Boliivias

Tegelikult enne Boliivia piirile jõudmist astusime ka Tšiili piiripunktist läbi, kus täitsime jällegi need tuttavad paberid. See piiripunkt oli juskui hamburgeriputka kuski linna servas - vähemalt tunne oli selline, et piiripunkti oleks saanud ka vabalt vältida, kui oleks kõrvaltänavast läinud - aga ilmselt oleks see kaasa toonud mingid sekeldused kunagi hiljem.

Pärast passi tembeldamist ronis sinine buss kõrgele mäe otsa.. kohe suure vulkaani kõrvale. Seal tehti passi teised tempid ning bussijuht kattis õue laua. Oli varajane hommik ja 4400m kõrgusel oli üle keskmise jahe olla. Rüüpasime koka-pakiteed ja sõime saia. Boliivia tädike, kes oli ka sinist bussi piirile jõudmiseks kasutanud, tõstis kauba bussist maha. Millegipärast arvas ta, et on väga mõistlik viia Tšiilist Boliiviasse suures koguses kartulikrõpse ja pakijogurtit. Võimalik, et lihtsalt sealt poolt oli seda lähem tuua või midagi.

Mingil hetkel hakkasid piirile saabuma maastikuautod. Saabujad läbisid piiri ja nad pakiti bussi, meid juhatati maasikuatosse, mille juhiks oli Ronaldo... või midagi väga sarnast. Norrakas ja austraallane läksid viisakalt kõige tagumisele istmele ja meie siis hõivasime ülejäänud vabad istmed. Sõit võis alata.

Esimeses peatuses küsiti meie käest kohe 150 bolivianot näo kohta. See oli kolmveerand rahast, mis me vahetanud olime igaüks. Kohe meenus Steve-i jutt, et Boliivia on muidu odav maa küll, aga kui nad näevad mittekohaliku väilimusega turisti, siis nad oskavad küsida. Selgus, et see oli kogu mäepealse loodusparki või selle ala pilet, millest meile pidi rõõmu olema mitmeks päevaks.

Selgus, et esimene päev meie sealviibimist oli pühendatud erinevatele laguunidele. Kuigi seal kõrgel mäe otsas merega mingit pistmist ei olnud, nagu laguuni definitsioon nõuab. Need olid lihtsalt veelombid, mis aegade jooksul mägedest hulga soolasid või teab mis mineraalaineid kokku tassinud ja siis vesi ära aruanud ning järgmisel kevadel on jälle sama lugu juhtunud - seda siis teab kui kaua juba. Auto jäi seisma nii sinise kui rohelise laguuni juurdes - no olid küll kenad. Kolme sorti flamingosid jalutas ka seal sees ringi hulgakaupa. Ei saagi päris täpselt aru, et mis sunnib neid punaste jalgadega lindusid sellistes imelikes oludes elama. Ei tahaks uskuda, et nendes laguunides meeletult toitu oleks või 4500m kõrgusel kuidagi eriti hea kliima valitseks - aga midagi nad seal vees taga ajasid ja oma suure ja kõvera nokaga otsisid.

Iseenesest tore asi oli soojavee bassein ühe laguuni ääres - sellises natukene jahedas hommikus istuda korraks kuuma vanni ja nautida vaadet - pärast tuulist hommikusööki oli see päris hea.

Sellise vaatega vann siis sel korral

Üldiselt tähendas ekskursioon Boliivia giidiga seda, et tema rääkis hispaania keelt, aga kuna meile sattus mitte liiga jutukas autojuht, siis peatuskohtades loeti meile ette koha nimi, mida vaadata ja siis öeldi, et käes on pilditegemise aeg. Kuna fotoka akust oli ainult kaks pulka vaevu järel, siis ma pildistamisega ennast liialt ei vaevanud. Aga maastik oli selline teistmoodi. Nagu oleks mäe otsas - sest kiiremad liigutused võtsid korralikult hingeldama - samas oleks justkui ikka kõrbes. Sest ümberringi oli liiv ja tolm. Vähemalt pakkusid erinevate värvidega mäed pidevalt vaatamist autoaknast.

