Kõrgemale, et näha kaugemale

Pühapäeval otsustasime me mõne lähedalasuva mäe otsa ronida. Nagu jalutada mägedes või midagi. Kaasasime ka teistest meeskondadest inimesed ettevõtmisesse ja olime kohal punase liini viimases metroojaamas erakordselt vara - juba kell 9 vist. Tegelikult oli kohalejõudmisega selline lugu, et meil tekkisid erinevad versioonid, kuidas kõige kiiremini sinna punase metroo lõppjaama jõuda. Kas minna tavapärasel viisil: Buss > Roheline liin > Punane liin või siis pikema sõiduga Buss võtta ja sõita otse punase liinini välja. Jagunesime mitmeks, et teooriat katsetada.
Ma sain sel korral pähe võistluses, sest ma ei teadnud päris täpselt millised bussid punase liinini otse välja liiguvad ja ootasin igaks juhuks "õiget" bussi 10 min.

Ega me ise ka päris täpselt ei teadnud, et kuhu või kuidas me lähme... aga sel korral oli kindel plaan läheneda mäele õigelt poolt, et ei peaks jälle üle aedade ronima seltskonnaga hakkama. Sel korral olime me kõvasti kodutööd google kaardi peald teinud, et leida üles see koht, kus esimesel nädalavahetusel oma projekti ristiisaga olime käinud.

Koht tundus olevat õige, aga kuna me läksime suure grupina ühest väravast sisse, siis turvamees pidas meid kinni ja ütles, et grupid peavad ennast registreerima. Järgmisest väravast läksime juba ühekaupa.

Igatahes mingil momendil olime tuttava võsa vahel... aga ilmselt ei valinud õiget teed. Aga mingi tee me võtsime ja ülespoole see läks. Ja ratturid tulid vastu.

Mingil hetkel võtsime eine ja trampisime ikka kõrgemale ja kaugemale.

 

Mingid hullud inimesed sõidavad nendel mitte-eriti-laiadel radadel hobustega - arvan, et mul tekiks ratsude seljas küll tagasihoidlik kõrgusekartus.

Me valisime esimese variandi

1.4km taevasse käes

Ja energiat mitte liiga vähe kulunud, pulss on ka olemas

Loodus muutus sellisest põõsaste teemast

Vaikselt kiduramaks... kui nii võib öelda

Ja vaade läks järjest paremaks.

Ronisime koos Sveniga veel igaks juhuks natukene edasi, et saada kätte selline vaade pilvepiirilt:

 

Arvasime, et olime suhteliselt ainsad loomad siin kõrgusel

Jõudsime just mõelda, et küll me oleme osavad ja tugevad, kuniks mingi mees meist lihtsalt mööda jooksis.
Igatahes 1700m sai alistatud, tegime mõned klõpsud

Soengute võrdlus

ja kuna lund hakkas sadama, siis ronisime alla tagasi.

Sadas lund

Millegipärast lõppes see mulle ja Svenile jälle kuidagi nii, et me olime sunnitud üle aia ronima... sel korral siis mägedest välja - kuidagi õnnestub, aga ju me valisime vale tee seal võsas.
Aga oli hea päev ja õhtul oli uni erakordselt hea.