Rattaga eikuhugi

Viimasel päeval kõrbes tundus, et midagi peaks veel ette võtma. Võtsime ette rattad ja otsustasime kaardilt üles sõita, kuna seal pidi kena olema ja ülevalt pidi saama soovi korral selle Marsi ja Kuu maastiku üle vaadata.

Lisaks pidi põnevust pakkuma (sel aastaajal madala) mägijõe ületamine 4x  - esimesel ületamisel sain ma aru, et tegemist ei ole siiski liiga madala jõega, kui keset jõge sai rattal hoog otsa ja ma pidin pehmes liivas sõites mõlemad jalad maha panema korraks. Sven õppis teiste vigadest ja ületas jõe nii, et ainut  üks jalg sai märjaks.

Rattalaenutusest anti meile kätte paber prinditud kaardiga, mis ei tundunud väga tegelikkusele vastavat ja kaart lõppes üsna peagi ära - täpselt paberi serva juures -  meil oli plaan natukene suurem ring teha. Läksime umbes, alguses paremale poole ja siis hoidsime vasakule. Tegelikult oli päris hea, et umbes läksime - sest meile avanesid vaated, mis minumeelest olid ägedamad kui see tuuride sihtkoha marsimaastik. Positiivne oli see, et võisime vaadata niipalju kui kulus - keegi ei kamandanud, et 10 minuti pärat tuleb bussi jälle ronida ja me peame järgmisesse sihtkohta jõudma.
Ja vaadata justkui oli siinpool mäge. Jätsime minemata mingisse turistikohta, kus olid 2000 ühiku eest vaatamiseks varemed eksponeeritud.
Vaatasime looduse enda kätetööd - kohati tundus, et loodus on päris karmilt kohaliku maakoorega ümber käinud ja seda siin oma äranägemise järgi murdnud ja nihutanud ja mägedeks kokku lükanud.

Ainus, kes esialgu natukene tagant kiirustas, olin mina - sest Sveni buss läks välja 17:50 ja ma olin hommikust lõunani aeglase interntiga blogi üritanud kirjutada ja pilte üles panna. Ja veel linnas ka kohmitsenud aia otsa ronivaid koerlasi pildistada. Tundus isut imelik, et üks koer ronib minu pea kõrguse aia otsa lihtsalt.

Nii siis läks tee sujuvast orus sõitmisest ära mäkke ronimiseks... ja pärast seda, kui me olime kella järgi aru saanud, et suure rassimisega olime me vaevu 30m merepinnast tõusu teinud - saime me ka aru, et kui äge mõte oleks olnud ühe päevaga observatooriumi juurde rattaga tõusta +2500m
Aga samas tasus ronida, sest ülevalt paistsid asjad veel paremini kätte ära.

Ronin aeglaselt, aga selle eest on mul pulss kõrge!

Hakkaski juba tunduma, et hakkame üle mäe jõudma - aga siis saabus tunnel. Siit ei tegi kuhu. Autojäljed tunnelisse ei läinud, sest valgusest oli aru saada, et tunneli mingis osas on üks paras kivikamakas laest alla langenud - aga eemalt tundus, et rattaga mahub sealt mööda küll. Ja selge on see, et meid huvitas, mis teisel pool mäge on.

Seal oli liiv ja mäest allaviiv tee justkui.

Kell oli sujuvalt peaagu 3 päeval saanud - ja me pidime otsustama, et kas hakata tuldud teed mööda tagasi minema või liikuda edasi. Tagasi oleks kindlasti jõudnud, edasi polnud eriti kindel - sest kui päris aus olla, siis me ei teadnud eriti kus me oleme ja kuhu see edasi tee viib. Pidasime pisu nõu Androidi telefoni GPS-i ja salvestatud Google kaardiga.Saime aru, et et siin ei tohiks üldse mingit teed olla ja lähim maantee on kuskil kaugel vasakul alles.

