tassitäis on läägelt magus. Meil tekkis väike kahtlus, et see on mingi suuremat sorti mäng ravimitootjae ja arstide ning toiduainetööstuse vahel. Väike lisasuhkur igale poole ja nii on juba kõik 40-aastased inimesed lõpuks mingit tüüpi haigust põdemas, mille põhjustab suhkru ületrabimine - ehk kokkuvõttes meditsiinisektorile raha sisse toomas.
Aga täna on ilm ilus ja lumised mäed säravad eriti kenasti.
19. august 2011
18. august 2011
Täna sadas Santiagos lund
Vähemalt nii meile räägiti ja uudistest räägiti. See pole eriti tavaline, et siin linnas sajaks. Ma olin sellel ajal vist ühel koosolekul. Hommikul oli küll ilm eriliselt kuri - kallas vihma ja kraade jagus sinna 1..6 vahele.
Aga väike pilt mägedest annab tunnistust, et vähemalt seal sadas. Pildi pealt saab ka väikese ettekujutuse, milline näeb välja Ñuñoa magalarajoon 18nda korruse rõdult vaadatuna.
See paremas nurgas asuv staadion on kõige tähtsam staadion üldse siin maal - nii vähemalt väidab nimi. Pisut suuremal maal elamise eelis on see, et siia satuvad muusikud esinema. Mõned tähed on küll pisut tuhmimad ja mõned pisut säravamad.
Kuulutusi vaadates tundub, et lähikuud pakuvad võimalust kuulata Guns 'N Rosest (või mis iganes seal veel järgi on), Aerosmithi, Eric Claptonit või siis lausa Justin Bieberit ja Britney Spearsi. Ei oskagi kohe valida...
Aga väike pilt mägedest annab tunnistust, et vähemalt seal sadas. Pildi pealt saab ka väikese ettekujutuse, milline näeb välja Ñuñoa magalarajoon 18nda korruse rõdult vaadatuna.
 |
| Sama trikk jälle. Kliki pildil, et see avaneks suuremana. Kui brauser selle jälle väikeseks teeb seal aknas, siis vajuta uuesti pildile ja liiguta ekraani servas kerimisriba nii, et hea oleks |
See paremas nurgas asuv staadion on kõige tähtsam staadion üldse siin maal - nii vähemalt väidab nimi. Pisut suuremal maal elamise eelis on see, et siia satuvad muusikud esinema. Mõned tähed on küll pisut tuhmimad ja mõned pisut säravamad.
Kuulutusi vaadates tundub, et lähikuud pakuvad võimalust kuulata Guns 'N Rosest (või mis iganes seal veel järgi on), Aerosmithi, Eric Claptonit või siis lausa Justin Bieberit ja Britney Spearsi. Ei oskagi kohe valida...
16. august 2011
Meie seltskonnas on veel kõvem mees kui Chuk Norris
Üldtuntud fakt on see, et Chuck Norris teadaolevalt ainus mees, kes suudab võtta ainult ühe soolapähkli kausist ja seejärel peatuda, ilma, et ta sööks kausi tühjaks. Selgus, et Marek on grammi võrra veel kõvem mees - ta suutis mitte ühtegi pähklit võtta.
Aga muidu läheb meil hästi endiselt. Oleme jälle korterite otsimise lainel, sest olles siin mõnda aega siin elanud oleme aru saanud, et me elame küll mugavas, aga suhteliselt kallis korteris. Oleme kaasanud juba ülemad jõud - ehk kiusanud neid inimesi, kes keelt valdavad - tulemuseks on päevas 6-7 korterikülastust kokku lepitud võrreldes tavapärase 1 külastusega päevas. Ei saa mainimata jätta, et need ülemad jõud jõudsid telefonikõnede valmistamise kõrval meile ka suurepärase lõunasöögi valmistada.
Pühapäevase jalutuskäigu ajal sattusime kohalikku agulisse. Saime visuaalse vaatluse teel aru, et oleme uude linnaosasse sattunud. Aga lõplik kinnitus saabus siis, kui juba teine inimene väljendas rõõmu, et ehtne gringo on nende linna sattunud ja kasutas juhust ja küsis igaks juhuks raha. Me tegime oma vigases keeles selgeks, et me pole veel investeeringuteks valmis.
Aga muidu läheb meil hästi endiselt. Oleme jälle korterite otsimise lainel, sest olles siin mõnda aega siin elanud oleme aru saanud, et me elame küll mugavas, aga suhteliselt kallis korteris. Oleme kaasanud juba ülemad jõud - ehk kiusanud neid inimesi, kes keelt valdavad - tulemuseks on päevas 6-7 korterikülastust kokku lepitud võrreldes tavapärase 1 külastusega päevas. Ei saa mainimata jätta, et need ülemad jõud jõudsid telefonikõnede valmistamise kõrval meile ka suurepärase lõunasöögi valmistada.
Pühapäevase jalutuskäigu ajal sattusime kohalikku agulisse. Saime visuaalse vaatluse teel aru, et oleme uude linnaosasse sattunud. Aga lõplik kinnitus saabus siis, kui juba teine inimene väljendas rõõmu, et ehtne gringo on nende linna sattunud ja kasutas juhust ja küsis igaks juhuks raha. Me tegime oma vigases keeles selgeks, et me pole veel investeeringuteks valmis.
