Päev ratastel

Olles eile kuulnud kui palju kurja teeb liitiumi tootmine siin kandis, otsustasime täna oma panuse looduse säästmisse ja minna ratastega matkama. Hommikul kell 9 me küll rattalaenutusse ei jõudnud, aga ega me üle tunni ei hilinenud ka!

Võtsime sihiks selle soolase platsi, mis paistab Google Mapsi kaardi pealt San Pedro de Atacama all. Seal pidi soola sees paar auku veega olema.

Esialgu tundus asi väga libedalt minevat, tee oli asfalt ja kui kella pealt kõrguste muutumist vaatasime, siis saime ka aru miks nii libedalt läks (vähemalt tagasi tulle saime sellele tõsise kinnituse kinnituse).

Korralikud vulkaanid taustal

Korraks tekkis kahtlus, et me oleme õigest teeotsas mööda pannud. Aga teeots oli palju kaugemal, kui esialgu kaardilt tundus. Aga sellegipoolest on seal kandis rattaga sõita väga lahe, sest vasaku ja ees on kõikjal vaikselt tiksuvad vulkaanid rivis, ootamas oma aega. Üks vulkaan pidid keskmisel iga 4 aasta tagant purskama - ja tuhaga hävitama 50km raadiuses elava. Nii lähedal me ilmselt ei olnud, aga loodan ikkagi, et see eelmine purse ei olnud mitte väga kaua aega tagasi.

Järgmine tee oli kõrbe moodi, selline savi, sool ja lõpuks ka lahtine liiv. Selle läbimisel tuli juba mõni kampsun maha võtta. Aga üldiselt oli hommikul veel üsna jahe - sai musta jopega vabalt sõita, kerge suusamüts peas. Arvan, et suve poole ei oleks sellistel riietel eriti lööki siin kandis. Mõnusalt kuiv oli see asi siin küll, tundsid kuidas huuled vaikselt pragunesid. Päikesekreem oli igati abiks, eriti valitud faktor 50.

Vasaku külje pealt ka pildid. Väikese liivaga.

Seal olid siiski ka taimed. Need nägid väja umbes sellised, nagu näeks välja tavalised toataimed, kui need suveks minu hoolde jätta. Nagu oleks veel pisut jäänud rohelust märgata kuivanud taimest. Ilmselt ei olnud vihmeperiood mitte väga kaua aega tagasi.

Toataimed kõrbe moodi

Ahjaa, seal oli üks puu ka keset seda lagedat välja. Nagu ma juba märkisin, siis nähtavus on siis tõsiselt hea. Ja rataste laenutaja soovitas selle puu järgi orienteeruda. Ja see puu tundus alguses olevat kõigest mõne kilomeetri kaugusel, pärast 1h mintut sõitu saime aru, et päris nii lähedal see ikka ei olnud ;) Tee oli pikk, aga selle eest käänuline.


Lõpuks olime me puust või õigemini põõsast möödas ja sildid hoiatasid, et 2000 ühikut tuleb maksta tavalisel gringol. Nagu korralikule idaeurooplasele kohane, siis üritasime putkast mööda sõita vaikselt, aga üks tüüp viipas ikka käega. Luges meiel ette tervitused, surus pihku voldiku ja kasseeris 4000 ühikut. Näitas ka, et vasakpoolses veekogus ei tohi ujuda ja parempoolses nagu võiks.

Kohal. Sellise lombi pärast? Sellise jopega kõrbes?

Ma ei tea, kas me jõudsime liiga vara... aga see parempoolne madal veekogu oli külm. Noh umbes nagu kaevuvesi - hinnanguliselt 5-10C. Me tegime siiski mõned ujumisliigutused... kes rohkem, kes vähem.

Sven testis, kas vesi kannab. Soolane oli küll. Eelkõige testis, kuna hakkab toimuma alajahtumine

Ärge laske enda silma petta, see ei ole päris tavaline rand. See valge asi on suht puhtal kujul sool.

Sool, lihtsalt sool koos liitiumiga

Allikas - veeloigu müsteerium lahendatud

Aga oli meeldiv olla seal keset suurt lagedat platsi vaikuses. Ja ümbritsetud ikka nendest vulkaanidest ja valges soolast.

Vulkaanid, vot selle vaate pärast tulimegi

Üsna soolakartmatu lind. Ainus siin piirkonnas

Pistsime kinni oma õuna ja kaks banaanid ning šokolaadi ja jõime palju-palju vett.
Aga seal tundus üks teine sinine lomp veel olevat, kaugelt vaadates üsna tagasihoidlik. Aga lähemal vaatlusel selgus, et see sisaldas endas palju karmimat veekogu... sellist, nagu oleks vett täis vulkaanikraatri kohal seisnud - ehk sügav sinine vesi ja põhja ei tundu niipea tulevat.

Tegime mõned stiilipuhtad hüpped facebooki albumi jaoks, panime hüpetele hinded ja tulime tulema. Mis sa ikka oskad seal ilusas vaikses kohas teha.