Nagu oleks ikka tee või midagi

Jõepõhi

Otsustasime, et kui selline tunnel on siia tehtud, siis peab see tee ka kuskile ilmselt viia - lootsime, et see suundub vasakule ja saab suure maanteega kokku. Natukene aega alla sõites saime aru, et tegelikult teed kui sellist ei ole, on kuivanud mägijõgi, mis läks kuskile alla. Keeras kord paremale, kord vasakule. Aga alla sõita oli mõnus - saad aru, mille jaoks mägirattad tegelikult tehtud on. Kui me olime 15 minutit alla ära sõitnud, siis sai valik selgeks edasi või tagasi minemise osas - üles ronimine oleks võtnud juba niipalju aega, et vist väga õigeks ajaks enam jõudnud ei oleks - seega edasi, mis oli ka kahtlane valik.

Kui bussile ei oleks jõudnud, siis poleks Sven jõudnud ka hommikusele lennukile. Minu lend läks Antofagastast alles järgmisel õhtul, seega mul oli aega küll. Mägijõgi tuli kuskilt ja läks kuskile ja siis hargnes mitmeks ja sai jälle kokku.

Kuni lõpuks saime mäe seest välja, meie ees oli suur plats.. ikka meeletult suur kõrbe plats, mis koosnes kuivanud mullast ja kividest.

Vaade ühele poole

Vaade teisele poole

Mulle tundus natukene kahtlane, et me sellest platsist ennast paari tunniga üle veame. Aga seal platsil olid ka jäjed vee voolamisest ja kohati ka autosõidust. Nii me läksime paremale jälle. Ühel hetkel tundus, et kuskil kauguses paistaks väga kaugelt nagu liinibuss või veoauto sõitvat - ilmselt see müstiline maantee.

Ma väljendasin ikkagi teatvaid kahtlusi siis kui Sven arvas, et peaks veel ja veel pilti tegema ning banaani sööma rahulikult. Mulle lihtsalt tundus, et päris pika sõidu järel ei olnud autod oliliset suuremaks muutunud seal kaugel maanteel - tuli see eelmise rattasõidu puu trikk meelde. Ja mulle tundus, et aega jääb järjest vähemaks - arvestades, et maanteed mööda peame me jälle mägedest üle ronima ja linna on sealt vähemalt 10-15 km ilmselt.

Tagasivaade nende mägede peale, kust me välja tulime - sealt kuskilt natukene vasakult

Mõnel on meist aega isegi pilti teha.

See põld tundus suur. Ikka väga suur, eriti seal peal kulgedest. Lõpuks muutus maantee koos oma autodega natukene suuremaks, sest sõites vabastiilis mulla ja kivide peal juhuslikut valitud suunas olime head tempot teinud. Vedasime maantee peale välja.

Tee, mis läheb: siit

Sinna - selline sirge tee, mäest üles

Meie tulime aga otse sealt

Tõus asfaldi peal toimus küll väiksema takistusega kui seal mulla sees - aga sellegipoolest polnud ta oluliselt kiirem, sest tõusta oli pikalt.

Õnneks oli tõusu läbimisel ka väike boonus... järgmine tõus - siis kui juba tundus, et olime mäe otsa jõudud. Aga järgmise tõusu otsas ootas meid jällegi suurepärane vaade sellele vulkaanide rivile juba vaikselt loojumisee sättiva päikesega. Sättisime ennast korraks ühe serva peale. Üks, kaks... mitu vaikivat hiiglast ootamas oma aega taustal.

Ja nagu majandusteadlased teavad, siis igale tõusule järgne langus. Preemiaks pikk langus ja siis juba San Pedro de Atacama asula silt.

Tere tulemast tagasi linna

Tegelikult jäi aega isegi üle, et jõudsime pärast rataste äraandmist ja enne bussi väljumist väikese grillkana ja friikartulid teha. Ja pärast bussi minekut jõudsin veel natukene linnas kaameraga ringi lonkida ja vaadet nautida.

Arvan, et tasus minna rattaga - nägi rohkem kui ekskursioonibussi aknast. See on üks müstiline paik, kuhu peaks veel tagasi tulema vist, sest midagi jäi vaatamata. Aga suvel on siin tõenäoliselt väga-väga soe. Et rattaga +40 C juures väga ringi ei sõida.

Zorro, et pildid on pisut fookusest väljast - sellel võib kaks head põhjust olla - kuupildistamisel sai objektiiv keeratud manuaalse fookuse peale ja sinna ka unustatud. Ja saabudes sai objektiiv pisut liivatormiga pihta ja fookuse keeramise rõngas sai peenliivaga ohtrasti.