13. august 2011
Täname küsimast, me oleme elus
Me lihtsalt oleme nüüd natukene rohkem töö tegemisele vahelduseks keskendunud. Nagu päris start-up ikka.
Aga fotoaparaati tolmust puhastades avastasin sealt mälukaardi nurgast mõned varem avaldamata pildid Antofagasta kohta, mille hea meelega valguse kätte tooks.
Eino, ega siis pole viisakas öelda, et see linn kole oleks olnud... seal oli ikka rand ka ja lained otse ookeanist (Mareki pildiseeria)
Ja mere ääres on hea vaatega jõusaal ka olemas, kus saab erinevaid harjutusi teha
Veel olime ka oma lennujaamas oldud ajast mõned ülesvõtted teinud. Ühest eriti kallist Coca-cola pudelist, milles tundus olevat 80ml lisasuhkru jaoks eraldatud
Ja meid otse lennujaamas tabanud tööhoost
Tegelikult läheb meil päris hästi, sest kui me kodus sööki teeme, siis me teeme väga head kodust sööki. Hakklihakastet, kartuliputru, praetud veiseliha jms.
Ja veel tulid välja mõned pildid sellest suurest paberite ja aruande aktsioonist.
Vahepeal selgus ka aruande vahetulemus. Tulemus oli päris positiivne - suuremad kulud läksid väidetavalt läbi. Neile oli üks dokument märkamata jäänud pakis ja lisaks pidime segitama google kaarti abiga, et Tartu ja Tallinna vahel ei käi linnasisene transport. Ma saan aru küll, et võrreldes Tšiili vahemaadega on see meie linnade vahe põhimõtteliselt linnaliini väärilise distantsiga.
Igatahes 86% meie esitatud kuludest said aktsepteeringu ja loodame, et see väljendub peagi meie pangaarvel. Saime veel kiita, et meie dokumentide esitamine oli väga hea eeltööga ja loogiliselt kokku pandud.
Pottide ja pannide kolistamist oli veel kõigest paar õhtut võimalik kuulata, aga kesklinnas käib pasunate tuututamine suhteliselt endise hooga - see tavapäraseks taustaks muutunud ja ei täida ilmselt enam oma eesmärki. Tundub, et mingi panga töötajad on ka üldise streigilainega ühinenud. Ma sain teisel katsel oma uhiuue tsekiraamatu ja pangakaardi ka kätte. Nüüd ma olen üks õnnelikest, kellel on kohalik pangakonto ja internetipank ja muud hüved. Iegi kui ma panga kliendiks asumise avaldust täites vähemalt 5 korda väljendasin oma soovi mitte krediitkaarti saada. Siis panka oma stardipaketile järgi minnes ootas mind ikkagi krediitkaart - jäin siiski endale kindlaks ja andsin selle viisakalt tagasi kohe.
Oleme taas aktiivselt sisenenud kinnisvaraturule. Eelmisel pühapäeval ostsime isegi kohaliku kuulutustelehe - paraku kuulutuste allajoonimisest eriti kaugemale ei jõudnud. Oleme küll paar korterit vaatamas käinud, aga iludusvõistlusel pole keegi järgmisesse vooru veel edasi saanud. Uurisime igaks juhuks ka hetkel kasutuses oleva korteri kohta, et kas saaks hinda pisut alla lasta.
Seega kui teil juhuslikult Santiagos või Vina del Mar-is mõni korter vaba juhtub olema, siis võite meile alati teada anda.
Tõenäoliselt kui elukohaga päris hapuks läheb, siis me hakkame agressiivsemalt kinnisvaraturgu läbi kammima - ehk lähme lihtsalt kohale ja uurime suurtest majades kuulutusi.
Meile korteriga kaasa antud koristaja on ka väga asjalik. Eriti kui meil pesumasin katki läks mõni nädal tagasi, siis mõtlesime, et kurdame talle.. et ta saaks korteri omanikule edasi rääkida murest. Selle asemel, et lihtsalt kuulata võttis tädi pesumasina põhimõtteliselt sülle ja hakkas seda remontima. Igatahes väga asjalik, aga pesumasin ei andnud alla... saime uue masina. Aga see on väga hea, kui sellist tüüpi haldjas siin korra nädalas üle käib.
Eile tegelesime kohaliku Eesti seltsielu edendamisega. Ehk saime tuttavaks 2 Eesti neiuga, kes on Joosepi töökaaslased ning on siin juba vanad olijad ja soojendasime suhteid eelmisest nädalast. Sõime meetri jagu pitsat ja ajasime loba. Seega kui Joosep ka saare keele värskendamise kursuselt tagasi jõuab, siis on meie kogukond siin 7 liikmega - ma arvan, et see on päris hea tulemus ühe väikese rahva kohta siin all vasakus nurgas.
Täna õhtul on pann-TV kavas ahjukartuli ja ahjukana programm ohtra sibula ja küüslauguga. Juba enne ahju minekut näeb asi hea välja. Kõrvale pakutakse võis praetud lillkapsast. Pole ju väga paha.
