Punased ja Rohelised täpid metroos

Võtsime oma kotid 45-dollari kohast jätsime peremega hüvasti - jäime siiski sõpradeks. Ei saanud muidugi soovitavamata jätta, et ta oma kuulutuse ära parandaks - aga usun, et jäime ikkagi sõpradeks ;)

Mõtlesime, kas minna taksoga oma kohvrihunnikuga või metrooga. Otsustasime metrooga, isegi kui suurel tänaval oli väga palju rahvast liikumas - kui hull see ikka olla saab. Tuletan meelde, et meil oli kogu meie elamine kaasas kotti pakituna - puudus vaid Sveni pagas. Kui me  maa alla olime jõudnud siis saime aru, mis tähendab tipptund õhtul. Rahvast oli palju, metroorongid käisid tihti, kuid ikkagi jäi enamus rahvast maha. Nii umbes 5 rongi hiljem saime aru, et meil oma kottidega pole ammugi lootust. Sven tegi nalja, et äkki peaks hoopis teisele poole sõitma, kuna seal tundusid palju tühjemad rongid. Paar rongi hiljem saime aru, et see võibolla ei olegi nii loll mõte, kui see alguses tundus.

Otsustasime paar peatust tagasi sõita, et siis ennast kohvritega ukse juurde sisse seada, et me saaksime oma jaams maha minna. Meie uude elukohta jõudmise masterplan nägi ette, et vahetame kasks korda rongi.  Kaks jaama tagasi sõites selgus, et liiga vähe olime sõitnud.. ikka ei mahtunud.. ikka tipptund. Aga vähemalt oli meil lõbus - usun, et kõhulihased said naermisest korraliku trenni. Otsustasime veel rohkem tagasi sõita... ja miks siis mitte kohe lõppjaama - tagasi algusesse - seal peaks ikkaruumi olema.

Pakkusime erinevaid lahendusi, kuidas rongid lõppjaamas ümber pööratakse.. või on seal kõikide päeva rongide jaoks parkla ja need pannakse hommikul kenasti valmis...  no meil polnud paremat tõesti sellel hetkel teha. Kui vaatasime metrookaarti täpsemalt, siis selgus, et meie master-plaani saab paremaks teha ja me saame Los Heroes jaama kaudu ühe ümberistumisega kohe kollase liini peale - seega ringisõitmisel olid oma head küljed. Igatahes olime me tund hiljem õiges suunas sõitmas ja kotid kensati ukse kõrvale valmis pandud, et rahvamassidest välja trügida.

Saime kollase liini peale ja võtsime suuna Cerro Blanca jaama peale. Vaatasime veel kaarti ja nägime, et kollasel liinil millegipärast metroojaamad punaseks ja rohelisek ja pooleldi punaroheliseks värvitud. marek luges legendi, aga ega me väga tõlkest aru ei saanud.. tundus, et punased on siis rohke rahvaga vms.

Tundus ebaoluline. Asi läks huvitavaks siis, kui selgus, et mingit müstilisel viisil olime me oma peatuses mööda sõitnud. Sõitsime tagasi.. ja saime aru, et meie peatusest sõideti lihtsalt mööda.
Uurisime kohaliku turvamehe käest, mis värk on.. ta selgitas midagi kohalikus keeles ja viitas kaardile ja näitas mingit jaama, kuhu tuleb sõita.  Uurisime kaarti ja järsku hakkasid punased ja rohelised täpid mingit loogikat omama. Tundub, et olid rongid, mis peatusid ainult rohelistes jaamades ja teised, mis ainult punastes - ja siis olid osad jaamad, kus peatusid mõlemad. Ilmselt on see võimalus kuidagi metroo koormustaluvust ja kiirust parandada.

Selline näeb välja puna-roheline peatus

Me jõudsime lõpuks oma jaama.. ma ei teagi mitu tundi meie rahvasteränne oli kestnud, aga nüüd me vähemalt teame. Orienteerusime uue kodu ümbruses, tundus pisut kahtlane koht, umbes nagu Kopli. Ronisime mäe otsa.. ja siis natukese aja pärast tagasi alla mäest, kuna olime pisut vale tänava otsa võtnud.

Maja leitud, turvamehele kiri näidatud, korter leitud.. kõik kolm lukku lahti keeratud. Ma valisin magamiseks diivani, Marek ja Sven jagasid voodid loosiga.

Tekke oli pisut vähe, aga läksid käiku ka voodikatted, aga linu oli piisavalt. Korter oli kena, Sven kogus jälle boonuspunkte õhtusöögiga - ravioolid, mille olime ka eelmisesse korterisse ette ostnud - kulusid nüüd kenasti ära.

Positiivne asi seal korteris oli elektrit tarbiv küttekeha - see oli kena hõõgniitidega elektriradikas, mis keerutas ennast. Pidu meie tänavas.