Kollane nagu väävel

Reisi tipphetkeks - vähemalt kõrguse mõttes (4900m) oli kohalike geisrite külastamine. Protsessi sai lähemalt uurida ja mulle tundus, et me teeme õigetpidi ringi või siis vähemalt õigel ajal - sest teisti turiste ei paistnud kuskil olevat. Ma pole kunagi nii kõrgele sattunud jalutama - seega jalutada tuli rahulikult ja vahepeal vähe sügavamalt väike hingetõmme lisaks teha. Ma nüüd natukene kujutan ette, et mis tunne on alpinistidel veel kõrgemal koos varustusega astuda.

Maapind pisut katki

Kuna see oli tõsine laguunide päev, siis vaatasime ka punase laguuni üle. Seas toimus booraksi tootmine.

Laguunid vaadatud, siis juhatati meid esimesse ööbimiskohta. See oli pisike külake seal kuskil mäe otsas. Meid pandi maha suuremasse majja, kus poole moodustas ühisruum koos söögilaudadega. Ja teise poole moodustasid kuuesed toad, milles voodid olid kivist tehtud - küll jah, kaetud ikkagi pehmete madratsitega. Õhtuks kogunesid sinna ööbimiskohta veel päris mitu seltskonda. Nii õnnestus mul leida Šveitsist spetsiaalselt kohale rännanud inimene, kellel on ka minu fotokale sarnane fotokas ja kellel juhtus akulaadija kaasas olema. Ainus probleem oli see, et seal külas käis elekter generaatori pealt ja elekter lülitati sisse päikeseloojangul ning seda oli paariks tunniks. Igatahes sain ma õhtu lõpuks mõned elektronid aku sees reastatud, et mõned pildid edaspidi kinni püüda.


Tegelikult oli meil päris lõbus seltskond autosse juhtunud. Õppisime uue kaardimängu selgeks.  Norraka kinnisideeks sai see, et saaks vaid kõrbes ise autot juhtida. Iga kord, kui ta seda autojuhi käest küsida tahtis, pidi ta Ingridi käest "juhtima" hispaaniakeelset tõlget küsima. Autojuht ei sulanud.

See sai meile kohe selgeks, et ilma autojuhita seal kõrbe teedel eriti midagi teha ei oleks. Sest mingeid viitasid ega silte seal ei olnud - pidid lihtsalt teed teadma.

Õhtu söödeti meil korralikult kõht täis mitmekäigulise einega. Ja suure autosõidu ja loodusvaatluse peale tuli korralik uni, kui generaator kinni pandi. Hommikul lubati meid vara üles ajada, sest homme pidi kivide päev tulema.

San Pedrost mäe otsa

Me vaatasime ära päikeseloojangu Kuul - vähemalt kõige Kuu moodi olevas paigas maakeral - Kuuorus. Ja arvasime, et siin on tühi liiv ja igav valley. Mida muud sa siis ühest kõrbest ootad?
Ma olin oma suure fotoka varuaku ja laadija loomulikult Santiagosse unustanud. Olin enda peale päris kuri, et miks ma selle 1.4kg fotoka üldse siis kaasa pakkisin. Ingridi väikese fotoka aku näitas tühjenemise märke. Ma otsustasin, et sel korral puhkan ja pilte siis ei tee (eriti).

Käisime veel natukene kosmost avastamas. Napilt läks, kuna kuu võttis järjest rohkem täiskuu mõõtmeid, siis olid meil ühed viimased ekskursioonid tähtede vaatamiseks, enne kui kuu liiga palju valgust näitama hakkas ja kõik tähelepanu endale tõmbas. Sel korral selgitas taeva saladusi mitte enam prantslasest observatooriumi omanik, vaid Kanadast pärit härrasmees. Pean ütlema, et sama lõbus oli see retk tähtede juurde oli ikkagi. Alustati ikka sellest ajast kui arvati, et  kogu elu tiirleb ümber Maa. Vaatasime läbi teleskoobi erinevaid taevakehi ja nähtusi ja ajasime natukene juttu kuuma kakao juures.

Avastasime enda jaoks paradiisi kõrbes, ehk siis Termas de Puritama kuumaveeallikad. Esialgu ei osanud me midagi sellest kohast arvata. Aga kohale jõudes selgus, et tegemist oli ühe oruga, kus voolas puhas ja 33-kraadine vesi. Saime aru, et tegemist oli hea otsusega pärast tolmuseid ja palavaid päevi. Logelesime seal kohe mõnuga mitu tundi järjest erinevates basseinides.

Parim SPA elamus 2011

Kui me olime mitu päeva 2400m kõrgusel San Pedro linnakeses (pigem küll turismikülakeses) kõrgusega kohanenud, siis otsustasime me oleme nüüd valmis. Valmis reisima Boliiviasse - kus piiripunkt ise juba asub 4400m kõrgusel. Küsisime reisipakkuja valimisel nõu Steve käest - kes on Belgiast pärit liivasurfi treener - ta arvas, et see Boliivia on üks paras urgas ja reis ise pakub kõike muud kui mugavust. Vähemalt ei olnud meil pärast ärakuulamist mingeid illusioone reisi osas.  Reisibüroo üritas ka meie ootusi maha jahutada, et pettumust ei oleks. Ometi lubati meile ohtral laguune, soolajärvede vaatamist, geisreid, mägesid ja soolast elamist üheks ööks. Otsustasime minna. Maksime pool raha ära ja lubasime hommikul teise poole maksta, et ületada pangaatomaadi päevalimiit.
Meile lubati reisikaaslasteks ühte inglast ja austraallast. Vahetasime endale kaasa veel soovitatud summa Boliivia raha.

Järgisime täpselt nõuandeid söögi ja joogi osas - mis meile anti kõrguse vallutamiseks. Ehk ei söönud ega joonud organismi kurnavaid asju eelmisel õhtul. Tegime koka-põõsa lehtedest teed ja näirisime neid, et mägede kõrgushaigusele vastu seista. Üritasime vara magama ka saada - aga mingi seltskond sättis kõva häälega juttu ajama meie toakese akna taha. Jutt oli omajagu naljakas, aga kell 23:00 kui öörahu aeg kukkus, siis palusime neil viisakalt oma juttu kuskil mujal ajada.

Hommikul kell 7 sättisin sammud rahaautomaadi poole, tagasiteel tuli mulle vastu turismibüroo onu, et  ma raha ikka kindlasti ära maksaks. Hostelis selgus, et meie reisiseltskond oli pärit siitsamast hostelist, sellest eilsest valjuhäälsest seltskonnast. See kõige jutukam tegelane ei olnud tegelikult lubatud ingane vaid norra toruluksepp, kes oli enda kohta nii mõndagi paljastanud - teadmata, et lahtise akna taga kuulavad und ootavad neli kõrvapaari.
Hosteli ette ilmus uuemapoolne sinine buss, millega meid piirile toimetati.

Toit kõrbes, Ingrid kõrbes, Elen kõrbes, Marek kõrbes, Alar kõrbes

Hommikul kella 5 ajal ärkamine lõppes sellega, et oleme kõik jõudnud maailma kuivemasse paika - Atacama kõrbe. Vaatame ringi, mis sel korral silma hakkab. Hetkel on sihikul Boliiviasse minek.

Piltpostkaardid Argentiinast

Oleme tagasi seal, kuhu me oma fotoka kaardilugeja jätsime. Võtsin pildid fotokast välja ja mõned seigad Argentiinas olemisest tulid meelde.

Olime paar päeva Mendozas kauem kui teised ja võtsime ette väikese bussiekskursiooni linnast välja, et näha mägesid ja jõgesid.

Veehoidla, liiga vara hommikul

1m lauine raudtee Argentiinas Tšiili, mida viimased 35 aastat pole kasutatud, pärast seda kui maavärin selle juppideks lahti võttis kohati

Väävlibasseinid ja inkade sild

Absindi algmaterjali saab siit põõsast

Navitrolla järv ja mägi

Navitrolla 2

Tukkuv vulkaan

Kuna sobivaid pileteid ei olnud, siis võtsime tasisõiduks piletid keskmisest uhkemasse bussi. Tegelikult on päris mugav valik. Kui Tartu ja Kuressaare vahel sõidaks ka sellised bussid, siis ma oleks nõus küll tiba rohkem maksma.

Eine bussis

Tagasisõidul kontrollis üks reisija taaskord toidu otsimise koera võimeid. Ja jällegi sai ta vaikse, aga tõsise noomituse kotis olnud banaanide, õunte eest pärast seda, kui koer võidurõõmsalt saba liputama hakkas tema koti juures. Lisaks leiti selle õnnetu reisija kohvrist veel mate-tee joomise kõrvitsad. Kokkuvõttes pidi ta vähemalt seletuskirja kirjutama, trahvi kohta ma ei teagi.

Selles majakeses kogu piiriületuse protseduur toimuski

Ei saa mainimata jätta, et ka meie smugeldasime ühe sellise kõrvitsa koore sisse. Õigemini Ingrid tahtis meid üles anda, aga ma keeldusin ja võtsin tema koti koos salakaubaga enda kanda. Läks õnneks, isegi kottide läbivalgustamise sammust pääsesime läbi. Esimene mate on just joomisel siin kodus.

Punavalge valgusfoor, aasta siis oli 65

Õnnelik küpsis bussijaamas

Jäi proovimata

Eriti õnnelikud bussireisijad

Moosivargad šokolaadivabrikus

Veinid küpsemas

Mr. Hugo juures

Keskmiselt vana auto

Pargis

Tavaline pärastlõuna ööbimiskohas

Surf basseinis

Lauajalgpallurid

Ah, ülejäänud pilte vaatate ise (ettevaatust, sisaldab palju vanade autode pilte):
https://picasaweb.google.com/108994714736464111440/ArgentiinasseJaTagasi#slideshow/5680483176251681138

Kaks problemaatilist isikut ehk piiriületus Tsiili moodi

Veetsime 4 päeva Mendozas, vaatasime kesklinna ristipõki läbi ning ekslesime rattaga Maipo veiniistanduste vahel ning otsustasime Eleniga, et selleks korraks meile aitab ning läheme "kodusesse" Santiagosse tagasi. Alar ja Ingrid otsustasid veel mõneks päevaks jääda Mendozasse.

Varustatud bussipiletiga tõttasime reede hommikul 9ks Mendaoza bussijaama. Kuid mida polnud, see oli buss. El Rapido ei hiilga just oma nime vääriliselt (selline oli meid vedava bussifirma nimi ja tõlkes tähendab siis kiiret). Õnneks olime juba karastatud Santiagos hilineva bussiga ning seekord paanikat külvama ei hakanud ja tühised 25 minutit hiljem veeres buss teele.

Bussis tegid mulle nalja kaks kohtalikku Argentiina daami, kes tõenäoliselt esimest korda elus läksid Tsiili ja olid pabinas tollideklaratsiooni täitmisega. Isegi reisisaatja ei suutnud neid rahustada ja nad üritasid seda 3 minuti deklaratsiooni täita pool tundi teiste kaasreisijate abiga.

Aga piiriületusele ei osutunud nemad meie bussi staarideks. Vaid üks peaesineja oli kodusest Eestist. Nimelt Elen ei saanud aru, et temalt nõutakse Tsiili id-kaarti (Tsiilis nimelt nõutakse mitte-kodanikust residendilt lisaks passile ka kohalikku id-kaarti riiki sisenemisel). Lõpuks olid mõlemal pool letti suhteliselt närvilised, sest minu appi tõttamise järel sai Elenile selgeks, mida temalt tahetakse ja seletas närviliselt Eesti keeles, et tal ei ole seda. Õnneks mõned minutid hiljem meie seletamise peale, et kaart ununes Santiagosse löödi vajalikud templid paberitele alla ja lubati meid riiki sisse.

Aga sellega polnud veel piiriületus läbi. Järgnes "õuna-kontroll". See siis tähendab sisuliselt lennujaamade koti-läbi valgustusele ja otsitakse kahjulikke saadusi, mida salakaubana Tsiili riigi õõnestamiseks sisse tahetakse tuua. Kui minnes Mendozasse tehti seda kontrolli suhteliselt põgusalt ja lihtsalt, et linnukest kirja saada, siis võrreldes Argentiina ametivendadega, on Tsiili piiriametnikud palju rangemad ja põhjalikumad. Ühel "turista"-l oli kaasas õun ja ta julges seda tunnistada. Sellepeale näidati suurele õuna pildile (millel oli punane rist) ja järgnes 5 minutit loengut mida kõike kahjulikku see lõunasöögiks kaasavõetud õun võib korda saata. Mees kuulas seda loengut samal ajal seda õuna järades. Seejärel rivistati meid kõiki üles ning hakkasime jälgima, kuidas meie pagasisse antud kotte läbi valgustati. Aegajalt küsiti, et kelle kott ning omanik pidi aru andma minema. Kui pagasi kotid läbi olid uuritud, siis mindi bussi revideerima. Ja tagasi tuldi ühe kilekotikesega. Esimesed 2-3 minutit ei julgenud keegi seda enda omaks tunnistada ja lõpuks üks härra murdus. Ja oh seda õnnetust, see oli see sama riigivaenlane, kes oli üritanud õuna sisse smuugeldada. Selgus, et kahtalane kotike sisaldab mõnda maapähklit. Ja järgnes jätkuloeng. Otsiti välja ka härra tollideklaratsioon. Kahjuks lõpliku kohtuotsuse kuulutamise juures polnud, sest vahepeal oli läbi valgustama hakatud ülejäänud käsipagasit ning Mendozast kaasaostetud teepakikest kahtlaseks ei peetud ja peale koti valgustamist suunati meid kohe bussi. Kontrabandi vedaja ühines meiega alles 15 minutit hiljem mitte just väga õnnelikuna.

Ülejäänud reis Santiagosse möödus rahulikult ja viperusteta.

Mendozas

Nagu lubasin, siis oleme kõik viimased päevad tegelenud kohaliku elu-olu õppimisega.
Oleme selgeks saanud, et siesta on siin tõsine asi. Mõni poodnik suhtub sellesse nii tõsiselt, et tõmbab juba 12:30 oma poekesele metallist kardina ette ja asutab minekule. Kuigi üldine tava näeb ette, et kuumal pärastlõunal puhatakse kella ühest kuni viieni... siis tundub, et nii mõnigi inimene võtab seda väga rahulikult ja pood või söögikoht on ka veel kell 6 kinni. Üldse tundub siin elu rahulikum olevat. Ainsat rabelemist on tõesti ainult märgata siis, kui kell 12:3o ja 13:01 vahe juhtud tänaval olema - meeletu kolistamine ja sulgemine käib. Kõik kiirustavad kuskile ära ja siis võtab maad täielik vaikus - meiesugused rumalad turistid jäävad ainult tänavale. Meile on mulje jäänud, et isegi lapsed lähevad koolist vahepeal kolmeks-neljaks tunniks koju pärastlõunat nautima ja vähemalt osad nendest tulevad veel õhtul tagasi.

Oleme selgeks saanud, et liha on Argentiinas hea. Siin pole küsimustki. Pärast seda, kui me tänavatel uitades olime selgeks saanud keskturu asukoha, siis oli meil hostelis mitu päeva meeletu lihasöömine. Samas grillsütt siin ei ole, saad osta kotitäie sirelit meenutava puu kaikaid ja pead nendega hakkama saama. Kui sa oma skaudi-oskused mängu paned ja selle sületäie põlema saad, siis on tulemuseks palavad söed, millest jagub kogu õhtuks.

Võrreldes Santiagoga puhub siin linnas enamvähem pidevalt väike tuul. Ja õhk tundub kuidagi puhtam, isegi pisut harjumatu. Siin ei ole juurdunud kommet, et majade seinu kesklinnas kasutatakse toaletina - selles suhtes on siin ilma kahtluseta puhtam. Puiesteed on kenad ja eriti praktilised 30+ kraadises ilmas liikumisel.

Jalakäijana linnas seigeldes oli esialgu päris harjumatu, et ristmikel on ainult autodele mõeldud foorid ja sa pead iga kord peatuma ja vaatama ning hetkeks mõtlema enne, kui teed ületama asud. Lisaks ei ole siin mingit jalakäija õigust isegi siis, kui auto pöörab sinu tänavale - kui autol on väikegi võimalus napilt sinu eest või tagant üle tee rallida, siis ta seda ka teeb. Suurematel jalakäijate tänavatel siiski on puna-valged jalakäijate valgusfoorid. Fooride juurde kuulub ka suur kast, kust on kuulda raskete vanaaegsete releede lülitumist iga kord kui foorides tuli vahetub - ilmselt on valgusfoorid viimased 59 aastat selliselt toiminud. Tundub, et siin on inimesed rahul sellega, mis on ja eriti innovtsiooni taga ei aja.

Autod on siin muidugi omaette vaatamisväärsus. Siin ei tundu absoluutselt mingit survet olevat uue ja uhke auto omamiseks. Kui auto veel ikka kuidagi sõidab, siis sellega ka sõidetakse ja ilmselt kauemgi veel. Nii on näha tänaval ristlemas autosid, mis on pärit sellest ajast kui biitlid veel laule kirjutasid.
Kohati meenutavad mõned eriti väärikad autod lausa Kuuba postkaarte. Aga põhiliselt siis erinevatest ajajärkudest Peogeot'd ja maanteemuhku meenutavad Fiatid ja Žiguli esiisad. Eraldi vaatamisväärsus on väikesed ameerikalikud kastiautod, mis ka veel kuidagi imekombel sõidavad siin liikluses.

Kuna liha ja autod said läbi võetud, siis järgmisena otsustasime me tutvuda veiniga. Siin on veinikultuuriga tutvumiseks standardne viis see, kui sa lased ennast Mendozast sõidutada Maipu linnakesse.
Kohapeal on hulk firmasid, kes on nõus lahkesti sulle jalgratta rentima ja kohaliku kaardi andma. Seejärel on sul vaba voli vändata just nendesse veini-istandustesse, kuhu soovid. Muidugi üritatakse sind  suunata nendesse, kus jalgratta rentijale kõige rohkem soovitustasu koguneb.

Me tegime internetist eeltööd, lugesime arvutusi ja liitsime plussid ja miinused kokku ja otsustasime Mr. Hugo kasuks. Vaatasime välja veel ühistranspordi ja bussipeatused. Saatsime isegi kodulehelt väikese teate, et me oleme tulemas ja soovime vähemalt nelja jalgratast (vastust ei ole siiani tulnud, kuid me teame ilmselt miks...).
Igatahes hommikul magasime korralikult sisse, võtsime tavapärase hosteli hommikusöögi ja  asutasime ennast bussi peale. Ostsime endale järjekordse ühistranspordikaardi ja lahke poeomanik tegi kalkulaatori väikesed arvutused ja laadis sinna nelja inimese jagu sõiduraha ka veel peale. Kui meil oli kohaliku linna BIP-kaart taskus, siis asusime ootama liini nr. 10 bussi, millel oleks suunatähis 172..174.

Buss korjaski meid kümmekond minutit hiljem peale. Bussijuht noogutas diskreetselt, kui me ütlesime, et meil on soov hr. Hugole külla minna. Võrredes Santiago BIP-süsteemiga sülitas bussis asuv kaardimasin ka piletid välja, mitte lihtsalt ei piiksunud. Saime aru, et poepidaja tundis asja ja oli meile täpselt 4 x 1.80 x 2 peesot sõiduraha kaardile pannud.
Kolistasime linnast läbi, siis mööda kiirteed ja olimegi Maipu linnakeses. Siltide järgi otsustades tundus sealne elu keerlevat veini ja rattarendi ümber. Enne kui me bussist maha saime, üritas üks linnaservas peale hüpanud noormees kõigile turistivälimusega inimestele oma peremehe rattafirmat flaierite abil soovitada. Kui olime Mr. Hugo silti näinud, siis astusime maha ja meile üritati veel flaiereid pihku suruda. Mis oli iseenesest hea, sest sellelt platvormilt oli palju kindlam rataste rendihinna läbirääkimistesse asuda.

Mr. Hugo väravas võttis meid vastu üks blond daam ja tutvustas, et nende rattarendi hind on 30 peesot ja kõik teised konkurendid on väga halvad, eriti ebausaldusväärsed ja lausa kriminaalsed tüübid. Üritasime tingida hea ja halvaga ja viidata sellele, et teistel maksavad rattad ikka 20 peesot päeva eest. Lõpuks said vist määravaks paar sammu värava suunas tagasi  - meile tehti kohe grupisoodustus 100 peeso eest kõigile rattad päevaks. Selle daami välimust vaadates tekkis meil kohe ka teooria, et tegemist on posti teel tellitud pruudiga Ukrainast ja pärast tema saabumist hr. Hugo enam e-maile ei loe ning sellepärast ei tulnud meilegi vastust.

Kui diil oli tehtud, siis oli Hr. Hugo oli kohal nagu lubatud. Tervitas kõiki kättpidi ja hakkas kohe saabujatele veini pakkuma. Meile valiti välja rattad ja anti kaardid ning märgiti ära soovitused, kuhu peab kindlasti minema ja kuhu väga ei tasu minna. Kui me olime esimestesse punktidesse jõudnud, siis me märkasime, et piinliku täpsusega märgiti üles, kes sind soovitas ja kust hostelist sa tuled. Ilmselt on see mingi väga peen kasumi jaotamise skeem.
Käisime mitte-soovitatud teed pidi. Uurisime tasuta veini-muuseumis, kuidas veini ammustest aegadest tehtud oli, põikasime sisse ühte väikesesse šokolaadi- ja liköörivabrikusse. Mõnest istandusest sõitsime lihtsalt läbi ja vaatasime pisut ringi ja ühes uhkemas kinnitasime keha ja võtsime veini-tuuri koos maitsmisega. Meile tehtid kiiresti selgeks mis vahe on toorel veinil ja kui palju täpselt maksavad Euroopast tellitud tammepuust vaadid, milles seda kraami paremaks tehakse. Teooriat kinnistati praktilise maitsmisega - oli küll vahe jah. Eestis võiks ka olla rohkem sellist rattaga turismi.
Oli päris hea päev.

Kokkuvõttes saime aru, et olime teinud hea diili, kui me ühistranspordi asemel oleks kasutanud hosteli pakutud transporti, oleksime pidanud maksma täpselt kolm korda rohkem.

Saime veel ühe soovituse, et Mendozas olles tuleb kindlasti käia söömas Montecatini restoranis ja tellida sealt Capelleti a'la Caruso rooga - pidi olema mälestus kogu eluks. Arvan, et soovitaja palju ei eksinud.

Andid ei osutunud ületamatuks raskuseks

Bussiaknast avanes kohati küll selline kuristik, kui buss Argentiina piiripunkti poole ukerdas mööda Andide katust - Ingrid pidid suure hirmus kardinast kinni hoidma.

Piiril kirjutati meid Tšiilist välja ja anti luba Argentiinas kuni kolm kuud TURISTA olla. Tollis vaadati üle kõik bussi pakitud kotid, minu kott oli ainsana väja tõstetud - taheti uurida raamatut. Igasugune taimede ja toitude ja kõige muu vähegi elusa piirist üleviimine on rangelt keelatud. Üks naisterahavas andis oma banaani ja kaks õuna ära passikontrollis töötavale mehele - meil oleks seda ilmselgelt altkäemaksuks loetud, aga siin oli tolli-onul siiralt hea meel tervisliku lõunasöögi üle.
El Rapido bussis pakuti süüa rohkem kui keskmisel Euroopa lennul. Ja näidati isegi üks jabur film ära.

Ei saa mainimata jätta, et hommikul  jäi buss stardiga lihtsalt 30 minuti hiljaks. Keegi midagi ei öelnud ka, me olime natukene segaduses, et kell on 8 ja meie seisame puhta kaelaga, omast arust õiges bussijamas ja ainus mida ei ole, on õige buss. Tekkis kerge kahtlus, et kas me ikka oleme selles õiges bussijaamas - sest neid jaamu ja jaamakesi tundub siin päris mitu olevat. Buss tuli, aga bussijuhtidel ei paistnud kuskile kiire olevat.

Saime selgeks, et bussijaamades on tööl spets mehed selleks, et sinu reisikott bussi ära pakkida ja vastava numbriga kleepekas vastu anda. Ja loomulikult tuli neile tippi anda ja kes ei andnud, see sai märkuse. Saabuvate busside bussijaamas oli sama teenus, Argentiina kohalikke tugrikuid meil kahjus ei olnud. Proovisime Tšiili peesodega ja tundus, et sobis - raha peideti kiirelt taskusse ära.

Siinpool mägesid tundub loodus natukene rohelisem olevat. Ja meile tundub, et oleme jõudnud tõelisse Ladina-Ameerika riiki - sest kogu linn oma poekestega tundub olevat välja surnud. On küll esmaspäev ja kell on 3 päeval. Isegi hosteli uksekella peale vastu tulnud noormehe näost võib välja lugeda, et ta on just ärganud sügavast unest. Käes on siesta-aeg!
Ta arvab, et enne kella viit õhtul ei ole kindlasti ühtegi rahavahetust ega poekest lahti.

Et kohalikku ellu sisse elada, siis teeme ka väikese une ja asume asja uurima.
Hostel tundnub selline keskmise väljanägemisega - tuba on küll väike, aga selle eest on meil bassein ja malmist lauajalgpalli väljak. Grill loomulikult ka.

Pildid tulevad hiljem. Meil on küll kaasas mitu kaamerat, aga ei ainsatki juhet, millega pildid arvutisse saaks.