Aga fotoaparaati tolmust puhastades avastasin sealt mälukaardi nurgast mõned varem avaldamata pildid Antofagasta kohta, mille hea meelega valguse kätte tooks.
 |
| Tüüpiline Antofagasta tänav bussijaama juures |
 |
| Isegi veel tüüpilisem linnapilt |
 |
| Tänav õnneliku jalutajaga |
 |
| Eine bussijaamas. Selle spetsiifilise piruka nimi ei tulegi meelde, kes aitaks ? Enpanada? |
Ja mere ääres on hea vaatega jõusaal ka olemas, kus saab erinevaid harjutusi teha
Veel olime ka oma lennujaamas oldud ajast mõned ülesvõtted teinud. Ühest eriti kallist Coca-cola pudelist, milles tundus olevat 80ml lisasuhkru jaoks eraldatud
Ja meid otse lennujaamas tabanud tööhoost
 |
| Loodetavasti saab see pild tulevikus legendaarseks. Saame öelda, et siit algas üks uus teenus. |
 | |
| Peakokku tööhoos |
 | |
| Tervislik eine |
Ja veel tulid välja mõned pildid sellest suurest paberite ja aruande aktsioonist.
 |
| Lõpp hea, kõik hea |
Vahepeal selgus ka aruande vahetulemus. Tulemus oli päris positiivne - suuremad kulud läksid väidetavalt läbi. Neile oli üks dokument märkamata jäänud pakis ja lisaks pidime segitama google kaarti abiga, et Tartu ja Tallinna vahel ei käi linnasisene transport. Ma saan aru küll, et võrreldes Tšiili vahemaadega on see meie linnade vahe põhimõtteliselt linnaliini väärilise distantsiga.
Igatahes 86% meie esitatud kuludest said aktsepteeringu ja loodame, et see väljendub peagi meie pangaarvel. Saime veel kiita, et meie dokumentide esitamine oli väga hea eeltööga ja loogiliselt kokku pandud.
Pottide ja pannide kolistamist oli veel kõigest paar õhtut võimalik kuulata, aga kesklinnas käib pasunate tuututamine suhteliselt endise hooga - see tavapäraseks taustaks muutunud ja ei täida ilmselt enam oma eesmärki. Tundub, et mingi panga töötajad on ka üldise streigilainega ühinenud. Ma sain teisel katsel oma uhiuue tsekiraamatu ja pangakaardi ka kätte. Nüüd ma olen üks õnnelikest, kellel on kohalik pangakonto ja internetipank ja muud hüved. Iegi kui ma panga kliendiks asumise avaldust täites vähemalt 5 korda väljendasin oma soovi mitte krediitkaarti saada. Siis panka oma stardipaketile järgi minnes ootas mind ikkagi krediitkaart - jäin siiski endale kindlaks ja andsin selle viisakalt tagasi kohe.
Oleme taas aktiivselt sisenenud kinnisvaraturule. Eelmisel pühapäeval ostsime isegi kohaliku kuulutustelehe - paraku kuulutuste allajoonimisest eriti kaugemale ei jõudnud. Oleme küll paar korterit vaatamas käinud, aga iludusvõistlusel pole keegi järgmisesse vooru veel edasi saanud. Uurisime igaks juhuks ka hetkel kasutuses oleva korteri kohta, et kas saaks hinda pisut alla lasta.
Seega kui teil juhuslikult Santiagos või Vina del Mar-is mõni korter vaba juhtub olema, siis võite meile alati teada anda.
Tõenäoliselt kui elukohaga päris hapuks läheb, siis me hakkame agressiivsemalt kinnisvaraturgu läbi kammima - ehk lähme lihtsalt kohale ja uurime suurtest majades kuulutusi.
Meile korteriga kaasa antud koristaja on ka väga asjalik. Eriti kui meil pesumasin katki läks mõni nädal tagasi, siis mõtlesime, et kurdame talle.. et ta saaks korteri omanikule edasi rääkida murest. Selle asemel, et lihtsalt kuulata võttis tädi pesumasina põhimõtteliselt sülle ja hakkas seda remontima. Igatahes väga asjalik, aga pesumasin ei andnud alla... saime uue masina. Aga see on väga hea, kui sellist tüüpi haldjas siin korra nädalas üle käib.
Eile tegelesime kohaliku Eesti seltsielu edendamisega. Ehk saime tuttavaks 2 Eesti neiuga, kes on Joosepi töökaaslased ning on siin juba vanad olijad ja soojendasime suhteid eelmisest nädalast. Sõime meetri jagu pitsat ja ajasime loba. Seega kui Joosep ka saare keele värskendamise kursuselt tagasi jõuab, siis on meie kogukond siin 7 liikmega - ma arvan, et see on päris hea tulemus ühe väikese rahva kohta siin all vasakus nurgas.
Täna õhtul on pann-TV kavas ahjukartuli ja ahjukana programm ohtra sibula ja küüslauguga. Juba enne ahju minekut näeb asi hea välja. Kõrvale pakutakse võis praetud lillkapsast. Pole ju väga paha.
 | |
| Enne |
 |
| Pärast |
10. august 2011
Tagasi tsivilisatsiooni
Kõigepealt 5h bussiga läbi kuivade liiva-, mulla- ja kiviväljade Antofagastasse. Seal selgus, et ega 15km kaugemal asuvasse lennujaama eriti bussi ei lähegi. Et saab minna taksoga või transfer-bussiga. Nii ma tegingi oma esimese planeeritud hispaaniakeelse kõne. Kuna kehakeelt ei andnud endiselt rakendada, siis võtsin käiku vahepeal tekkinud sõnad: transfer, lennujaam, nüüd, autobussijaam ja kui küsiti nime, siis üritasin hästi püüdlikult oma telefoninumbrit ka ette lugeda.
Siin on mõned trikikad sõnad, millega saab alt minna:
Nombre - mulle tundub iga kord, et küsitakse tel. numbrit - aga üsna pea meenub, et ikka nime. Aga ähmiga jõuan selle järgmiseks korraks tavaliselt ära unustada. Pean endale pähe taguma, et päris number on endiselt número.
Patareid või akusid küsides pole batería väidetavalt kõige ägedam sõna, nagu eeldada võiks. Sest siis võid sa ennast pottide ja pannide poest leida, kui juhatust järgid.
Lonkisime pisut veel mööda seda ägedat linna lingi ja transfer buss tuli ja viis meid lennujaama. Linna ei tahtnud jääda, sest seal ei olnud tõesti midagi teha, no kohe mitte midagi. Läbisime turvakontrolli ja istusime ootesaali maha. Tegime suuri disaine ja üritasime natukene tööd teha - sest aega oli palju.
See on küll üsna väike lennujaam, aga sagimine oli meeletu - tunnis väljus sealt palju lende erinevatesse kohtadesse. Eriti hakkasid silma tegelased, kellel oli läpaka kott üle õla ja koti küljes valge kiiver - ehk siis mingid kavandustegelased - ju mingid insenerid või ülemused.
Santiago lennujaamas käitusime juba nagu teadjamehed - võtsime viimase odava bussi linna, mitte ei läinud enam kalli taksoga või transferiga. Ja linnast üritasime jõuda omakorda linnaliiniga koju, mis meil ka läbi Providencia põigates lõpuks õnnestus millalgi kaugelt pärast südaööd.
Hea oli jälle tagasi tsivilisatsioonis olla - oma elektriradikad ja puhurid, kontrollitud keskkond.
Nädalavahetuse kutsuti meid külla - hea on siin eestlasi näha, veel parem on kui nad kutsuvad külla ja pakuvad maitsvat toitu ka. Küll taimetoitu. Aga kui see on nii hästi tehtud, siis ma olen nõus üks õhtu ka taimetoitlane vabalt olema;) Eesti kogukond kasvab hoogsalt.
Pühapäev möödus pabereid ja pileteid paaniliselt ja vähempaaniliselt kokku otsides. Me peame esitama oma esimese aruande - mille põhjal makstakse programmist raha tagasi. Pidime meenutama ja vastavasse Exceli tabelisse kirja panema kõik kulutused alates Mai kuu viisade ajamisest kuni siia lendamise, tervisekindlustuse, korterite üürimiste, ööbimiste... ja viimaste reisideni.
Esmaspäev möödus neid samu pabereid komplekteerides ja suuri tööplaane tehes.
Teisipäev oli meie paberite esitamise tähtaeg. Pärast usinat kleepimist ja ümbertegemis sai millagi pärastlõunal uhke pakk kokku viimane klammerdatud paberite kogum sai järjekorranumbri #42. Tehtud! Nüüd saab tööle ka ilmselt keskenduda.
Meeleavalduse mõõtmed on siin vahepeal kasvanud. Juba hommikul kella 9 ja 10 vahel on isegi meie rahulikus ööbimiskohas Nunoas näha mingeid salkasid lippude ja loosungitega kogunemas ja kesklinna möllama suundumas. Räägitakse, et inimesed pole rahul ja asi kisub revolutsiooni mõõtmetesse - ma ei usu, et see nüüd nii hull ka on.
Esmaspäeva õhtul olime tunnistajaks huvitavale aktsioonile. Pottide ja kööginõude kolistamisele tänaval. Kell 21:15 hakkas õuest mingit kolinat kostuma - rõdult uurides selgus, et paljudest majadest olid kokkulepitud ajal inimesed välja ja lihtsalt rõdudele tulnud ja lõid kolistasid pottide ja kaantega. Kell 21:30 oli asi jälle läbi - inimesed läksid rahulikult kodudesse tagasi. Ma ei teagi, kas iga õhtu hakkab selline kontsert olema - kuniks midagi muutub.
Mulle päris meeldiks, kui meie poliitikutele ka vahest sellise viisaka pot-n-pann aktsiooniga meelde tuletataks asju. Muidugi 5-miljoni inimesega linnas kõlab see uhkemalt, aga ilmsel aitaks järgmise kesk-televisooni eelarve tegemisel ka meie pealinnas näiteks meenutada lasteaedasid tänavate auke.
Aga päeval linnas jalutades teeb pisargaas kurgu kibedaks ja palagan käib täie hooga - noored, huvi on, miks mitte! Eks me näeme lähiajal kuhu see viib.
Kohvireklami vaadates ei saa ma endiselt aru, kuidas nad suudavad halva asja (lahustuv kohvi) juures head nägu teha ;) Mind on igatahes aidanud see maa kohvist loobuda. Isegi kiusatust ei teki.
Eile lubatud panoraampilt ka (nagu ikka, vajuta pildile, et näha täismõõdus)
Siin on mõned trikikad sõnad, millega saab alt minna:
Nombre - mulle tundub iga kord, et küsitakse tel. numbrit - aga üsna pea meenub, et ikka nime. Aga ähmiga jõuan selle järgmiseks korraks tavaliselt ära unustada. Pean endale pähe taguma, et päris number on endiselt número.
