Sven ärkas ilmselt öösel kell 3 üles vastavalt Eesti režiimile.
Aga hommik oli taas positiivne. Kuna me olime sööki ostnud ikka mitmeks hommikuks, siis oli hommikusöök tõsine, et toiduained ära hävitada. Röstsaia võikud, müsli koos mingi piima-joogiga (mis küll eriti piima ei meenutadanud oma olemuselt).
Plaan täna kell 13:00 ja kell 17:00 kortereid vaatama minna ja kell 15:00 ka eilset ajutist korteri varianti vaadata, kus saaks nädala rahulikult olla, kuni kohalik kinnisvaramull lõhkeb ja olukord stabiliseerub.
Soojenduseks läksime Enteli ja rääkisime turvale pikad laused maha, et soovime kahte telefoni osta. Saime sama näitsiku juurde ja sel korral juba pakkusime ise RUT koodi, et ta aitaks meil numbrid ära aktiveerida. Ja 20 minutit hiljem olidki meil juba telefoninumrid olmas ja toimimas - areng oli märgatav. Me ise oleme äärmisel rahul.
Sven proovib meie kindlustust pisut... ehk helistas oma hilinenud koti pärast, et näha kuidas seal poolel reaktsioon on.
OK, nüüd korterit vaatama. Otsustasime, et võtame esialgu suurema korteri ja siis hiljem võtame ühe väikse juurde, kui rahvast juurde saabub.
Tegime väikese jalutuskäigu korterisse. Paari kõne päerast oli me õiges kohas. Korter tundus kena ja arvame, et võitame selle ära, kui vähegi võimalik. 18. korrus, suht viisakas ümbruskond, metroo ei ole metsikult kaugel, kui bussisüsteemile pihta saame, siis ilmselt veel muavam. Lisaks saab seda võtta kuuks ajaks... see aitaks meil aega võita paremate korterite otsingul või kui sobib, siis saaks kuni Detsembrini võtta. Ainus häda oli see, et korteri omanik on ise UK-s ja kell oli juba päris palju - saatsime talle igaks juhuks oma jutu ja koopiad passidest ära, et ta saaks meie sobivust võimalikult kiiresti hinnata.
Läksin igaks juhuks seda eelmisel päeval ära öeldud ajutist korterit vaatama, sest suht suure tõenäosusega ei suuda me olukorda piisavalt forsseerida, et me saaks kohe sisse kolida. Töö gruppides - Marek ja Sven lähevad kontrorisse, kus Marek saab loodetvasti kohaliku panga kliendiks ennast vormistada ja Sven loodetavasti oma pagasi kätte. Etteruttavalt võin öelda, et Marek sai panga kliendiks ja saab kohaliku deebetkaardi järgmisel nädalal ja Sven oma pagasid siiski veel ei näinud.
Otsisin korterit näitava Paula tema kontoris Bellavista juurest üles. Kuna ma olen temaga juba piisavalt emaile ja telefonikõnesid vahetanud, siis sain ka kohaliku traditsioonilise tervituse osaliseks. On väga hea, kui keegi inglise keelt räägib. Tundub, et põhiliselt oskavad seda teha noored, kes on käinud USAs või UKs õppimas. Läksime taksoga korterit üle vaatama - oli kena korralik korter, suur voodi, mingi lahtikäiv voodi ja diivan. Arvasin, et me ilmselt rohkem 45USD/nägu öömajas olla ei taha ja ütlesin, et me oleme ilmselt huvitatud aga selgub täpsemalt kell 6 - oli väike lootus, et äkki saame püsivamasse korterisse kohe sisse kolida, kui UK tüüp kirjutab.
Korter vaadatud ja taksoga tagasi sõidetud Paula kontori juurde, küsis, et kas ma ehk tahan kontoris üks kohvi juua.. alguses arvasin, et mitte.. aga siis mõtlesin, et miks mitte.. äkki saab veel midagi püsivamate korterite ja asjade kohta küsida.
Uurisin maavärinate ja teiste teemade kohta.. selgus, et maavärina tunneb ära meeletu müraga.. ja see viimane maavärin, mis siin oli.. tabas neid öösel kell 3. Arvan, et see võib päris ehmatav kogemus olla. Selles valguses ei tundunud 18. korrus korteri valikul eriti äge. Sain seal firma köögis veel tuttavaks ühe noormehega, uurisin möödaminnes selle kohta, et ei tea kui keeruline oleks ainult ingliskeelt kõneleval naisterahval tööd saada - ta teadis soovitada Sam Marsalli Instituuti , et seal toimetatakse midagi inglise keeles ja tema kreeklasest tüdruk oli seal mingit tegemist leidnud. Igatahes võtsin kontaktid. Selgus, et kontor, kus istusin tegelem mingite säästva/jätkusuutliku arengu teemadega. Edasi rääkides selgus, et nendel on ka vabatahtlike projekte käsil ja arvati, et meie saabuvad tütarlapsed leiaks ka seal vabatahtlikune ehk mõnes projektis rakendust - seega tasus minna kohvi jooma. Igatahes oli see korteri vahendaja supersõbralik tüüp ja lubas igati aidata meid, kui vajadus tekib.
Hakkasin kontori poole liikuma ja võtsin Marekile oma tutika telefoniga kõne ja sain aru, et UK-st pole meile vastust tulnud ja kuna kell oli seal päris palju, siis ilmselt kiiret otsust meie võimaliku püsivamasse korterisse kolimise kohta ei tulnud. Läksin tagasi ja küsisin võtme. Lisaks varustati mind kirjaga uksehoidjale üürikorteriga majas (mis selgitas, et kes me oleme ja mis me tahame). Võtsin igaks juhuks aadressi ka, kuna ma ei mäletanud taksosõidu virr-varrist suurt midagi. Kuna pankakontod olid jagatud, siis otsustasime kohtuda 45-dollari öömaja metroopeatuses.
Toksisin üle mitmete aastate SMSi vanakooli Nokia klaviatuuriga. Kuna mul oli aega, siis tegin ka testi - jah, see Nokia 1616 on õige telefon, kuna sisselülitamisest kuni kõnevalmiduseni kulub täpselt 12 sekundit. Võrdluseks tänapäevased nutitelefonid võtavad miinimum 2 minutit, et üldse midagi teha saad.. ja siis lähevad ka mingid programmid käima, mis viivad telefoni kokkujooksmise äärenid - HTC-l on midagi siit õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar