Käisin pangas

Arvasin, et saan selle fakti lihtsalt eelmisesse kirjatükki ühe lausega ära mainida ja sellega asi piirdub. Aga Tšiili pangal olid teistsugused plaanid.

Kui me siia saabusime, siis sai meil järjest rohkem selgeks, et sularaha on vaja - et üürida kortereid ja maksta tagatisrahasid, osta sööki. Ühesõnaga on raha vaja enne kui meile programmist esimesed tagasimaksed tehakse kulutuste eest.  Kohalikus sularahaautomaadist raha väljavõtmine maksab keskmiselt 2EUR + 2.5% summast - mis on paras röövimine, aga noh Rootsi riik tahab ka milleski ju elada.
Olles siin kätte saanud oma tšekiraamatu ja sellega koos ka kohaliku pangakonto, panime me raha SEB pangast siiapoole kulgema. Enne muidugi pidime pisut selgitama, et tegelikult ülejäänud maailma ei toimi päris täpselt nii nagu Ameerika pangandus toimib oma kontode ja asjadega. Aga raha me teele panime ja tegelikult 3 tööpäeva hiljem tuli mulle ka ootamatu e-mail, mis teatas raha saabumisest. Lihtsalt küsiti veel selgituseks minu konto numbrit ja selgitust ülekande kohta. Lasime oma selgituse krõbinal Google translaatorist läbi panime e-mailiga tagasi.

Pärast nädalast vaikust ja aktiivset pangakonto kontrollimist hakkas asi ikka kahtlane tunduma. Kirjutasin murest meie super-abivalmile pangakontaktile, kes meid panga kliendiks aitas saada. Ja läksingi järgmisel päeva panka kohale, et asjaga aktiivselt tegeleda.
Sain aru, et kui ma poleks kohle läinud, siis see raha olekski ilmselt sinna õhku kuskile Bank of Chile ja minu konto vahele jäänud. Tundus, et nad juurdlesid teemal, et summa tuli sisse EUR-ides, et mis sellega siis edasi tegema peaks. Loomikult sellisest juurdlusest meid ei teavitatud ja see oleks võinud aegade lõpuni käia. Igatahes ise kohale minnes pakuti mulle välja kaks võimalust - kas nad konverteerivad raha peesodeks enda kursiga ja panevad mulle arvele või nad annavad välja EUR rahatähed sularahas. Esialgu tundus esimene võimalus parem, aga pärast arvutust selgus, et nende panga kurss oli tänval valuutavahetuse kursist niipalju halvem, et ma oleks selle vahe eest saanud 10 päeva lõunal käia. Seega valisime sularaha operatsiooni.

Sularaha pidi kätte saama ainult ühest teisest pangakontorist, mitte väga palju eemal. Kutsusin igaks juhuks Sveni ka ennast turvama ja läksin siis ühe paberilehega mingit konkreetset inimest otsima sealt teisest pangakontorist. Arvasin, et jõuan veel sama tunni sees ühe bussipiletiga ka kesklinna raha vahetama ja kohe samal päeval ka tagasi raha kontole panema. Tegelikult ei jõdnud. Siin on pealegi selline süsteem, et kõik pangad on lahti ainult kella 14:00-ni.

Sven pidi mind metroos ootama, et siis koos kesklinna sõita sularaha pakiga. Ma võtsin sisse positsiooni järjekorras. 15 minutit hiljem sain kõne, et Sven ei tahaks rohkem metroos oodata, kutsusin ta ka pangas toimuvast osa saama. Nii umbes 30 minuti pärast jõudiski kätte minu etteaste. Olin juba eeldanud, et see tüüp seal teiselpool letti inglise keelt ei räägi, rääkimata eesti keelest ja esitasin oma soovid omandatud sõnavara piires. Tegelikult oli mul paber ka, kus ilmselt soov kirjas ja all veel tempel, et me peaks saama 20% soodust teenustasudelt, kui väga head panga kliendid. Siis hakkas aeg jooksma, üsna pea sai mul selgeks, et enne kella 14:00 me panka tagasi küll ei jõua. 1h pärast teenindamise algust tekkis mul kahtlus, et see tüüp lahendab arvutiekraanil tänase päevalehe ristsõna, küsides vahepeal nõu kolleegidelt. No oli ikka toksimist ja paberite täitmist. Nii 20 mintut hiljem selgus, et selle raha vastuvõtmise ja väljastamise teenustasud ületavad meil kaasas oleva sularaha hulga. Viitasin viisakalt sellele templile, mis meie originaalpaberi all oli ja kasutasin sõna deducto - see tegi imesid. Teenustasude summa mahtus täpselt meie viimase sularaha eelarvesse ära, kui olime taskust kõik paberrahad väja otsinud.

Olime paberrahad ja sendid kokku klappinud ja seisime juba võidurõõmsate nägudega seal teisel pool letti - et kohe-kohe saavad meie paberid valmis ja me pääseme pangast ja meil on lõpuks jälle sularaha. Meie rõõm jäi lühikeseks, kui hakkasime talle raha pakkuma, siis viitas ta viisakalt kassa suunas, kus oli nii 30 inimesega järjekord. Õnneks kül viibati meid pärast mõningast seismist ühte eraldi kassase. Kell oli juba ammu 14 pealt üle liikunud - see tähendas, et rohkem kliente vähemalt panka sisse ei lasta. Pärast meie paberipaki läbiuurimist ja veel vähemalt 5 paberi täitmist hakati raha lugema. Ja 30 minutit hiljem oligi meil eurode pakk käest. Meil oli aega ka arvutada, et oleksime võinud selle raha rahulikutl krediitkaardiga automaadist välja võtta ja korralikul tööpäeva teha.

Arvan, et me oleme lihtsalt Eestis väga ära hellitatud, et asjad toimivad normaalselt ja efektiivselt. Igatahes oli see hea õppetund kannatlikkuse arendamiseks ja ühtlasi sain ma kõvasti motivatsiooni ühe ideega edasi tegelemiseks.