Tagasi tsivilisatsiooni

Kõigepealt 5h bussiga läbi kuivade liiva-, mulla- ja kiviväljade Antofagastasse. Seal selgus, et ega 15km kaugemal asuvasse lennujaama eriti bussi ei lähegi. Et saab minna taksoga või transfer-bussiga. Nii ma tegingi oma esimese planeeritud hispaaniakeelse kõne. Kuna kehakeelt ei andnud endiselt rakendada, siis võtsin käiku vahepeal tekkinud sõnad: transfer, lennujaam, nüüd, autobussijaam ja kui küsiti nime, siis üritasin hästi püüdlikult oma telefoninumbrit ka ette lugeda.

Siin on mõned trikikad sõnad, millega saab alt minna:
Nombre - mulle tundub iga kord, et küsitakse tel. numbrit - aga üsna pea meenub, et ikka nime. Aga ähmiga jõuan selle järgmiseks korraks tavaliselt ära unustada. Pean endale pähe taguma, et päris number on endiselt número.

Patareid või akusid küsides pole batería väidetavalt kõige ägedam sõna, nagu eeldada võiks. Sest siis võid sa ennast pottide ja pannide poest leida, kui juhatust järgid.

Lonkisime pisut veel mööda seda ägedat linna lingi ja  transfer buss tuli ja viis meid lennujaama. Linna ei tahtnud jääda, sest seal ei olnud tõesti midagi teha, no kohe mitte midagi. Läbisime turvakontrolli ja istusime ootesaali maha. Tegime suuri disaine ja üritasime natukene tööd teha - sest aega oli palju.
See on küll üsna väike lennujaam, aga sagimine oli meeletu - tunnis väljus sealt palju lende erinevatesse kohtadesse. Eriti hakkasid silma tegelased, kellel oli läpaka kott üle õla ja koti küljes valge kiiver - ehk siis mingid kavandustegelased - ju mingid insenerid või ülemused.

Santiago lennujaamas käitusime juba nagu teadjamehed - võtsime viimase odava bussi linna, mitte ei läinud enam kalli taksoga või transferiga. Ja linnast üritasime jõuda omakorda linnaliiniga koju, mis meil ka läbi Providencia põigates lõpuks õnnestus millalgi kaugelt pärast südaööd.

Hea oli jälle tagasi tsivilisatsioonis olla - oma elektriradikad ja puhurid, kontrollitud keskkond.

Nädalavahetuse kutsuti meid külla - hea on siin eestlasi näha, veel parem on kui nad kutsuvad külla ja pakuvad maitsvat toitu ka. Küll taimetoitu. Aga kui see on nii hästi tehtud, siis ma olen nõus üks õhtu ka taimetoitlane vabalt olema;) Eesti kogukond kasvab hoogsalt.

Pühapäev möödus pabereid ja pileteid paaniliselt ja vähempaaniliselt kokku otsides. Me peame esitama oma esimese aruande - mille põhjal makstakse programmist raha tagasi. Pidime meenutama  ja vastavasse Exceli tabelisse kirja panema kõik kulutused alates Mai kuu viisade ajamisest kuni siia lendamise, tervisekindlustuse, korterite üürimiste, ööbimiste... ja viimaste reisideni.

Esmaspäev möödus neid samu pabereid komplekteerides ja suuri tööplaane tehes.

Teisipäev oli meie paberite esitamise tähtaeg. Pärast usinat kleepimist ja ümbertegemis sai millagi pärastlõunal uhke pakk kokku viimane klammerdatud paberite kogum sai järjekorranumbri #42. Tehtud! Nüüd saab tööle ka ilmselt keskenduda.

Meeleavalduse mõõtmed on siin vahepeal kasvanud. Juba hommikul kella 9 ja 10 vahel on isegi meie rahulikus ööbimiskohas Nunoas näha mingeid salkasid lippude ja loosungitega kogunemas ja kesklinna möllama suundumas. Räägitakse, et inimesed pole rahul ja asi kisub revolutsiooni mõõtmetesse - ma ei usu, et see nüüd nii hull ka on.

Esmaspäeva õhtul olime tunnistajaks huvitavale aktsioonile. Pottide ja kööginõude kolistamisele tänaval. Kell 21:15 hakkas õuest mingit kolinat kostuma - rõdult uurides selgus, et paljudest majadest olid kokkulepitud ajal  inimesed välja ja lihtsalt rõdudele tulnud ja lõid kolistasid pottide ja kaantega. Kell 21:30 oli asi jälle läbi - inimesed läksid rahulikult kodudesse tagasi. Ma ei teagi, kas iga õhtu hakkab selline kontsert olema - kuniks midagi muutub.
Mulle päris meeldiks, kui meie poliitikutele ka vahest sellise viisaka pot-n-pann aktsiooniga meelde tuletataks asju. Muidugi 5-miljoni inimesega linnas kõlab see uhkemalt, aga ilmsel aitaks järgmise kesk-televisooni eelarve tegemisel ka meie pealinnas näiteks meenutada lasteaedasid tänavate auke.

Aga päeval linnas jalutades teeb pisargaas kurgu kibedaks ja palagan käib täie hooga - noored, huvi on, miks mitte! Eks me näeme lähiajal kuhu see viib.

Kohvireklami vaadates ei saa ma endiselt aru, kuidas nad suudavad halva asja  (lahustuv kohvi) juures head nägu teha ;) Mind on igatahes aidanud see maa kohvist loobuda. Isegi kiusatust ei teki.

Eile lubatud panoraampilt ka (nagu ikka, vajuta pildile, et näha täismõõdus)

Vajuta pildile et näha suuremalt. Kui brauser vähendab pilti, siis vajuta korra veel pildile avanenud lehel.