Päev, mil taskud olid liiva täis

Selgus, et saab...  ja saab minna põhimõtteliset kohe - st kell 2 ja maksab 15 000 kohalikku raha. Reis sisaldab liivaluitelt lumelauaga alla allalaskmist hea mitu tundi Surmaorus ja siis päikeseloojangut Kuuorus ja siis veel väikest koopamatka ja kui veab siis ka tähistaevasse vaatamist kohas, kus pole valgusreostust. Lisaks lubati meie liivas ukerdamine DVD kujul meile anda.

Vormistasime oma seikluse ühe liivatormist puretud arvutiga

Kõlas hästi, võtsime poest veel kaks pudelit vett, võilevamaterjali ja puuvilja. Kell sai 14 ja olime meid reisile viia lubanud kontori ukse taga ja kogunema hakkas igasugust rahvast.
Tassiti kokku lumelaudasid ja muud kola

Ainus, kes puud oli meie Belgiast päris hästi pikk giid. Aga 10 minutit hiljem oli temagi kohal ja liikusime parklas ootavasse minibussi - seiklus võis alata. Kaasa pakiti ka kohalik tuurijuht Tšaški

Meid viisi Surmaorgu (Death Valley) ja teel selgitati, et surmaga pole see org tegelikult eriti kuidagi seotud... lihtsalt tegelane, kes seal kunagi väljakaevamisi tegi nimetas seda väidetavalt Marsi sarnaseks kohaks ja kuhalikud ei saanud päris hästi aru ja kuulsid Muerte oma keeles, ehk siis surm. Nii olevat nimi jäänudki. Ei, tegelikult oli see üks kummaline kant küll oma punasest kivist mägede ja struktuuridega.

Sõitsime autoga mööda kunagise jõe põhja... aga see jõgi oli siin oma tegusid teinud väga ammu - aga teistmoodi oli see kant küll.

Seadsime ennast sisse suure liivaluite juures ja see oli ikka väga suur - selline korraliku Eesti suusamäe nõlva mõõtu. Ja tõstukit seal ei olnud, siis üles ronimine oli ikka iga ringiga paras trenn. Eriti arvestada, et me oleem 2500m kõrgusel merepinnast, siis võitab iga liigutus pisut rohkem võhmale.

Aga seda suurem oli rõõm üles jõudmisest

 

Meid pandi luite nõlvale ritta, loeti peale mõned õpetussõnad. Selgitati, mis on vahet lumelaua ja liivalaua sõidul - mulle meeldis see osa, et kukkumine pidavat pehmem olema

Igaühele anti jupp küünalt, et sõit romantilisem... st.libedam oleks ja nii me oma esimesed liiva-liud tegime.

Ei saa öelda, et tervel allajõudmine oleks vähem rõõmu teinud.

Samas kui ka suu ja kõrvad liiva täis on, ka siis oli hea meel - sest hoog oli mõnus.

Arvan, et minu kukkumised olid ka umbes sellised

Ma loodan, et see viimane kukkumine jäi videosse - ju homme paistab

Igatahes oli see päris huvitav viis kuidas rannaelu ja mäe elu omavahel kokku viia. Lisaks on mul ka hea meel, et me ei pidanud oma tervisekindlustuse andjale selgitama detailselt, et millega me tegelesime ja mis täpselt juhtus. Mulle meeldis ja prooviks iga kell veel... sest just hakkas kiirus tulema.

Igatahes pakiti mingil hetkel meid jälle kokku ja liigutati Kuu orgu. Noh oli tõesti vist kuu moodi see koht - une pealt oleks ära petnud küll. Ainus mis reetis, oli see, et kuu paistis.

Ronisime ühte tippu, et päikeseloojangut vaadata. Giid rääkis meile lugusid vulkaanidest ja sellest, et

Päikeseloojang tegi värvidega trikke

Isegi mäe-koer kuulas

see suur vulkaan seal vasakul on üks aktiivsemaid Lõuna-Ameerikas.

Tükike Kuud... st soola

Loomulikult tuli pärast alla ka ronida, isegi Pisco Sour ei muutnud paljusid julgemaks.

Aga alla me saime ja vabanemine oli suur.

Igaüks võttis seikluses viimast, nagu oskas

Edasi läksime seal samas 5 minuti tee kaugusel asuvasse soolakoopasse. See oli ka päris omamoodi kogemus, aga välja tulles olid tähed juba kogunema hakanud.

Seal seistes sai selgeks, et ma pole vist kunagi nii palju tähti korraga säramas näinud - nüüd ma saan aru küll, miks ühed kuulsamad observatooriumid siin lähedal asuvad. Kõrbes on ikka päris kuiv õhk ja valgusreostus puudub. Tähti oli tosipalju.

Fakt ka (või vähemat jutt): 40% maailma liitiumis toodetakse väidetavalt siin kõrbes - seega järgmine kord kui telekapulti liitium-patarei pistad või mingit akut kasutad, siis tead, et see on tulnud selle kõrbe vee hinnaga. Väidetavalt pidi olema neil väga roheline tootmine, ainus jama on see et nad kasutavad oma tootmises palju vett... ja on selleg ümberkaudsete alade veesüsteemi tuksi keeranud... et kui siin enne kasvas veel mõni eriti vastupidav taim ja sibas ringi mõni loom, siis enam mitte.

Oli hea päev. Isegi liiva täis kõrvad ja juuksed ei muuda asja - isegi siis, kui selgus, et Hostelis pole täna vett;)