See on hea koht meditatsiooniks või lihtsalt õhus seismiseks ja mõtlemiseks

Tulemus oli selge - Sven tegi kõige paremad hüpped ja ma tegin kõige paremad pildid.
Vaatasime vasaku lombi ka üle - see tundus olevat selline meie soo ja ei avaldanud erilist mujet - tulime tulema.

Mõtlesime, et võtame tagasitulekuks teise tee. Õnneks 400m hiljem sõitis meis mööda üks auto ja teda pilguga saatest saime aru, et oleme valinud vale tee. Sest see läheb 90-kraadi vales suunas selleks kohast, kus meie jõuda tahtsime. Keerasime otsa tagasi ja möödusime jälle sellest üksikust põõsast.
Teepeal kohtasime tundmatuid kohalikke noori, kes mõistsid inglise keelt. Rääkisime pisut juttu, uurisime elu ja tegime mõned pildid selle omapärase kohtumise meenutuseks.

Mööda kõrbe sõites on hea võimalus kõigile vastutulijatele tere öelda ja tühja koha pealt juttu teha.


Lõpuks pärast kõrvalteel müttamist jõudsime tagasi suure tee peale. Oli väike kiusatus minna ka seal (hinnanguliselt) mitte väga kaugel säravat ALMA observatooriumit kohalikku rakukest vaatama minna. See on siis raadioteleskoopide võrk erinevatel mandritel, mis tuututavad kosmose suunas ja otsivad väga kaugeid asju. Siin peaks olema 66 antenni, mis taevast sihivad. Aga vastutulijad ütlesid, et see on päris kõrgel ja päris kaugel.

Olles äsja tutvunud mitte kaugena tunduva puu näitel optiliste efektidega siin,  otsustasin uljust pidurdata ja keerasime suuan linna poole tagasi. Isegi kui tee peal tekkis hetkeks mõte tagsi pöörata, siis laitsin plaani maha - kuna päike oli päris palavalt paistma hakanud - sai juba T-särgiga sõitma hakata ja vesi oli ka otsas.

Ju jõuab järgmisel päeval ja tea kas seal suure tara tagant üldse midagi näha on ka. (Vaatasin nende kodukalt järele, et see on tõesti 5000m kõrgusel - seega ratastega tõusmine 2500 pealt 5000 peale ei tundunud väga mõistlik/tehtav ettevõtmine tühja koha pealt). Nende lehelt saab üldiselt päris head infot Atacama kõrbe kohta ka - maailma kõige kuivem paik ja siin on katsetatud Marsi uurimise aparaate jne.

Linnapiiril tundus see õige otsus olevat - teel mäest üles tuli ikka pisut pingutada.
Enne seda nägime veel ühte seltskonda ratastel, kes üritas sinna jõuda kus me tuleme... ütlesime, et sinna on ikka päris pikk tee ja soovisime neile edu.

Andsime rattad ära ja selgus, et DVD-d pole meie liivalaua seikluses pole veel valmis. Kuna arvasime, et oleme ära teeninud korraliku kõhutäie, siis uurisime erinevate variantide kohta rattalaenutuse/liivalaua tüübilt. Kuna tänane pingutus oli tubli, siis otsustasime ennast premeerida keskkonna säästmise eest korraliku einega kohalikus restos.

Sööma sai uhke

See supp ajab isu peale või mis?

Sealiha kartuiga saab ka teisiti serveerida

Ettekandjast võis teha pilti täpselt niipalju

Teel restosse jõudsime ka ühest tuure pakkuvast kontorist läbi astuda ja valmistuda selleks, et meil homme igav ei hakkaks. Märksõnaks on väljasõit kell 4:00 hommikul.

Jalutasin hostelisse ja jäädvustasin pisut ümbrust.

Puud vajavad siin väikest järeleaitamist

Käib töö ja vile koos. Tänavakunst kodutänavast

Meie ajutine kodu. Ehk keerulise nimega hostel

Arvan, et siin nurgas on lubatud natukene tšillimalt võta - ehk tulevad tagasi linna jõudes selle võrra paremad ideed.

Kindlasti tuleb edaspidi vähem pilte.

Vahepeal tuli meil suurepärane idee, kuidas seal ALMA obeservatooriumis sissepääs ja tasuta ekskursioon tagada endale. Nähes linki "Working at ALMA" tekkis mõte lihtsalt sokutada ennast tööintervjuule. Asume CV-d võltsima - ja enne vestlust palume kohalikku elu tutvustada pisut ;)


Selle postituse kirjutamisel on üles näidatud erlist kannalikkust, kuna hosteli internet on mobiilne internet ja see pole siin kandis üleliia hästi välja arendatud. Kirjutada on lihtne, aga piltide lisamisel tuleb ahvi kannatlikkus kasuks.  Järgmised sissekanded ehk päris internetiga kohast juba.
Ping on selline:

342 packets transmitted, 227 packets received, 33.6% packet loss
round-trip min/avg/max/stddev = 7249.735/12300.580/17263.799/2139.805 ms

Ehk siis 241 korda aeglasem, kui mul kodus ja 33% saadetud päringutest läheb lihtsalt vasakule.