Patareid või akusid küsides pole batería väidetavalt kõige ägedam sõna, nagu eeldada võiks. Sest siis võid sa ennast pottide ja pannide poest leida, kui juhatust järgid.
Lonkisime pisut veel mööda seda ägedat linna lingi ja transfer buss tuli ja viis meid lennujaama. Linna ei tahtnud jääda, sest seal ei olnud tõesti midagi teha, no kohe mitte midagi. Läbisime turvakontrolli ja istusime ootesaali maha. Tegime suuri disaine ja üritasime natukene tööd teha - sest aega oli palju.
See on küll üsna väike lennujaam, aga sagimine oli meeletu - tunnis väljus sealt palju lende erinevatesse kohtadesse. Eriti hakkasid silma tegelased, kellel oli läpaka kott üle õla ja koti küljes valge kiiver - ehk siis mingid kavandustegelased - ju mingid insenerid või ülemused.
Santiago lennujaamas käitusime juba nagu teadjamehed - võtsime viimase odava bussi linna, mitte ei läinud enam kalli taksoga või transferiga. Ja linnast üritasime jõuda omakorda linnaliiniga koju, mis meil ka läbi Providencia põigates lõpuks õnnestus millalgi kaugelt pärast südaööd.
Hea oli jälle tagasi tsivilisatsioonis olla - oma elektriradikad ja puhurid, kontrollitud keskkond.
Nädalavahetuse kutsuti meid külla - hea on siin eestlasi näha, veel parem on kui nad kutsuvad külla ja pakuvad maitsvat toitu ka. Küll taimetoitu. Aga kui see on nii hästi tehtud, siis ma olen nõus üks õhtu ka taimetoitlane vabalt olema;) Eesti kogukond kasvab hoogsalt.
Pühapäev möödus pabereid ja pileteid paaniliselt ja vähempaaniliselt kokku otsides. Me peame esitama oma esimese aruande - mille põhjal makstakse programmist raha tagasi. Pidime meenutama ja vastavasse Exceli tabelisse kirja panema kõik kulutused alates Mai kuu viisade ajamisest kuni siia lendamise, tervisekindlustuse, korterite üürimiste, ööbimiste... ja viimaste reisideni.
Esmaspäev möödus neid samu pabereid komplekteerides ja suuri tööplaane tehes.
Teisipäev oli meie paberite esitamise tähtaeg. Pärast usinat kleepimist ja ümbertegemis sai millagi pärastlõunal uhke pakk kokku viimane klammerdatud paberite kogum sai järjekorranumbri #42. Tehtud! Nüüd saab tööle ka ilmselt keskenduda.
Meeleavalduse mõõtmed on siin vahepeal kasvanud. Juba hommikul kella 9 ja 10 vahel on isegi meie rahulikus ööbimiskohas Nunoas näha mingeid salkasid lippude ja loosungitega kogunemas ja kesklinna möllama suundumas. Räägitakse, et inimesed pole rahul ja asi kisub revolutsiooni mõõtmetesse - ma ei usu, et see nüüd nii hull ka on.
Esmaspäeva õhtul olime tunnistajaks huvitavale aktsioonile. Pottide ja kööginõude kolistamisele tänaval. Kell 21:15 hakkas õuest mingit kolinat kostuma - rõdult uurides selgus, et paljudest majadest olid kokkulepitud ajal inimesed välja ja lihtsalt rõdudele tulnud ja lõid kolistasid pottide ja kaantega. Kell 21:30 oli asi jälle läbi - inimesed läksid rahulikult kodudesse tagasi. Ma ei teagi, kas iga õhtu hakkab selline kontsert olema - kuniks midagi muutub.
Mulle päris meeldiks, kui meie poliitikutele ka vahest sellise viisaka pot-n-pann aktsiooniga meelde tuletataks asju. Muidugi 5-miljoni inimesega linnas kõlab see uhkemalt, aga ilmsel aitaks järgmise kesk-televisooni eelarve tegemisel ka meie pealinnas näiteks meenutada lasteaedasid tänavate auke.
Aga päeval linnas jalutades teeb pisargaas kurgu kibedaks ja palagan käib täie hooga - noored, huvi on, miks mitte! Eks me näeme lähiajal kuhu see viib.
Kohvireklami vaadates ei saa ma endiselt aru, kuidas nad suudavad halva asja (lahustuv kohvi) juures head nägu teha ;) Mind on igatahes aidanud see maa kohvist loobuda. Isegi kiusatust ei teki.
Eile lubatud panoraampilt ka (nagu ikka, vajuta pildile, et näha täismõõdus)
 |
| Vajuta pildile et näha suuremalt. Kui brauser vähendab pilti, siis vajuta korra veel pildile avanenud lehel. |
5. august 2011
Rattaga eikuhugi
Viimasel päeval kõrbes tundus, et midagi peaks veel ette võtma. Võtsime ette rattad ja otsustasime kaardilt üles sõita, kuna seal pidi kena olema ja ülevalt pidi saama soovi korral selle Marsi ja Kuu maastiku üle vaadata.
Lisaks pidi põnevust pakkuma (sel aastaajal madala) mägijõe ületamine 4x - esimesel ületamisel sain ma aru, et tegemist ei ole siiski liiga madala jõega, kui keset jõge sai rattal hoog otsa ja ma pidin pehmes liivas sõites mõlemad jalad maha panema korraks. Sven õppis teiste vigadest ja ületas jõe nii, et ainut üks jalg sai märjaks.
Rattalaenutusest anti meile kätte paber prinditud kaardiga, mis ei tundunud väga tegelikkusele vastavat ja kaart lõppes üsna peagi ära - täpselt paberi serva juures - meil oli plaan natukene suurem ring teha. Läksime umbes, alguses paremale poole ja siis hoidsime vasakule. Tegelikult oli päris hea, et umbes läksime - sest meile avanesid vaated, mis minumeelest olid ägedamad kui see tuuride sihtkoha marsimaastik. Positiivne oli see, et võisime vaadata niipalju kui kulus - keegi ei kamandanud, et 10 minuti pärat tuleb bussi jälle ronida ja me peame järgmisesse sihtkohta jõudma.
Ja vaadata justkui oli siinpool mäge. Jätsime minemata mingisse turistikohta, kus olid 2000 ühiku eest vaatamiseks varemed eksponeeritud.
Vaatasime looduse enda kätetööd - kohati tundus, et loodus on päris karmilt kohaliku maakoorega ümber käinud ja seda siin oma äranägemise järgi murdnud ja nihutanud ja mägedeks kokku lükanud.
Ainus, kes esialgu natukene tagant kiirustas, olin mina - sest Sveni buss läks välja 17:50 ja ma olin hommikust lõunani aeglase interntiga blogi üritanud kirjutada ja pilte üles panna. Ja veel linnas ka kohmitsenud aia otsa ronivaid koerlasi pildistada. Tundus isut imelik, et üks koer ronib minu pea kõrguse aia otsa lihtsalt.
Nii siis läks tee sujuvast orus sõitmisest ära mäkke ronimiseks... ja pärast seda, kui me olime kella järgi aru saanud, et suure rassimisega olime me vaevu 30m merepinnast tõusu teinud - saime me ka aru, et kui äge mõte oleks olnud ühe päevaga observatooriumi juurde rattaga tõusta +2500m
Aga samas tasus ronida, sest ülevalt paistsid asjad veel paremini kätte ära.
Hakkaski juba tunduma, et hakkame üle mäe jõudma - aga siis saabus tunnel. Siit ei tegi kuhu. Autojäljed tunnelisse ei läinud, sest valgusest oli aru saada, et tunneli mingis osas on üks paras kivikamakas laest alla langenud - aga eemalt tundus, et rattaga mahub sealt mööda küll. Ja selge on see, et meid huvitas, mis teisel pool mäge on.
Seal oli liiv ja mäest allaviiv tee justkui.
Kell oli sujuvalt peaagu 3 päeval saanud - ja me pidime otsustama, et kas hakata tuldud teed mööda tagasi minema või liikuda edasi. Tagasi oleks kindlasti jõudnud, edasi polnud eriti kindel - sest kui päris aus olla, siis me ei teadnud eriti kus me oleme ja kuhu see edasi tee viib. Pidasime pisu nõu Androidi telefoni GPS-i ja salvestatud Google kaardiga.Saime aru, et et siin ei tohiks üldse mingit teed olla ja lähim maantee on kuskil kaugel vasakul alles.
Otsustasime, et kui selline tunnel on siia tehtud, siis peab see tee ka kuskile ilmselt viia - lootsime, et see suundub vasakule ja saab suure maanteega kokku. Natukene aega alla sõites saime aru, et tegelikult teed kui sellist ei ole, on kuivanud mägijõgi, mis läks kuskile alla. Keeras kord paremale, kord vasakule. Aga alla sõita oli mõnus - saad aru, mille jaoks mägirattad tegelikult tehtud on. Kui me olime 15 minutit alla ära sõitnud, siis sai valik selgeks edasi või tagasi minemise osas - üles ronimine oleks võtnud juba niipalju aega, et vist väga õigeks ajaks enam jõudnud ei oleks - seega edasi, mis oli ka kahtlane valik.
Kui bussile ei oleks jõudnud, siis poleks Sven jõudnud ka hommikusele lennukile. Minu lend läks Antofagastast alles järgmisel õhtul, seega mul oli aega küll. Mägijõgi tuli kuskilt ja läks kuskile ja siis hargnes mitmeks ja sai jälle kokku.
Kuni lõpuks saime mäe seest välja, meie ees oli suur plats.. ikka meeletult suur kõrbe plats, mis koosnes kuivanud mullast ja kividest.
Mulle tundus natukene kahtlane, et me sellest platsist ennast paari tunniga üle veame. Aga seal platsil olid ka jäjed vee voolamisest ja kohati ka autosõidust. Nii me läksime paremale jälle. Ühel hetkel tundus, et kuskil kauguses paistaks väga kaugelt nagu liinibuss või veoauto sõitvat - ilmselt see müstiline maantee.
Ma väljendasin ikkagi teatvaid kahtlusi siis kui Sven arvas, et peaks veel ja veel pilti tegema ning banaani sööma rahulikult. Mulle lihtsalt tundus, et päris pika sõidu järel ei olnud autod oliliset suuremaks muutunud seal kaugel maanteel - tuli see eelmise rattasõidu puu trikk meelde. Ja mulle tundus, et aega jääb järjest vähemaks - arvestades, et maanteed mööda peame me jälle mägedest üle ronima ja linna on sealt vähemalt 10-15 km ilmselt.
See põld tundus suur. Ikka väga suur, eriti seal peal kulgedest. Lõpuks muutus maantee koos oma autodega natukene suuremaks, sest sõites vabastiilis mulla ja kivide peal juhuslikut valitud suunas olime head tempot teinud. Vedasime maantee peale välja.
Tõus asfaldi peal toimus küll väiksema takistusega kui seal mulla sees - aga sellegipoolest polnud ta oluliselt kiirem, sest tõusta oli pikalt.
Õnneks oli tõusu läbimisel ka väike boonus... järgmine tõus - siis kui juba tundus, et olime mäe otsa jõudud. Aga järgmise tõusu otsas ootas meid jällegi suurepärane vaade sellele vulkaanide rivile juba vaikselt loojumisee sättiva päikesega. Sättisime ennast korraks ühe serva peale. Üks, kaks... mitu vaikivat hiiglast ootamas oma aega taustal.
Ja nagu majandusteadlased teavad, siis igale tõusule järgne langus. Preemiaks pikk langus ja siis juba San Pedro de Atacama asula silt.
Tegelikult jäi aega isegi üle, et jõudsime pärast rataste äraandmist ja enne bussi väljumist väikese grillkana ja friikartulid teha. Ja pärast bussi minekut jõudsin veel natukene linnas kaameraga ringi lonkida ja vaadet nautida.
Arvan, et tasus minna rattaga - nägi rohkem kui ekskursioonibussi aknast. See on üks müstiline paik, kuhu peaks veel tagasi tulema vist, sest midagi jäi vaatamata. Aga suvel on siin tõenäoliselt väga-väga soe. Et rattaga +40 C juures väga ringi ei sõida.
Zorro, et pildid on pisut fookusest väljast - sellel võib kaks head põhjust olla - kuupildistamisel sai objektiiv keeratud manuaalse fookuse peale ja sinna ka unustatud. Ja saabudes sai objektiiv pisut liivatormiga pihta ja fookuse keeramise rõngas sai peenliivaga ohtrasti.
Lisaks pidi põnevust pakkuma (sel aastaajal madala) mägijõe ületamine 4x - esimesel ületamisel sain ma aru, et tegemist ei ole siiski liiga madala jõega, kui keset jõge sai rattal hoog otsa ja ma pidin pehmes liivas sõites mõlemad jalad maha panema korraks. Sven õppis teiste vigadest ja ületas jõe nii, et ainut üks jalg sai märjaks.
Rattalaenutusest anti meile kätte paber prinditud kaardiga, mis ei tundunud väga tegelikkusele vastavat ja kaart lõppes üsna peagi ära - täpselt paberi serva juures - meil oli plaan natukene suurem ring teha. Läksime umbes, alguses paremale poole ja siis hoidsime vasakule. Tegelikult oli päris hea, et umbes läksime - sest meile avanesid vaated, mis minumeelest olid ägedamad kui see tuuride sihtkoha marsimaastik. Positiivne oli see, et võisime vaadata niipalju kui kulus - keegi ei kamandanud, et 10 minuti pärat tuleb bussi jälle ronida ja me peame järgmisesse sihtkohta jõudma.
Ja vaadata justkui oli siinpool mäge. Jätsime minemata mingisse turistikohta, kus olid 2000 ühiku eest vaatamiseks varemed eksponeeritud.
Vaatasime looduse enda kätetööd - kohati tundus, et loodus on päris karmilt kohaliku maakoorega ümber käinud ja seda siin oma äranägemise järgi murdnud ja nihutanud ja mägedeks kokku lükanud.
Ainus, kes esialgu natukene tagant kiirustas, olin mina - sest Sveni buss läks välja 17:50 ja ma olin hommikust lõunani aeglase interntiga blogi üritanud kirjutada ja pilte üles panna. Ja veel linnas ka kohmitsenud aia otsa ronivaid koerlasi pildistada. Tundus isut imelik, et üks koer ronib minu pea kõrguse aia otsa lihtsalt.
Nii siis läks tee sujuvast orus sõitmisest ära mäkke ronimiseks... ja pärast seda, kui me olime kella järgi aru saanud, et suure rassimisega olime me vaevu 30m merepinnast tõusu teinud - saime me ka aru, et kui äge mõte oleks olnud ühe päevaga observatooriumi juurde rattaga tõusta +2500m
Aga samas tasus ronida, sest ülevalt paistsid asjad veel paremini kätte ära.
 |
| Ronin aeglaselt, aga selle eest on mul pulss kõrge! |
Hakkaski juba tunduma, et hakkame üle mäe jõudma - aga siis saabus tunnel. Siit ei tegi kuhu. Autojäljed tunnelisse ei läinud, sest valgusest oli aru saada, et tunneli mingis osas on üks paras kivikamakas laest alla langenud - aga eemalt tundus, et rattaga mahub sealt mööda küll. Ja selge on see, et meid huvitas, mis teisel pool mäge on.
Seal oli liiv ja mäest allaviiv tee justkui.
Kell oli sujuvalt peaagu 3 päeval saanud - ja me pidime otsustama, et kas hakata tuldud teed mööda tagasi minema või liikuda edasi. Tagasi oleks kindlasti jõudnud, edasi polnud eriti kindel - sest kui päris aus olla, siis me ei teadnud eriti kus me oleme ja kuhu see edasi tee viib. Pidasime pisu nõu Androidi telefoni GPS-i ja salvestatud Google kaardiga.Saime aru, et et siin ei tohiks üldse mingit teed olla ja lähim maantee on kuskil kaugel vasakul alles.
 |
| Nagu oleks ikka tee või midagi |
 |
| Jõepõhi |
Otsustasime, et kui selline tunnel on siia tehtud, siis peab see tee ka kuskile ilmselt viia - lootsime, et see suundub vasakule ja saab suure maanteega kokku. Natukene aega alla sõites saime aru, et tegelikult teed kui sellist ei ole, on kuivanud mägijõgi, mis läks kuskile alla. Keeras kord paremale, kord vasakule. Aga alla sõita oli mõnus - saad aru, mille jaoks mägirattad tegelikult tehtud on. Kui me olime 15 minutit alla ära sõitnud, siis sai valik selgeks edasi või tagasi minemise osas - üles ronimine oleks võtnud juba niipalju aega, et vist väga õigeks ajaks enam jõudnud ei oleks - seega edasi, mis oli ka kahtlane valik.
Kui bussile ei oleks jõudnud, siis poleks Sven jõudnud ka hommikusele lennukile. Minu lend läks Antofagastast alles järgmisel õhtul, seega mul oli aega küll. Mägijõgi tuli kuskilt ja läks kuskile ja siis hargnes mitmeks ja sai jälle kokku.
Kuni lõpuks saime mäe seest välja, meie ees oli suur plats.. ikka meeletult suur kõrbe plats, mis koosnes kuivanud mullast ja kividest.
 |
| Vaade ühele poole |
 |
| Vaade teisele poole |
Mulle tundus natukene kahtlane, et me sellest platsist ennast paari tunniga üle veame. Aga seal platsil olid ka jäjed vee voolamisest ja kohati ka autosõidust. Nii me läksime paremale jälle. Ühel hetkel tundus, et kuskil kauguses paistaks väga kaugelt nagu liinibuss või veoauto sõitvat - ilmselt see müstiline maantee.
Ma väljendasin ikkagi teatvaid kahtlusi siis kui Sven arvas, et peaks veel ja veel pilti tegema ning banaani sööma rahulikult. Mulle lihtsalt tundus, et päris pika sõidu järel ei olnud autod oliliset suuremaks muutunud seal kaugel maanteel - tuli see eelmise rattasõidu puu trikk meelde. Ja mulle tundus, et aega jääb järjest vähemaks - arvestades, et maanteed mööda peame me jälle mägedest üle ronima ja linna on sealt vähemalt 10-15 km ilmselt.
 | |
| Tagasivaade nende mägede peale, kust me välja tulime - sealt kuskilt natukene vasakult |
 |
| Mõnel on meist aega isegi pilti teha. |
See põld tundus suur. Ikka väga suur, eriti seal peal kulgedest. Lõpuks muutus maantee koos oma autodega natukene suuremaks, sest sõites vabastiilis mulla ja kivide peal juhuslikut valitud suunas olime head tempot teinud. Vedasime maantee peale välja.
 |
| Tee, mis läheb: siit |
 |
| Sinna - selline sirge tee, mäest üles |
 |
| Meie tulime aga otse sealt |
Tõus asfaldi peal toimus küll väiksema takistusega kui seal mulla sees - aga sellegipoolest polnud ta oluliselt kiirem, sest tõusta oli pikalt.
Õnneks oli tõusu läbimisel ka väike boonus... järgmine tõus - siis kui juba tundus, et olime mäe otsa jõudud. Aga järgmise tõusu otsas ootas meid jällegi suurepärane vaade sellele vulkaanide rivile juba vaikselt loojumisee sättiva päikesega. Sättisime ennast korraks ühe serva peale. Üks, kaks... mitu vaikivat hiiglast ootamas oma aega taustal.
Ja nagu majandusteadlased teavad, siis igale tõusule järgne langus. Preemiaks pikk langus ja siis juba San Pedro de Atacama asula silt.
 |
| Tere tulemast tagasi linna |
Tegelikult jäi aega isegi üle, et jõudsime pärast rataste äraandmist ja enne bussi väljumist väikese grillkana ja friikartulid teha. Ja pärast bussi minekut jõudsin veel natukene linnas kaameraga ringi lonkida ja vaadet nautida.
Arvan, et tasus minna rattaga - nägi rohkem kui ekskursioonibussi aknast. See on üks müstiline paik, kuhu peaks veel tagasi tulema vist, sest midagi jäi vaatamata. Aga suvel on siin tõenäoliselt väga-väga soe. Et rattaga +40 C juures väga ringi ei sõida.
Zorro, et pildid on pisut fookusest väljast - sellel võib kaks head põhjust olla - kuupildistamisel sai objektiiv keeratud manuaalse fookuse peale ja sinna ka unustatud. Ja saabudes sai objektiiv pisut liivatormiga pihta ja fookuse keeramise rõngas sai peenliivaga ohtrasti.
Tellimine:
Postitused (Atom)